23. OKTOOBRIL 1956 PUHKES UNGARIS RAHVAÜLESTÕUS – enam kui kahesaja tuhande osavõtjaga demonstratsioon Budapestis kasvas relvastatud ülestõusuks, mida ungarlased peavad oma rahva 20. sajandi suurimaks teoks. Ungarlased astusid vastu Nõukogude hegemooniale, et kaitsta oma lühikeseks jäänud iseseisvust. Kuigi 4. novembril suruti ülestõus tuhandete ohvrite hinnaga veriselt maha, kõigutasid sündmused nii Nõukogude impeeriumi kui kommunistliku ideoloogia alustalasid.

1950. aastal kirjutas üks suuremaid 20. sajandi Ungari kirjanikke ja luuletajaid Gyula Illyés luuletuses “Üks lause vägivallast” järgmiselt:

“Kus vägivald on, seal vägivald on

ei ainult püssitorus, ei ainult vangiroodus …

Kus vägivald on, seal vägivald on

peopesades, alati nõus aplodeerima täiest jõust …”

Eesti Ungari Seltsi nimel loodan, et seltsi algatusel ilmuv ajakirja Horisont erivihik 1956. aasta sündmustest aitab Eesti lugejal taaselustada ja analüüsida 50 aastat tagasi toimunud dramaatilisi ajaloosündmusi ning hoida meeles, kui tähtis on kaitsta demokraatiat ja avatud ühiskonda diktaatorite võimulepääsemise ja totalitarismi eest.

Mall Hellam

Ungari aukonsul, Eesti Ungari Seltsi juhatuse liige

21. SAJANDI LÄVELT TAGASI VAADATES näeme, et Karl Marxi poolt 1848. aastal kirjutatud “Kommunistliku Partei manifesti” algussõnad – “Üks tont käib mööda Euroopat, kommunismi tont …” – osutusid tõeks, kusjuures mitte niivõrd Marxi enda eluajal, kuivõrd just 20. sajandil. See sajand kujunes ekstreemsete ideoloogiate, faðismi ja kommunismi võidukäiguks, õnneks siiski ka nende languseks. Kommunismiajastu langeb peaaegu täielikult ühte nn lühikese 20. sajandiga, mis kestis 1914. aastast 1989. aastani ehk teisisõnu I maailmasõja algusest Berliini müüri langemiseni, kui Berliini ja Budapesti tänavatele ilmusid uutmoodi suveniirid – tühjad konservikarbid etiketiga “Kommunismi viimane hingetõmme”. Seda “lühikest”, 75 aastat väldanud 20. sajandit iseloomustas eeskätt diktatuuride ja lääne demokraatiate võitlus juhtiva positsiooni eest maailmas.

See ajastu algas I maailmasõja kataklüsmidega, mis pühkisid minema “vana hea rahuaja” koos selle monarhiate, kindlate normide ja tõekspidamistega. Ja nagu looduski ei tunne tühimikku, nii tungisid vana maailma tõekspidamiste asemele varasemaga võrreldes tunduvalt intensiivsemalt uued ideed, mis pidid inimkonna probleemidele lahendust tooma. Sellele messianistlikule rollile pretendeeris eelkõige kommunism. Marxi loodud tont kehastus 1917. aastal ümber “lihast ja verest” monstrumiks, mis aga, nagu selgus, vajas vampiirina ainuüksi ellujäämiseks ehk süsteemi püsimiseks inimverd. Pärast Stalini surma 1953. aastal muutus reþiim leebemaks, aga nagu tagantjärele võib täheldada, hakkas süsteem sellega tasapisi ka jõudu kaotama. Lõpuks sai selgeks, et samamoodi nagu pole elujõulised inimese poolt välja mõeldud tehiskeeled, pole seda ka inimese välja mõeldud ning terrori abil ellu rakendatud ühiskonna- ja riigikorra mudelid. Tänaseni püsivad ja õitsevad ainult pikaajalise loomuliku arengu teel tekkinud keeled ja ühiskonnamudelid.

1956. aasta Ungari revolutsioon ja vabadussõda oma heroilise vastuhakuga inimvastasele ideoloogiale ja diktatuurile ning võõrvõimu okupatsioonile on vaieldamatult ülitähtis verstapost kommunismi ja kogu 20. sajandi ajaloos. Käesolev artiklite valimik püüab avardada Eesti lugeja teadmisi ning arusaama selle maailmaajaloolise tähtsusega sündmuse tagamaadest, osavõtjatest ning vastukajadest. Valgustamist leiavad ka küsimused, mis olid seotud Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise rivaliteedi ja status quo’ga. 1956. aasta Ungari revolutsioonil oli suur vastukaja Eesti ühiskonnas, see mõjutas inimeste hilisemaid hoiakuidki. Revolutsiooni mahasurumine ja mõned aastad hiljem alanud “guljaðikommunism” , tehes Ungarist idabloki “kõige rõõmsama baraki”, avaldavad ungarlaste poliitilisele teadvusele ja käitumisele tugevat mõju nüüdki. Tagasipöördumine nende protsesside juurte juurde aitab meil paremini mõista ja teadvustada seda ajaloolist taaka, mida nii Eesti kui ka Ungari ühiskond endaga tänase päevani kaasas kannavad.

Kuni selle taaga täieliku teadvustamiseni ei saa me loota, et kommunismi viimane hingetõmme haihtuks koos mainitud konservikarpidega. Selle imal lehk jääb meie kohale hõljuma seni, kuni me ei julge oma minevikule näkku vaadata. Senikaua leidub kindlasti ka poliitikuid, kes arvavad, et eesmärk pühitseb abinõu ning et eesmärk on pelgalt ühe kindla erakonna võimulpüsimine, mitte aga riigi ja selle kodanike turvalisus ning heaolu.

Urmas Bereczki, koostaja