Sõna "õige" kasutatakse mitmes tähenduses ning tavaliselt selgub kontekstist, millises nimelt.

Väljendit juriidiliselt on kõik korrektne (lühendina: JOKK) kasutades räägitakse juriidilisest õigsusest, käitumist võib hinnata etiketi kohaselt õigeks või ebaõigeks, sobivuse puhul saab öelda õige valik, etalonile vastavuse korral räägitakse samuti õigsusest (nt üks õige eesti mees), moraalseid hinnanguid andes räägitakse aga moraalsest/kõlbelisest/eetilisest(1) õigsusest. Nii on sõnal õige palju tähendusi ning võib vabalt öelda, et õige (ühes mõttes) ei tarvitse olla õige (teises mõttes). Tuntud on ju mürgised märkused juriidilise korrektsuse (õigsuse) aadressil, mille taustal torkab silma moraalne ebaõigsus.

Intuitsioon või mõistus?

Moraalne hinnang näib tulevat automaatselt, see on justkui intuitiivne. Kes püüab sõnastada käitumisreegleid, seab ehk endale üle jõu käiva ülesande. Jah, kümme käsku on tuntud küll, kuid tahaks näha inimest, kes lähtub neist ilma “agade”, täpsustuste, õgvenduste ning nüanssideta, mis näivad lihtsalt eneseõigustusliku lobana. Ulmekirjanduse mailt oleks hea näide Isaac Asimovi sõnastatud roboti kolm (moraalset) seadust.

- Robot ei tohi kahjustada inimolendit ega tohi sellist kahju põhjustada oma tegevusetusega.

- Robot peab täitma inimolendi käske, kuni nende järgimine ei tekita vastuolu esimese seadusega.

- Robot peab tagama omaenda kestmise, kuni see ei põhjusta vastuolu esimese ja teise seadusega.

Üks probleem, mis neid seadusi järgivate robotitega tekib, on tõstatatud Asimovi teoste põhjal loodud filmis “Mina, robot”. Tõesti, kui inimkond liigub enesehävitamise suunas, siis ei tohiks ju robot oma tegevusetusega seda võimaldada – ning robotid haaravadki võimu inimeste üle. Selline võimutsemine tundub aga eetiliselt õigustamatu. Film lõppes loomulikult õnnelikult.

Kas väita siis tõesti, et kõlblus on intuitiivne? Aga mis sellisel juhul välja tuleb? Kõlbelised intuitsioonid on eri aegadel ja kultuurides erinevad ning kooskõlastada neid ka ei saa, sest pole reegleid, mille üle vaielda. Mida teha näiteks inimesega, kelle puhul sõna ateist tekitab tunnetemöllu, mis hakkab otsima väljapääsu tapmises? Tappa saab muidugi vaid inimest-ateisti, mitte sõna. Kui ütelda, et moraal kuulub intuitsiooni kompetentsi, siis poleks taolisele olendile objektiivselt ka midagi ette heita, sest intuitsioonil pole mõistuslike argumentidega mingit pistmist. Tapku, kui ta muidu ei saa – kas nii või?

Eetikateooriad

Filosoofid on püüdnud siiski leida kõlbelistes veendumustes ratsionaalseid põhimõtteid ning vajadusel neidsamu veendumusi ka korrigeerida. Tõesti, kellegi kõlbeline veendumus ei pea olema aksioom filosoofi jaoks. Muidugi on ka filosoof inimene ning talle avaldab mõju tema enda isikupära. Küll aga püütakse luua oma moraaliseisukohtades kooskõla, süsteemi. Teatava lihtsustuse hinnaga võiks öelda, et eetikasüsteeme on kolm: kohuse-eetika, utilitarism (ld ûtilitâs ‘kasu’) ja loomutäiuse eetika. Igapäevases elus lähtuvad inimesed ilmselt kord ühest, kord teisest ning mõnikord kolmandastki teooriast.

Kohuse-eetika

Seda eetikateooriat seostatakse Immanuel Kantiga (1724–1804). Kohuse-eetika järgi väärivad moraalset kiitust vaid need teod, mille ainsaks motiiviks on moraalse kohuse täitmine. Näiteks väärib ehk moraalset tunnustust Charlie Chaplini kehastatud tegelane, kes filmis “Suurlinna tuled” pakkus abi elu mõtte kaotanud inimesele, päästes ta enesetapust. Teod, mis on küll kooskõlas moraalse kohusega, kuid millel on ka muid motiive, ei vääri aga ei hukkamõistu ega kiitust. Juba mainitud tegelane käitunuks vaid neutraalselt, kui ta oleks teadnud, et hädasolija on rikkur ning lootnuks tasule. Ega see väga võõras mõte olegi. Kanti järgi on olemas ka kõrgeim põhimõte, mille järgi saab hinnata, kas miski on inimese kohus või ei. Vabas vormis öelduna kõlab see nii: minu kohus on teha seda, mida võiks ja peaks tegema igaüks. Nii et tuleks mõelda: aga mis siis, kui kõik nii teeksid?

Utilitarism

Inglased Jeremy Bentham (1748–1832), John Stuart Mill (1806–1873) ja teised utilitaristid on arvanud, et moraalset kiitust väärivad teod, mille tulemuseks on (veidi loosunglikult väljendudes) suurim võimalik õnn suurimale võimalikule hulgale. Kui teistmoodi käitudes oleks tulemus veel parem olnud, väärinuks teistmoodi toimimine veel suuremat moraalset kiitust. Arvesse tuleb võtta muidugi kõiki asjassepuutuvaid isikuid. Meile tuntud “kirik keset küla” põhimõte on samalaadne.

Loomutäiuse eetika

Loomutäiuse ehk vooruse eetikat seostatakse Aristotelesega (384–322 e.m.a). Selle teooria kohaselt kuulub moraalne kiitus või laitus inimesele tervikuna, mitte ainult mõnele teole. Ideaaliks on inimene, keda iseloomustavad nii mõistuse täiused kui ka iseloomutäiused, teisisõnu: kel on täiuslik mõistus ja iseloom. Täiuslik mõistus tähendab tarkust ja arukust; iseloomutäiused seostuvad võimega leida kuldset keskteed asjades, mis iseenesest ei ole head ega halvad. Jällegi tuntud põhimõte: peab oskama mõõtu pidada. Loomutäiuse eetika laadis kõlab ka ühe Anton Tðehhovi kangelase ütlus: “Inimeses peab kõik kaunis olema – nii välimus, riided kui ka mõtted.”

(1) Eetika, kõlblus ja moraal on küll eristatavad, kuid vastavate omadussõnade eetiline, kõlbeline ja moraalne tähendused näivad praktiliselt kattuvat.

LOE VEEL

L. P. Pojman. Eetika. Õiget ja väära avastamas. Tallinn, 2005.

I. Meos. Filosoofia põhiprobleemid. Tallinn, 1998. (6. ptk.)

INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna Tehnikaülikoolis, Kunstiülikoolis, IT Kolledzhis.