Adrian Murdoch

“Julianus Apostata, viimane pagan”

Kirjastus Kunst, Tallinn 2006

Adrian Murdochi raamatu sündmused toimuvad 4. sajandil, ajajärgul, mil hilisantiik oli lõppemas ja ees ootamas varajane keskaeg. Veel sadakond aastat, ning Rooma impeeriumi lääneosa lakkas eksisteerimast. Siinkohal on hea viidata Oxfordi professori Eric. R. Doddsi raamatule “Paganad ja kristlased ängistuse ajajärgul” (Varrak, 2003), kus jutuks esimeste Kristuse sünni järgsete sajandite usuelu Rooma riigis. Autor räägib, kuidas ängistust tundsid nii kristlased kui paganad, sest sajandeid valitsenud maailmakord varises kui puzzle sõrmede vahelt, eriti aga paganad, kelle vanad jumalad vaikisid ja rituaalid olid kaotamas mõtet. Sellisesse muutuste ja ängistuse aega sündis aastal 331 ka Murdochi raamatu kangelane Flavius Claudius Julianus, kes valitses Rooma keisrina aastast 361 kuni surmani aastal 363.

Kõndides Veneetsias üle Markuse väljaku Doodþide palee sissekäigu poole, jääb silma Markuse katedraali välisseinale kinnitatud skulptuurigrupp, kus kujutatud nelja noort meest. Mehed seisavad paaris, üks käsi sõbralikult kaaslase õlal, teine ähvardavalt mõõga käepidemel. Inglise ajaloolase John Romeri kohaselt on skulptuuridel kujutatud Rooma keisri Constantinus Suure (272–337) poegi. Constantinuse ajal sai kristlus lubatud usuks, kristlikeks peetakse ka tema kolme poega, kes pärast isa surma valitsejateks tõusid. Ometi laskis üks Constantinuse poegadest tappa kardetava rivaali Julianuse perekonna kaheksa liiget, teiste hulgas Julianuse isa ja poolvenna. Sellest ka viha, mida tundis suureks kasvanud Julianus oma pere mõrtsuka(te) vastu, sellest ka raamatus toodud etteheide Constantinuse pojale Constantiusele: “Kas minu isa mõrvar heidab mulle tõsimeeli ette seda, et minust sai orb?”

Enamik ajaloolasi peab Julianuse lähedaste tapmist põhjuseks, miks ta keisriks saades ristiusule avalikult selja keeras ja vanu uskumusi reformima hakkas. Saades teada rivaal Constantiuse surmast, teatab Murdochi raamatu Julianus, kes loobub avalikult ristiusu toetamisest: “Kummardan avalikult oma jumalaid ... Jumalad on käskinud mul taastada austuse nende vastu ...” Uus keiser tegi teadliku valiku paganluse kasuks. Sellest ka tema hüüdnimi Apostata ehk Taganeja ning nüüdseks surematuks muutunud kuulusus.

Julianus Apostata ehk Taganeja

Pean Murdochi raamatu kõige põnevamaks lugemiseks VII peatükki “Ei mingit liialdust, Augustus”, mis avab Julianuse religioonipoliitilised seisukohad. Kas Julianus oli ikka veendunud kristlaste, tema keelepruugis galilealaste kompromissitu vastane lõpuni välja? Ei korralda Julianus ju kristlaste veriseid tagakiusamisi, tema ettevõtmised on pigem intellektuaalset laadi. Jääb mulje, et keisriks saades üritas ta eelkõige kristlust paganlusega võrdsustada, et tagasi võita positsioone, mis paganlus kristlusele kaotanud oli. Julianuse elu jäi liiga lühikeseks, et lõplik tõde võiks selguda. Küll aga on Julianus andnud ainet ja materjali neile, kes kristlusesse eelarvamusega suhtuvad.

Asjast huvitatud võiksid lugeda Akadeemia 2001. aasta 9. numbris ilmunud Jaroslav Pelikani artiklit “Klassikaline kultuur ja kristlik teoloogia”, mis on küll pühendatud Kapadookia kirikuisadele, kuid käsitleb ka Julianuse katset murda allianssi kristluse ja klassikalise kultuuri vahel. Üheks Kapadookiast pärit kirikuisaks oli Basileios Caesareast, hilisem Basileios Suur, kes oli Julianuse õpingukaaslane Ateena päevilt. Kui Julianusest sai keiser, esitas ta Basileiosele palve tulla Konstantinoopolisse, et teha kirikuisast oma peamine nõuandja. Basileiose keeldumine ja hilisemad sündmused annavad lõppkokkuvõttes põhjust, et Caesarea kaotab riikliku tähtsusega linna staatuse. Oma religioonipoliitilistes asjades toimetab Julianus aga aeg-ajalt kui solvunud poisike, mis paneb mõtlema, et äkki oleks Basileiose nõuanded uuele keisrile ikkagi ära kulunud? Murdoch nimetab Basileiost muide “kristliku kiriku üheks kõige helgemaks mõtlejaks”.

Kardinal Joseph Ratzinger, praegune paavst, on ühes Sorbonne’i ülikoolis peetud loengus 27. novembril 1999 käsitlenud keiser Julianust kui vanade uskumuste reformaatorit. Ratzinger on juhtinud tähelepanu asjaolule, et paganlust reformides kasutas Julianus just kristlusest pärit vahendeid. Näiteks loodi kristluse eeskujul paganlike vaimulike hierarhia metropoliitideni välja. Seati ka karmid juhtnöörid paganlikele preestritele – nad pidid saama eeskujuks uskujatele, nagu on kristlikud vaimulikud oma kogudustele; armastama ja uskuma tõeliselt jumalusi. Nad pidid tegema armastuse tegusid vaestele, aitama hädasolijaid. Paganlikel preestritel keelati lugeda erootilisi tekste. Ja pidupäevadel pidid nad jutlustama – õpetama rahvale hüvesid ja rääkima filosoofilisi tarkusi. Ratzingeri sõnul sai kristlus muutuda maailmausuks ainult seeläbi, et suutis ühendada inimese mõistuse, igapäevase tavaelu ja usuelu. Sedasama proovis paganlusega teha ka keiser Julianus.

Vicisti, Galilaee – Sa oled võitnud, Galilealane

Kui Julianus oli 363. aastal sõjaretkel pärslaste vastu, tabas teda vaenlase oda. Keisrile sai saatuslikuks asjaolu, et ta ei kandnud kaitsvat turvist. Enne surma jõudis ta veel hüüda oma kuulsa lause: “Sa oled võitnud, Galilealane!” Reeglina on seda lugu käsitletud kristliku legendina.

Hiljem on arutletud, kas Julianus hukkus mõne hulljulge vastase rünnakus või viskas saatusliku oda reetlik kristlasest sõdur. Või oli see lausa taevaste jõudude sekkumine, nagu väidavad keskaegsed allikad. Oli kuidas oli, sajandeid hiljem on nii Julianuse elu kui surm saanud kirjanikele ja kunstnikele inspiratsiooni kasvulavaks. Siinkohal on hea teha kummardus ka meie vanameister Leo Metsarile ja tema keiser Julianuse sarjale.

Kui huvitav võib olla ajalugu.

HARRY VÄLJA (1957) on ajaloo- ja teoloogiahuviline.