Vastab Tartu Observatooriumi direktor, Eesti kosmosepoliitika töögrupi aseesimees LAURITS LEEDJÄRV.
Vaadates televiisorist nn taevakanaleid, kuulates ilmateadet või määrates oma asukohta GPS abil, ei mõtle me sageli enam sellele, kust need signaalid ja info õieti tulevad ning millist vaeva on inimesed näinud nende tehnikaimede loomiseks. Ammugi ei mõtle me arvutit sisse lülitades, millised kvantfüüsikalised protsessid toimuvad selle sisemuses. Oleme harjunud, et teaduse saavutused jõuavad meieni elu mugavamaks ja mitmekesisemaks muutvate lihtsate vahenditena. Nii on ka kosmose uurimine ja kasutamine üsna märkamatult saanud osaks meie igapäevasest elust.
Eesti on valmis
Kosmosetehnika valmistamine on kallis ja keeruline ning nõuab tänapäevaste tipptehnoloogiate valdamist. Väike riik naljalt oma isiklikku satelliiti ei ehita, küll aga saab osaleda ühistes ettevõtmistes. Samas eeldab kosmoseprogrammidesse panustamise võime riigilt sellist tehnoloogia ja teaduse taset, mis paratamatult avaldub ka muudel elualadel. Teiste sõnadega, kosmoses edukatel riikidel on hästiarenenud majandus, eriti kõrgtehnoloogiline tootmine, mis lõppkokkuvõttes tagab riigi hea konkurentsivõime ja kõrge elatustaseme.
Euroopas on sellistest seostest ammu aru saadud ning loodud Euroopa Kosmoseagentuur. Kasutame edaspidi selle agentuuri üldtuntud lühendit ESA (European Space Agency) ning igaks juhuks reserveerime lühendi EKA Eesti Kosmoseagentuuri jaoks, mis tõenäoliselt varem või hiljem luuakse. Tõepoolest, Eesti on jõudnud sellisele arengutasemele, et oleks aeg kosmosevallas tõsisemalt kaasa rääkida: mitte olla ainult saaja, vaid ka andja. Rõhutan kohe, et Eesti huvid kosmoses ei ole mitte oma astronaudi väljakoolitamine ega ka mitte oma satelliidi ehitamine. Eesti on seadnud eesmärgiks teadusmahuka tootmise ja teadmistepõhise Eesti väljaarendamise. Võime Euroopa kosmosetööstuses ja -teaduses kaasa rääkida on selle eesmärgi jaoks just midagi niisugust, mille kohta matemaatika keeles öeldakse tarvilik ja piisav tingimus.
Euroopa Kosmoseagentuur
Mida siis kujutab endast see Euroopa Kosmoseagentuur, mille poole Eesti on pilgu pööranud? ESA loodi 31. mail 1975, mil valitsustevahelise konventsiooniga ühines kümme riiki. Selline organisatsioon ei saanud sündida päris tühjale kohale, tema eelkäijateks olid (vabas tõlkes) Euroopa Kanderakettide Arendamise Organisatsioon ja Euroopa Kosmoseuuringute Organisatsioon. Praeguseks on ESA liikmesriikide arv kasvanud 17-ni: kõik EL-i nii-öelda vanad liikmesriigid, lisaks Norra ja Šveits. Erikokkulepe on koostööks Kanadaga. ESA-s töötab peaaegu 2000 inimest, kokku annab aga Euroopa kosmosetööstus tegevust umbes 250 000 inimesele. Peakorter asub Pariisis, kuid see on vaid administratiivne kontor. Peamine tehnoloogia- ja teaduskeskus on Hollandis Noordwijkis, kosmoserakettide stardijaam Korous Prantsuse Guyanas (Lõuna-Ameerikas), Kosmoseoperatsioonide Keskus Darmstadtis ja Euroopa Astronautide Keskus Kölnis (mõlemad Saksamaal), Kosmoseastronoomia Keskus Villafrancas (Hispaanias) jne.
ESA tegevusväli on lai. Sellest annavad aimu peamiste programmide nimetused: Maa vaatlus, kosmoseteadus, telekommunikatsioon, navigatsioon, kanderaketid, mikrogravitatsioon, mehitatud kosmoselennud jne. ESA saadab orbiidile nii oma kosmoselaevu ja -aparaate kui ka mitmesuguseid kommertssatelliite. Et nende kosmodroom Korous asub üsna ekvaatori lähedal, võimaldab see asjaolu lähetada tehiskaaslasi ekvatoriaalorbiidile väiksema energiakuluga kui näiteks USA ja Venemaa kosmodroomidelt. ESA võimsaimad kanderaketid Ariane 5 suudavad geostatsionaarsele orbiidile viia kuni kümnetonnise koorma. Praegu on katsetusjärgus väiksemad ja tunduvalt ökonoomsemad Vega raketid. Vajadusel kasutatakse koostöös Venemaa ja Kasahstaniga ka Sojuz-tüüpi kanderakette Baikonuri kosmodroomilt. ESA ettevõtmised võib kokku võtta ühise nimetajaga: kosmose kasutamine inimkonna hüvanguks. Olgu selleks siis arvukad sidesatelliidid televisioonipildi, mobiilkõnede, Interneti jms edastamiseks ning navigeerimiseks ookeanidel ja meredel või Maa vaatlemise satelliidid, mis muu hulgas võimaldavad kiiresti avastada üleujutusi, tulekahjusid jne või meteoroloogilised satelliidid – viimaseid opereerib iseseisev organisatsioon EUMETSAT (mille liikmeks Eesti saab 1. jaanuarist 2007). Satelliitide ehitamist ja orbiidile saatmist korraldab EUMETSAT koostöös ESA-ga. Aga loomulikult on inimese huvides ka kaugema kosmose ehk Universumi tundmaõppimine. Selles vallas on ESA-l ette näidata nii mõndagi väärikat. Näiteks osalus uuringutes Hubble’i kosmoseteleskoobiga, satelliidid ROSAT, Hipparcos, Venus Express ja Mars Express, eriti aga sond Huygens, mis leidis oma õnneliku lõpu Saturni kaaslase Titani tihedas atmosfääris. Plaanidki on ambitsioonikad! ExoMars ja BepiColombo on ette nähtud Päikesesüsteemi tundmaõppimiseks; Herschel, Planck ja Gaia on pööramas pilku veelgi kaugemale. Ei puudu ka plaanid inimese saatmiseks Kuule.
ESA-t võib iseloomustada kui üht Euroopa suurimat tehnoloogia ja insenerikultuuri keskust. Tänapäevased kosmoseaparaadid luuakse kõige erinevamate tehnoloogia ja teaduse valdkondade koostöös. Nimetagem materjaliteadust ja nanotehnoloogiat, optikat ja optoelektroonikat, kõikvõimalikke elektroonika harusid, energia tootmist ja salvestamist, andmetöötlust ja tarkvaraarendust, mehaanikat ja robotiasjandust. Millegi sellisega tegeldakse ju ka Eestis! Praegu ongi käimas Eesti ettevõtluse ja teaduse potentsiaali kaardistamine, leidmaks neid valdkondi, mis võiksid ESA-le huvi pakkuda.
Koopereerumise tingimused
ESA funktsioneerimist võiks üldjoontes iseloomustada nii, et liikmesriigid maksavad iga-aastast liikmemaksu, mille suurus sõltub riigi sisemajanduse kogutoodangust, ning saavad sellest suurema osa (reeglina kuni 94 protsenti) tagasi tellimustena riigi ettevõtetele ja teadusasutustele. Teiste sõnadega, ESA-s kehtib nn geograafilise tagastamise printsiip. See näib küll olevat veidi vastuolus vabaturu põhimõtetega, kuid praktika näitab, et selline süsteem on ESA liikmesriikide majanduse arengule hästi mõjunud. Eriti väiksemate riikide, näiteks Soome ja Iirimaa kogemus kinnitab, et tellimusi võib saada isegi rohkem, kui on sisse makstud. Samasugune tagastamise põhimõte kehtib nn koopereeruvate Euroopa riikide (European Cooperating States) kohta. See on suhteliselt uus ESA-ga suhtlemise vorm. Esimestena on sellise staatuse saanud Ungari ja Tšehhi Vabariik 2003. Tänavu liitus tolle klubiga Rumeenia, viimased ettevalmistused on käimas Poolas. See staatus kehtib reeglina viis aastat ja selle aja jooksul peab riik ESA-le maksma vähemalt viis miljonit eurot – mis siis jällegi peaks suuremalt osalt tagasi tulema. Alles seejärel hakatakse arutama ESA täisliikmeks saamise küsimust. ECS on see staatus, mille poole ka Eesti püüdleb.
Uue tee alguses
Loomulikult ei võta ESA iga soovijat kohe ECS seisusesse. Enne tuleb teineteist tundma õppida. Tavaliselt algab koostöö raamlepingu sõlmimisega. Eesti ongi selle tee alguses. 9. märtsil 2006 loodi haridus- ja teadusministri käskkirjaga Eesti kosmosepoliitika töögrupp, mida juhib Riigikogu aseesimees akadeemik Ene Ergma. Aseesimeesteks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) direktor tehnoloogia arenduse alal Madis Võõras ja siinkirjutaja. Töögruppi kuuluvad esindajad ettevõtetest (näiteks Regio, AS Cybernetica), ministeeriumidest, teadusasutustest jm. Seesama töögrupp otsustas, et kuna ESA puhul on tegemist peamiselt kõrgtehnoloogilisele tootmisele suunatud projektiga, peaks Eestis seda koordineerima Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Viimasele alluv EAS ongi esialgu ESA kontaktpunktiks Eestis. Eesti delegatsioon käis tutvumisvisiidil ESA-s tänavu märtsis. Novembris on oodata ESA delegatsiooni visiiti Tallinna ja Tartusse, selle käigus arutatakse raamlepingu projekti ja tutvutakse mõnede ettevõtetega.
Kosmosesse pürgimine ei ole mingite “friikide” eralõbu. Kosmos tungib järjest rohkem igapäevaellu. Euroopa Liit on algatanud hiigelprojektid Galileo ja GMES. Esimene on eelkõige navigatsiooni- ja positsioneerimissüsteem, mis peaks kindlustama Euroopa sõltumatuse USA-st jt välistest jõududest, ning millelt oodatakse palju uudseid rakendusi näiteks maa-, mere- ja õhutranspordis. GMES (Global Monitoring for Environment and Security) on osa globaalsest Maa jälgimise süsteemist, mis peaks tagama järelevalve ja kiire reageerimise kõikvõimalike elukeskkonda ohustavate looduslike või ka inimtekkeliste häirituste ja õnnetuste puhuks. EL-i liikmena maksab Eesti automaatselt ka nende suurte projektide eelarvesse. ESA ei ole küll EL-i kosmoseorganisatsioon, aga ta korraldab nende tehnilise külje (satelliitide valmistamine, orbiidile saatmine ja opereerimine). Koostöö ESA-ga annaks võimaluse ka neis projektides tõsisemalt kaasa rääkida ja oma soove Eestile vajalikeks rakendusteks avaldada. Kui Eesti tahab jõuda Euroopa viie edukama riigi hulka, peab ta kindlasti valdama kõige moodsamaid tehnoloogiaid – koostöö kosmose vallas pakub selleks häid võimalusi.
|