Tšetšeeni (tšetšeeni keeles Noxçiyçö) riigi ametlik nimi on Tšetšeeni Vabariik Itškeeria (tšetšeeni keeles Noxçiyn Respublika Noxçiyçö). Tšetšeenia eestikeelne nimetus tuleneb venekeelsest sõnast Xtxyz. Viimane omakorda on pärit 16. sajandi külanimest Çeçena. Tšetšeeni Vabariigi pindala on ligikaudu 15 700 km2 – 81% endisest Tšetšeeni-Inguši ANSVst (ülejäänud territooriumil on moodustatud Venemaa koosseisu kuuluv Inguši Vabariik).

   Aeg loobuda

   Kümmekond aastat tagasi vaieldi Eestis selle üle, kas kasutada kaugete välismaiste paikade traditsioonilisi eestipäraseid nimesid või algupärandeid. Tollane diskussioon puudutas põhiliselt suurrahvaste kohanimesid, ometigi vajavad just väikerahvaste omad eesti keeles kõige kiiremat muutmist, sest veel praegugi kasutame me peaaegu eranditult koloniaalvallutuste käigus levima hakanud nimesid, millel algupärandiga vähimatki pistmist pole.

   Tšetšeenia puhul on venekeelsetest toorlaenudest loobumiseks hetkel ülimalt sobiv aeg. Me oleme väike rahvas ja ei saa kuidagi aidata tšetšeene võitluses Venemaa jõhkra agressiooni vastu, kuid me saame olla südames koos tšetšeenidega. Nii ei ole Tšetšeenia pealinn mitte Groznõi, vaid Sölz-G•ala, mis eesti keeles võiks olla Sölz-Ghala. Kasutada võib ka nimetust Dzohhar-Ghala (tšetšeeni keeles Dzoxar-G•ala) või lihtsalt Dzoh-har, mis pole küll ametlik, kuid austusest Tšetšeeni Vabariigi esimese presidendi Dzohhar Dudajevi vastu on tšetšeenide hulgas väga levinud ja 1997 toimunud rahvakogunemisel Tšetšeenia pealinnas ka rohkem kui 100 000 inimese poolt heaks kiidetud.

   Maarahvas

   Enne Vene-Kaukaasia sõda 19. sajandil hinnati tšetšeenide koguarvuks rohkem kui üks miljon. Tšetšeenide arvuks 1867. aastal on Vene ajaloolane N.G. Volkova pakkunud 116 000 (neistki suur osa invaliidistunud) – Venemaa koloniaalsõja ja järgnenud karistusoperatsioonide tõttu oli tšetšeenide arv vähenenud ligi 90%!!! 23 000 tšetšeeni oli sunnitud 1865 Türgisse emigreeruma. 1897. aasta rahvaloendus andis tšetšeenide koguarvuks Venemaal 226 496, 1920 – 181 257, 1926 – 318 522, 1939 – 407 690, 1959 – 418 756, 1970 – 612 700 ja 1979 – 755 782. 1989 elas N. Liidus 957 000 tšetšeeni, neist Tšetšeeni-Inguši ANSVs 734 500. Väljaspool isamaad elavate tšetšeenide suure arvu taga on juba 1960. aastate algusest Tšetšeenias kunstlikult loodud suur tööpuudus, mis pidi vältima tšetšeenide naasmist pagendusest ja ulatus 1980. aastate keskpaigas ligi 25 protsendini töövõimelisest elanikkonnast.

   Tšetšeenide ja venelaste osatähtsuse muutumine Tšetšeeni-Inguši ANSVs viimase 60 aasta jooksul on olnud väga huvitav: 1939 moodustasid tšetšeenid 48,9% ja venelased 34,3%, 1959 – vastavalt 35,8% ja 51,2%, 1970 – 49,3% ja 35,6%, 1979 – 54,1% ja 29,8%. 1989 elas Tšetšeeni-Inguši ANSVs 1,270 miljonit inimest, neist 57,8% tšetšeenid, 12,9% ingušid ja 23,1% venelased. Seega hakkas pärast ANSV taastamist 1957 nii absoluutselt kui ka suhteliselt suurenema tšetšeenide ja vähenema venelaste arv. Enne iseseisvuse väljakuulutamist 1992 elas kolm neljandikku Tšetšeenia tšetšeenidest maal, venelased seevastu olid koondunud valdavalt linnadesse.

   Lisaks kodumaale elab tšetšeene suuremate kogukondadena Venemaal, Kõrgõzstanis, Kasahstanis, Jordaanias, Süürias, Gruusias, Türgis ja USAs; hajutatult ka Usbekistanis ja Saksamaal. Kokku loendati tšetšeene kümmekond aastat tagasi 1 miljon, 97% nendest kasutas emakeelena tšetšeeni keelt! Viimane näitaja on kõrgeim Põhja-Kaukaasias vene võimu all elanud suuremate rahvaste seas ning võib tunduda isegi pisut üllatav, et vaatamata venestamissurvele ja korduvale genotsiidile on tšetšeenid suutnud säilitada oma keele.

   Tšetšeenide praegust arvu ei tea keegi. Esiteks ei ole täpset infot 1994.–1996. aasta sõjas hukkunute kohta – minimaalseks kaotuseks on pakutud 50 000 ja maksimaalseks 100 000. Teiseks puudub ülevaade sõja ajal kontsentratsioonilaagrites massiliselt tapetud tšetšeeni meeste kohta. Kolmandaks on teadmata sõjaaegne, pärastsõjajärgne ja nüüdne sündimus ning suremus Tšetšeenias. Tuleb ka arvestada, et 1999 valla päästetud uus koloniaalsõda on nõudnud uusi ohvreid. Seetõttu võib tšetšeenide koguarvuks praegusel ajal pidada 800 000–950 000. Tšetšeenias elab neist sõja tõttu vähem kui pool, mõningatel andmetel 350 000 või isegi vähem.

   Viimase 180 aasta genotsiidis on hukkunud kokku vähemalt 1,5 miljonit tšetšeeni!

   Kirjakeel aastast 1918

   Tšetšeeni keel kuulub nahi keelkonda, lähimad sugulased on inguši ja põhiliselt Gruusias räägitav batsbi keel. Batsbid on seejuures omal ajal Tšetšeeniast välja rännanud. Tšetšeeni keele olulisemad murded on ploskost, iton-qälla, melkhin (siirdedialekt inguši keelde), kistin, tšeberloi, akkin. Nahi keeltele lähedased on abhaasi-adõgee, kartveli ja dagestani keeled. Kõik kõneldavad põhiliselt Kaukaasias või kolmnurgas Türgi-Süüria-Jordaania (venelaste poolt 19. sajandil Türgisse küüditatud rohkem kui miljoni adõgee ja tšerkessi järglaste asuala). Enamiku tšetšeeni keelele lähedaste keelte kõnelejaid on tänapäeval väga vähe. Ainult gruusia keele (kartveli keelkond) kasutajate arv on mõõdetav miljonitega. Tšetšeenide naabruses elab ka palju keeleliselt kaugemaid rahvaid – aserid, karatšaid, balkaarid, kumõkid ja nogaid räägivad altai keeli, osseedid, taatid, armeenlased ja venelased indoeuroopa keeli.

   Esimene tšetšeeni kirjakeele loomise katse ulatub 1860. aastatesse. Kasutusele tuli kirjakeel 1918. Algul kasutati araabia, seejärel ladina kirja. 1938 surus Stalin tšetšeenidele, nagu paljudele teistelegi N. Liidu rahvastele, peale vene kirja. 1992. aastast kasutatakse taas ladina kirja, millele on lisatud mõned iseloomulikud tšetšeeni tähed, nagu s (eestlaste mõistes š), ç (tš), g• (gh), ç• (tšh) jt. Kokku on tšetšeeni tähestikus 15 spetsiifilist tähemärki, neist kaks diftongi. Üleminek ladina kirjale toimus Dzohhar Dudajevi isiklikul initsiatiivil ja parlamendi otsusel.

   Varasem ajalugu

   Põhja-Kaukaasia lauskmaa rahvastik on 2. aastatuhandel korduvalt dramaatiliselt muutunud, mägedes on see olnud püsivam. Tšetšeenide kohta pärinevad esimesed kindlad kirjalikud teated 7. sajandist. Enne mongolite ja tatarlaste rünnakuid 1230. aastatel oli praegune Põhja-Tšetšeenia alaanide kontrolli all (tänapäeval peavad end alaanide järeltulijateks osseedid, ka nende Venemaal asuva territooriumi nimi on Põhja-Osseetia Vabariik Alaania). Naabruses elasid organiseeritult karatšaid ja balkaarid. Tšetšeenide ja inguššide esivanemad nakhid (ka nohtšid) elasid maa lõunaosas mägedes. Mongolite rünnakutes alaanide riik ja karatšaid-balkaarid purustati ning suur osa neist põgenes mägedesse.

   Pärast 1250. aastat, kui Tšetšeeniast oli saanud Kuldhordi osa, hakkasid kohalikku elu eelmäestikes juhtima peamiselt adõgee rahvad, eriti kabardid; lauskmaal ja nüüdses Dagestanis aga turgi rahvad. Kõrgmägedesse nende, nagu ka tervikuna Kuldhordi võim praktiliselt ei ulatunud, mistõttu tšetšeenide esivanemad elasid jätkuvalt iseseisvalt, kuigi kitsal territooriumil ja vähese välissuhtluse võimalustega. Alles 16. sajandil hakkasid tšetšeenid mägedest lauskmaale rändama ning samaaegselt algas ka Dagestanis elavate avaaride ja kumõkkide vahendusel tšetšeenide üleminek ristiusult islamile. Usuvahetuse protsess oli väga aeglane, paljudes mägipiirkondades ja Inguššias võeti sunnal põhinev islam vastu alles 19. sajandi teisel poolel.

   Pealesurutud Püha Sõda

   Esimesed Venemaa tõsisemad Põhja-Kaukaasia vallutamise katsed algasid 16. sajandi teisel poolel, ajal, mil Kaukaasia idaosa oli Ottomani impeeriumi ja lääneosa Pärsia kontrolli all. Kaua aega ei saavutanud venelased mingit edu, kuid pärast Krimmi khaaniriigi vallutamist 1783 suutis Venemaa küllaltki lühikese aja jooksul hõivata suure osa Kesk-Kaukasuse kabardide ja osseetide ning ka inguššide asualast. Põhja-Kaukaasia ida- ja lääneosa mägedes oli vastupanu oluliselt tugevam ning nii säilitasidki tšetšeenid ja mitmed teised rahvad esialgu veel vabaduse. Tšetšeenide liider šeik Mansur kuulutas end kõikide mägirahvaste imaamiks ja suutis Püha Sõja kontseptsiooni esmakordse väljatöötamisega ühendada suurt osa Põhja-Kaukaasia vastuhakust Venemaa vallutustele. Püha Sõda kestis 1785–1791 ja lõppes siiski põhjapoolsete alade, sh. Põhja-Tšetšeenia loovutamisega Venemaale.

   1820. aastate algul algasid Venemaa vallutused uue ja kohutavama hooga. Agressiooni ulatust näitab kujukalt Vene tolleaegse ühe kuulsama kindrali – Jermolovi – lubadus mitte puhata enne, kui tapetud on viimne tšetšeen!!!

   1834. aastast asus tšetšeenide ja teiste Põhja-Kaukaasia rahvaste vabadusvõitlust juhtima avaar, imaam Šamil. Tema aastakümnetepikkune vastupanu venelastele on muutunud müüdiks. Tegelikult ei olnud Šamil kaugeltki kõige ägedam vastupanija. Šamil ja tema pooldajad alistusid 1859 venelastele. Üheks põhjuseks oli ka idapoolsete rahvaste, näiteks inguššide, tahtmatus tunnistada Šamili ülemvõimu. 1864. aastani jätkasid vabadusvõitlust mägedes tegutsenud kumõk Kunta-Hadzi pooldajad. Muide – Dzohhar Dudajev kuulus Kunta-Hadzi virti (vaimulik vennaskond, mitte segamini ajada pärimuslike hõimuühenduste taipidega), mis on olnud tuntud oma iseseisvusideega.

   Sõjale järgnenud karistusoperatsioonid olid samavõrd julmad kui sõda ise. Tavaliselt tapeti kõik küla elanikud, hävitati elamud ja põllumajanduskõlvikud! Juba oma kontrolli all oleval maal kasutasid venelased "põletatud maa" taktikat, püüdes sel viisil hävitada tšetšeenide iseolemise soovi. Seda, et tagajärg oli hoopis vastupidine, näitavad tšetšeenide ülestõusud aastail 1877–1878 noore Ali-Bek Hadzi juhtimisel ja arvukad vastuhakud 20. sajandil.

   1870 muutsid venelased 1817 asutatud Groznaja kindluse Groznõi linnaks. Kiires korras rajati suur naftatööstus ning Tšetšeeniasse asustati suur hulk venelasi. Põliselanikesse suhtusid venelased nagu loomadesse ning mingit tõsisemat läbikäimist vallutajate ja vallutatute vahel ei tekkinud. Seetõttu ei elanud 20. sajandi algul Groznõis ka praktiliselt ühtegi tšetšeeni. Isegi 1960. aastate lõpuks oli pealinna elama asunud vähem kui 2% tšetšeenidest!

   Genotsiid jätkub

   Oktoobrirevolutsiooni ja Venemaa kodusõja periood oli Tšetšeeniale suur katsumuste aeg, mil peale lühikese iseseisvusperioodi tuli taluda nii vene valgete kui ka punaste massilist vägivalda.

   Mais 1917 asutas Esimene Põhja-Kaukaasia Kongress Põhja-Kaukaasia ja Dagestani Liidu Keskkomitee – iseseisva Põhja-Kaukaasia riigi ajutise valitsuse. Samal ajal algas tšetšeenide ja inguššide võitlus kasakatega maade pärast, mille venelased olid Vene-Kaukaasia sõja ajal põlisrahvastelt ära võtnud. Septembris 1917 võeti Teisel Põhja-Kaukaasia Kongressil vastu ajutine konstitutsioon ja 11. mail 1918 kuulutati täielikku sõltumatust Venemaast, mida varsti tunnustasid Saksamaa, Austria-Ungari ja Türgi. Põhja-Kaukaasia Vabariigi tähtsamad poliitilised tegelased olid tol ajal president Tapa Tšermojev, parlamendi spiiker Vassan-Giray Jabagi ja välisminister Haidar Bammate.

   1918 tungisid Põhja-Kaukaasiasse Denikini väed, kes loosungiga "Ühtse ja jagamatu Venemaa eest" olid tšetšeenidele vähemalt sama vastuvõetamatud kui bolševikud. Vastuseisu murdmiseks põletasid Denikini väed maatasa üle kümne Tšetšeenia suurema keskuse, muu hulgas Gümse, Jalhan-Jurti ja Cecana. Tagajärjeks ühinesid võitlusse valgekaartlaste vastu ka need tšetšeenid ja ingušid, kes seni hirmust punakaartlaste ees olid hoidnud Denikini poole. Augustis 1919 algas Tšetšeenias ja Inguššias Denikini vastane ülestõus ja šeik Uzun-Hadzi juhtimisel vabastati septembris Kabarda, Osseetia, Tšetšeenia ja Dagestani mägialad. Samal ajal kuulutati välja Põhja-Kaukaasia emiraat. Veebruaris 1920 jätsid Denikini väed emiraadi territooriumi maha, põgenedes sissetungivate punakaartlaste eest, kes esinesid kui vabastajad (olid eelnevalt de facto tunnustanud ka Uzun-Hadzi valitsust!). Emiraat likvideeriti ja loodi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Mägivabariik, kus esialgu kehtisid šariaat ning edendati ka põlisrahvaste keeli ja kultuure. Iseseisvuslastevastase terroriga näitasid aga punakaartlased õige varsti oma tegelikke kavatsusi. Seetõttu algas augustis 1920 Tšetšeenia ja Dagestani mägipiirkondades nõukogudevastane ülestõus, mida juhtis kuulsa Šamili kauge järeltulija Said Bek. Suures ülekaalus olev Punaarmee suutis vastuhaku maha suruda alles septembris 1921. Samal ajal alustas nõukogude võim mägivabariigi tükeldamist rahvuslikeks üksusteks, tekitades territooriumide jagamisega sihilikult pingeid kohalike rahvaste vahel. Enne nõukogude aega ei teadvustanud tšetšeenid end mitte niivõrd eraldiseisva rahvana, kuivõrd ühe osana Põhja-Kaukaasia mägilastest. N. Liidu rahvaid eraldav ja üksteise vastu väljamängiv rahvuspoliitika aitas tšetšeenidel end rahvana leida, kuid lõi ka mitmeid lõhesid nende ja mõnede naaberrahvaste vahele.

   Rünnak kestab

   1925 algas kogu N. Liidus ulatuslik rünnak islami vastu. Kui 1917 oli Tšetšeenias rohkem kui 2675 mošeed ja üle 180 islamikooli, siis 15 aasta pärast tegutses neid alla 10. Massilisi rahutusi põhjustas sundkollektiviseerimine. 1929 sügisel algas praktiliselt kogu Tšetšeenias üldrahvalik ülestõus sundkollektiviseerimise vastu, mis peagi omandas ka rahvusliku vastuhaku iseloomu ja julgustas rahvuslikke ülestõuse alustama ka Dagestanis, Osseetias, Kabardas, Balkaarias ja Karatšais. Punaarmee ja ülestõusnute vahel toimusid metsikud lahingud, kuid ülestõusu ei suudetud lõpetada. 1930 suvel otsustati Moskvas ülestõusust jagu saada kavalusega. Kohalikud korrumpeerunud parteitegelased vahetati välja, juurdetoodud armeeüksused lahkusid vabariigist, Tšetšeeniasse saadeti hulgaliselt odavaid tarbekaupu ning kõikidele ülestõusnutele lubati amnestia. Üks ülestõusu juhte, Šita Istamulov, sai koguni Šela kohaliku tarbijate kooperatiivi juhiks. Kavaldamine kestis 1931. aasta sügiseni, mil Istamulov ootamatult tapeti ning kõikjal Tšetšeenias algasid ulatuslikud OGPU karistusoperatsioonid. Vähemalt 35 000 meest arreteeriti ning paljud neist kas tapeti või surid vangistuses.

   Vastasseis ei lakanud – 1940 jaanuaris algas uus suurem ülestõus kirjanik Hassan Israilovi juhtimisel. Viimane oli saanud Moskvas kõrgema parteilise hariduse, kuid võimude tehtud vigadele tähelepanu juhtimise eest kaks korda kinni istunud. Israilovi eeskujuks oli Soome kangelaslik vastuhakk N. Liidule Talvesõjas ning sakslaste kallaletungi järel lootis ta ära kasutada ka lähenevat rinnet. Enamlastest suudeti vabastada suur osa Tšetšeenia mägipiirkondadest. Selle tulemusena alustas N. Liidu lennuvägi kevadel 1942 Tšetšeenia tagala pommitamist! Ootamatute õhurünnakute tagajärjel hukkus näiteks Süita-Ghalas ja Iton-Qällas enamus elanikest. Sakslased ei jõudnud Tšetšeeniale aga lähemale kui 500 km ning nii oli vastuhakk määratud läbikukkumisele. Stalinile andis Israilovi juhitud ülestõus ettekäände süüdistada tšetšeene koostöös sakslastega.

   23. veebruaril 1944 aeti tšetšeenid tähistama Punaarmee aastapäeva, NKVD-mehed kogu Tšetšeenias ajasid aga kokkukogunenud inimesed veoautodesse, et deporteerida rahvas Kasahstani väheasustatud aladele. Vastuhakkajad, haiged, vanad, samuti rasedad naised, kelle jaoks nädalaid kestev teekond ülejõu käis, lasti kas maha, pandi põlema või maeti elusalt!!! Haibahi külas näiteks aga ei "viitsitud" inimesi küüditama hakata – seal ajasid venelased tšetšeenid küünidesse ja lautadesse ning panid hoonetele tule otsa, põletades sel viisil elusalt rohkem kui 700 tšetšeeni!

   Üle 50% deporteeritutest (välja saadeti 478 479 inimest) suri teel Kasahstani või Kasahstanis. Paljude muude ebainimlike põhjuste seas oli üheks NKVD-poolne süstemaatiline tšetšeenide mürgitamine! Sõjaajaloolane Ivan Bilas leidis Venemaa riigiarhiivist dokumendi, mis tõendab, et tšetšeene mürgitati deporteeritutele jagatud abipakkide kaudu. Välja olid töötatud täpsed juhised – 1 gramm arseeni 1 kg jahu kohta, 10 grammi arseeni 1 kg soola kohta ning heksogeeni toiduõlisse. Mürke toidus nimetati "toiduüllatuseks"!

   Ei saa siiski väita, et nõukogude võim oleks suutnud kõik tšetšeenid oma kodumaalt ära küüditada. Väike osa suutis varjuda kõrgmägedesse ja pidada vastu. Just mägedesse varjunud tšetšeenid suutsid säilitada mitmeid rahvuslikke pühapaiku Vene röövvallutajate eest. Vajaduse korral võeti selle nimel ette ka kättemaksuoperatsioone. Küüditamise tagajärjed olid üldiselt siiski katastroofilised – Moskva korraldusel hävitas Nõukogude armee valdava enamuse tšetšeenide rahvuslikest ja ajaloolistest mälestusmärkidest!

   Pärast 1957. aastat võisid tšetšeenid küll ametlikult kodumaale naasta, kuid tegelikult tegid võimud kõik, et nad tagasi ei pöörduks. Ka ei taastatud autonoomset vabariiki endistes piirides, vaid põlised inguššide asualad Prigorodnõi rajoonis jäeti osseetidele ning vabariigiga liideti põhjas mõningaid venekeelse elanikkonnaga stepialasid. 1959. aastast alates püüti takistada tšetšeenide asumist mägialadele, et hoida neid paremini kontrolli all. Paljudele elualadele, sh. piirkonna jaoks tähtsasse naftatööstusesse, ei võetud tšetšeene aastakümneid tööle. Vabariigi juhtorganites puudusid tšetšeenid peaaegu täielikult. Nii oli autonoomse vabariigi esimeseks tšetšeeni rahvusest Ülemnõukogu esimeheks hilisem tuntud kvisling Doku Zagajev, kes sai ametisse 1989. 32 aastat pärast AV taastamist! Rängast rahvuslikust diskrimineerimisest nõukogude perioodil võiks veel pikalt jätkata, sest vabadustarmastava rahvana olid tšetšeenid üks kõige enam tagakiusatud rahvas N. Liidus. Lisaks hakkas Moskva keskvõim juba 1960. aastatel levitama halvustavaid väljamõeldisi tšetšeenide kohta, et diskrediteerida neid teiste N. Liidu ikestatud rahvaste silmis.

   Kõige halastamatum

   Venemaa-Tšetšeenia sõda aastatel 1994–1996 on nii oluline sündmus, et sellest on mitmetes maailma keeltes kirjutatud palju raamatuid (eesti keeles kahjuks mitte). Siin esitame vaid mõningaid fakte sõjas toimepandud metsikuste ja sõja tagajärgede kohta.

   Sõjas sai surma 50 000–100 000 tšetšeeni, valdavalt tsiviilelanikud. Andmed Vene sõjaväe kaotuste kohta on erinevad. 2. oktoobril 1996 Venemaa Riigiduumas esinedes teatas A. Lebed, et föderaalväed kaotasid 3726 inimest tapetutena, 17 892 haavatutena ja 1906 kadunutena. Räägitud on siiski ka kuni viis korda suurematest arvudest.

   Kirjeldatud on sedagi, kuidas Vene sõjavägi kasutas tšetšeenidest rahulikke elanikke inimkilbina. Rahvusvahelise Punase Risti teadetel panid vene sõdurid korduvalt tšetšeene elusalt põlema otse Punase Risti töötajate silme all. Mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide andmetel kasutasid föderaalväed korduvalt ka keemiarelva, kuigi Venemaa on ühinenud keemiarelva kasutamist keelustava rahvusvahelise leppega. Vene väed paigutasid Tšetšeeniasse 1,2 miljonit maamiini, mis piirkonna rahvaarvuga võrreldes on suurim maamiinide hulk maailmas, ületades isegi kodusõjast laastatud Angoolat!

   Rahvusvahelise organisatsiooni "Arstid Piirideta" juht Eric Goemaere nimetas aprillis 1996 Vene-Tšetšeenia sõda kõige halastamatumaks sõjaks! Venelaste tollased metsikused on jahmatavad isegi Teise maailmasõjaaegsete N. Liidu või Saksa armee kuritegudega võrreldes. Seejuures ei ole vastutusele võetud ühtki Vene sõdurit ega ohvitseri, küll on aga välja jagatud hulgaliselt ordeneid. Käimasolev uus metsik koloniaalsõda ületab agressorite julmuse poolest aga isegi eelmist!

   Ood vabadusele

   Surmal, nagu ka vabadusel, on tšetšeenide jaoks suur psühholoogiline tähendus. Poliitilist sõltuvust võrdsustavad nad füüsilise surmaga. Vabadus tähistab tšetšeenide jaoks lisaks nende elufilosoofiale ka tervet rida norme ja traditsioone. Sõna vabadus, mis tšetšeeni keeles on marsall ja marso, kasutavad nad väga paljudes igapäevastes ütlustes ja väljendites. Nii näiteks võiks tšetšeenide tervitust Marsa vog•iyla (meessoost vorm) ja Marsa yog•iyla (naissoost vorm), tõlkida kui vabadus tulijale, lahkumistervitust Marsa g•oyla aga kui vabadus lahkujale, lugupidamisavaldust Marsalla doiytu aga – soovin sulle vabadust.

   

SURM VÕI VABADUS    Me sündisime öösel, kui emahunt tõi ilmale kutsikad.    Hommikul, kui lõvid ulgusid, saime me omale nimed.    Kotkaste pesades meie Emad meid põetasid,    Täkku taltsutades meie Isad meid õpetasid.    Me oleme kiindunud oma Emadesse, inimestesse ja Isamaasse,    Ja kui nad meid vajavad – me vastame vapralt,    Me oleme üles kasvanud vabalt, koos mägikotkastega,    Raskused ja takistused ületame me väärikalt.    Kui graniitrahnud hakkavad sulama nagu tina,    Siis me kaotame oma Õilsuse elus ja võitluses.    Maa hakkab läbi murdma keevas päikeses,    Siis me tuleme ja kaotame oma au.    Iial ei saa me kellegi alamateks.    Surm või Vabadus – me saame valida neist ainult ühe.    Meie õed ravivad meie hingeõhku oma lauludega,    Armastatu silmad äratavad meid üles kangelastegudeks.    Kui nälg murrab meid maha – me hakkame närima juuri.    Kui janu meid kimbutab – me hakkame jooma rohu kastet.    Me sündisime öösel, kui emahunt tõi ilmale kutsikad.    Jumal, Rahvus ja Isamaa – me pühendame end üksnes nende teenimisele.

   Tšetšeenide rahvushümn "Surm või Vabadus" on pärit tšetšeenide folkloorist. On võimatu öelda, kui vana see on, kuid tšetšeenide endi arvates viitavad juba hümni sõnad väga kaugetele aegadele. On teada, et selle meloodia saatel kaitsesid tšetšeenid oma vabadust 13.–14. sajandil tatari-mongoli hordide eest.

   ANDRUS MÖLDER (1970)

   on finants-analüütik, kelle hobiks on aastast 1986 olnud väikerahvad, sealhulgas nende sümboolika.

Pildid:

• Tšetšeeni Vabariigi esimene president Dzohhar Dudajev.
• Viimase kui ühe tšetš eeni tappa lubanud kindral Jermolovit on 19. sajandi kunstnik kujutanud üsna romantilises stiilis ning pildilolijast tekib isegi mulje kui kindlast, tahtejõulisest ja sõbralikust inimesest!?!
• Vene medal, mida jagati "teenete" eest Vene-Tšetšeenia sõjas aastatel 1994–1996. Medali reversil on kiri Teenete eest Kaukaasias. Asjatundjate hinnanguil on see kuritegude eest jagatav medal üks kõige kaunima kujundusega uuema aja Vene medaleid üldse.
• Imaam Šamil juhtis tšetšeenide vabadusvõitlust aastail 1834–1859.
• 3-naharine. 1994 trükiti valmis Tšetšeenia raha – nahar (tšetšeeni keeles naxar), mis pidi käibesse lastama 1995. Vene-Tšetšeeni sõja tõttu jäi see siiski tegemata. Kavas oli käibesse võtta 1-, 3-, 5-, 10-, 50-, 100-, 500- ja 1000-naha-rised kupüürid. Rahatähed olid varustatud Tšetšeeni Vaba-riigi majandus- ja rahandusministri Taimaz Abubakarovi ja Rahvuspanga presidendi Nazhmudin Uvaisajevi allkirjadega ning märkega Tšetšeeni Vabariigi Rahvuspanga täht (tšetšeeni keeles Noxçiyn Respublikan Paçxalqan Bankan Axça), samuti aastaarvuga 1995. Mustades ja rohelistes värvitoonides nahar meenutab USA dollarit, kuid rikkalik rahvuslik ornamentika muudab nahari dollarist ilusamaks. Naharide kujunduse positiivseks pooleks tuleb lugeda ka päevapoliitikute portreede puudumist rahatähtedel. Kui mitmel pool endise N. Liidu Aasia osa riikides on rahatäh-tedel kujutatud riigi liidrit, siis president Dzohhar Dudajev oli otsustavalt taolise isikukultusilmingu vastu.
• Tšetšeenia rahvuslipp võeti kasutusele 23. novembril 1990, neli päeva enne autonoomiadeklaratsiooni vastuvõtmist. Neli päeva pärast vabariigi väljakuulutamist, 1. novembril 1991 muudeti lipu triipude laiust ja kinnitati rahvuslipp riigi-lipuna. 9. novembril 1991 esitleti riigi vappi ja lippu ametlikult. Lipu põhitoon on roheline, mitte tumeroheline, nagu vahel ekslikult arvatakse. Valgete ja punase triibu laius on võrdsed (tihti arvatakse ekslikult, et valgete triipude laius on 1/2 punasest). Alumine valge triip asub lipu alumisest äärest triipude laiusega samal kaugusel. Tšetšeenia vapiga riigilippu on seoses vapil kujutatud hundiga kutsutud ka üksiku hundi lipuks. Tšetšeenia vapi keskseks kujutiseks on hall hunt. Hunt (tšetšeeni keeles borz) on tšetšeenide kõige enam austatud loom. Põhjenduseks on väide, et lõvi ja kotkas sümboliseerivad küll jõudu, kuid nad ründavad üksnes nõrku loomi. Hunt seevastu julgeb rünnata ka endast tugevamaid. Hundi vähest jõudu korvab eriline julgus, vaprus ja leidlikkus. Kui hunt võitluse kaotab, siis ta sureb vaikselt, valu ja kartust välja näitamata. Hunt sureb uhkelt, vaadates vastasele silma. Nende hundi omaduste tõttu samastavad tšetšeenid end tihti huntidega ning seetõttu on hunt ka nende vapil.
• Tšetšeenia ja lähiümbruskond 1999, enne uut sõda. Tšetšeeni Vabariik piirneb idas ja kir-des Dagestaniga, põhjas Stavropoli kraiga, läänes Ingu šš iaga ja lõunas Gruusiaga. Dagestanis on rahvastest Tšetšeenia naabriteks lõunas avaarid (elavad Avaaristanis), idas kumõkid ja Dagestani tšetšeenid (1989 ca 60 000, sealne tšetšeenide asuala kuulub ajalooliselt Tšetšee-niasse, kuid nõukogude võim andis selle ala Dagestani koosseisu), kirdes venelased ja nogaid. Kaukasuse mäestiku tõttu on kõige halvem ligipääs ainsasse mitte-Venemaa osasse – Gruusiasse. Enamus tšetšeene elab kitsa ribana külades ja väikestes linnades Kaukasuse põhjapoolses eelmäestikus. Selle põhilise asuala põhjapiiriks on mõtteline joon, mis läbib Hasun-Yurti (Hassav-Jurti), Gümset (Gudermessi), Sölz-Ghalad (Groznõid) ja Semajaškat (Samaškit). Teine suurem grupp tšetšeene elab Terki (Tereki) jõe orus. Ainult Kagu-Tšetšeenias, mida tuntakse Itškeeria nime all, elab arvestatav hulk inimesi ka päris mägedes. Tšetšeeni Vabariigi kõige põhjapoolsem, stepiala, ei ole ajalooliselt tegelikult Tšetšeenia, vaid liideti suures osas Tšetšeeni-Inguši ANSVga pärast selle autonoomse üksuse taastamist 1957. Seetõttu elab seal suhteliselt rohkem venelasi (kasakaid). Enne 1994 alanud sõda elas kõige enam venelasi pealinnas, kus nad moodustasid 1989. aasta rahvaloenduse andmetel pea poole elanikkonnast. Mujal oli venelasi väiksemates gruppides.
• Tšetšeeni Vabariik on alates 1992. aastast andnud välja ka postmarke. Esimesed margid olid küllaltki madala kvaliteediga paberil ning trükitehniliselt viletsad. Neil oli kujutatud Tšetšeeni vappi, presidendi paleed Sölz-Ghalas, esimest presidenti Dzohhar Dudajevit ja piirkonna ajaloolisi kangelasi – imaam Šamili ja šeik Mansuri. Kõik 1992 välja antud margid olid venekeelsete kirjadega. Järgnevatel aastatel paranes markide kvaliteet oluliselt. Välja anti muu hulgas sarjad ajaloolistest vaatamisväärsustest, kullidest ja liblikatest. Kirjad markidel olid ladina tähestikus tšetšeeni keeles koos Tšetšeenia vähelevinud inglisekeelse nimetusega Chechenia. Markide väärtused olid sarnaselt esimestele iseseisvusaja markidele antud ilma rahaühikuta. Nii nagu Tšetšeenia riiklikku iseseisvust ei ole rahvusvahelisel tasemel seni tunnustatud, ei ole rahvusvahelise postiorganisatsiooni ja rahvusvaheliste filatelistide organisatsioonide poolt tunnustatud ka Tšetšeenia postmarkide olemasolu. Seetõttu me filatelistide seas kõrgelt hinnatud Micheli kataloogist Tšetšeenia postmarke ei leia.