Korrapära piir kaugeneb

Ometi on uurimised näidanud, et see seisukoht vajab revideerimist. Juba1970. aastate lõpul sai selgeks, et galaktikate jaotus pole päris juhuslik. Nimelt selgus, et galaktikad koonduvad mitte ainult parvedesse, vaid ka superparvedesse, moodustades seal pikki niitjaid kette ja ahelaid. Vahepealne ruum paistab olevat päris tühi. Kogu jaotus meenutab suuri rakke, kus superparved ning neid moodustavad galaktikate ahelad paigutuvad rakkude nurkades ja servades. Rakkude sees leidub ka galaktikate ahelikke, kuid need on hõredamad kui superparvedes. Sellise jaotuse olemasolu näitasid esmakordselt Tartu astronoomid 1977. aastal Tallinnas toimunud rahvusvahelisel konverentsil, mis oli pühendatud Universumi ehituse uurimisele suurtel skaaladel². Üsna varsti leidsid meie tulemused kinnitust ka teiste uurijate poolt. Juhuslik paistis aga esialgsete andmete põhjal olevat rakkude ja neid moodustavate superparvede endi jaotus. Seega nihkus piir, kust algas Universumi kaootiline ehitus, tükk maad suurematele kaugustele kui varem arvati.

Viimaste aastate uurimused viitavad sellele, et seda piiri tuleb nihutada veelgi kaugemale. Nimelt on selgunud, et ka superparvede endi jaoutus pole päris juhuslik. Esimene tõend selle kohta tuli Ameerika Ühendriikide ja Inglise uurimisrühmalt, kes avaldasid 1990 ajakirjas "Nature" töö, kus nad analüüsisid galaktikate jaotust kahes kitsas alas Galaktika põhja- ja lõunapooluse lähedal. Nad mõõtsid seal galaktikate kaugused küllalt nõrkade tähesuurusteni, mis võimaldas määrata galaktikate jaotuse kuni umbes 500 megaparsekini (1 parsek=3,26 valgusaastat) mõlema pooluse suunas. Niisiis kokku ligi tuhande megaparseki ulatuses (see on ligi kümnendik kogu vaatlustele kättesaadava Universumi läbimõõdust). Selgus, et galaktikate jaotus on perioodiline: praktiliselt tühjad alad vahelduvad tihedatega. Sellise jaotuse periood on umbes 130 megaparsekit (kaugused vastavad maailma paisumiskiirust iseloomustavale Hubble’i parameetrile 100 km/s megaparseki kohta). Enamik astronoome tõlgendas tulemust kui viidet, et galaktikad moodustavad meie ümber kontsentrilisi sfäärilisi kihte. Säärase tõlgenduse kohaselt asume meie Universumis eelistatud kohas — sfääride keskmes. Selline geotsentriline pilt paistis ülimalt ebatõenäoline, ning enamik astronoome seletas seda vaatlustulemust kui juhuslikku hälvet. Teiste sõnadega, ei tahetud loobuda kontseptsioonist, mille kohaselt galaktikate superparvede jaotus on juhuslik.

²I. Pustõlnik, R. Veskimäe. Universum - milline sa oled? "Horisont" nr. 12 1977.

<-eelmine lehekülg

Parvedelgi korrapärane võrgustik ->