Möödunud õppeaasta matemaatikavõistlused kulgesid Eesti õpilaste jaoks enam-vähem mööda sissetallatud rada: toimusid vabariikliku olümpiaadi kooli-, piirkonna- ja lõppvoorud, kaks lahtist võistlust ning kaks rahvusvahelist olümpiaadi - meeskondlik võistlus Balti Tee ning rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad. Suurema muutuse võrreldes eelmiste aastatega tegi läbi ainult kevadine lahtine võistlus, mis seekord toimus hoopis talvel osana detsembrikuisest nn laiast õppesessioonist. Peamiseks motiiviks selle muutuse taga oli kevadine võistluskalender, mis viimastel aastatel just žürii seisukohast liiga tempokaks kiskus.
Kuigi talvise lahtise võistluse osavõtjate ring polnud piiratud õppesessioonile kutsututega, jäi see siiski väiksemaks kui endistel kevadistel üritustel. Oma osa mängis siin kindlasti asjaolu, et võistlus toimus vaid Tartus, mistõttu algaval õppeaastal kaalub žürii ilmselt ka talvise võistluse korraldamist teistes linnades.
Balti Tee
Meeskondlik matemaatikavõistlus Balti Tee korraldati seekord Soomes Turu linnas. Eestit esindasid võistlejatena Nikolai Voitsehhovski (Narva Pähklimäe Gümnaasium, 12. kl), Jevgeni Martjušev (Tallinna Tõnismäe Reaalkool, 12. kl), Heiki Niglas (Tallinna 37. Keskkool, 11. kl), Kaarel Nummert (Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. kl) ja Ivan Avenessov (Ahtme Gümnaasium, 12. kl). Juhendajatena olid kaasas Härmel Nestra ja Oleg Košik. Võistkond saavutas täpselt pooled punktid sajast võimalikust ning jagas selle tulemusega 11 riigi seas koos Soomega 7.-8. kohta. See on küll veidi parem kui eelmise õppeaasta 9. positsioon, kuid jääb siiski kaugele maha meie tipptulemustest (näiteks võit 1999, 2. koht 2001, aga ka 3. ja 4. koht vastavalt aastatel 2003 ja 2004).
Vabariikliku matemaatikaolümpiaadi lõppvoor peeti Tartus. Nagu alati, anti lõppvooru kutsutud sadakonnale 9.-12. klassi õpilasele lahendamiseks viis koolitasemest mõnevõrra raskemat ülesannet, mille kallal võistlejad siis viis tundi vaeva nägid. Parimatest õpilastest väärivad esile tõstmist Heiki Niglas, kes sai I auhinna nii 11. kui 12. klassis (olles seega lahendanud kokku kümme ülesannet) ning Kadi Liis Saar (Tallinna Inglise Kolledž) ja Aleksandr Šved (Tallinna Tõnismäe Reaalgümnaasium), kes 8. klassi õpilastena teenisid mõlemad II auhinna 9. klassi arvestuses. Esimene oli siin Rauno Siinmaa Pärnu Koidula Gümnaasiumist.
Pisut raugenud huvi
Rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad (IMO) leidis sedakorda aset juuli lõpus Vietnamis Hanois. Eestit esindasid võistlejatena Heiki Niglas, Toomas Krips (Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. kl), Nikolai Voitsehhovski, Kaarel Nummert, Kairi Kangro (Hugo Treffneri Gümnaasium, 10. kl) ja Rauno Siinmaa ning juhendajatena Jan Willemson ja Mart Abel. On tähelepanuväärne, et kuuest õpilasest kolm (Toomas, Kaarel ja Kairi) on ühest ja samast koolist. Eks see näitab Hugo Treffneri Gümnaasiumi jätkuvat tugevust noorte matemaatikaalasel ettevalmistamisel; nii on alates 2003. aastast igas Eesti IMO võistkonnas olnud vähemalt üks selle kooli kasvandik. Teisest küljest aga tähendab niisugune ülekaal, et Eesti (matemaatika)haridus on tugevasti tasakaalust väljas. See häda kummitab meid juba pikemat aega - 15 iseseisvusaasta jooksul on Eestit IMO-le esindama pääsenud õpilasi ainult 21-st koolist, mis moodustab vaid kolm protsenti vabariigi koolide koguarvust. Esindatud on vaid Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi, Nõo, Ahtme ja Haapsalu. Muidugi ei jätku väikeses riigis igale poole nii palju andekaid õppureid, et nende pärast tasuks kõikjal eliitkoole pidada ning teatav ressursi kontsentreerimine on paratamatu. Kuid tõmbekeskustes elavate noorte eelis kvaliteetse hariduse omandamisel on siinkirjutaja hinnangul vähemalt matemaatikaolümpiaadide tulemuste valguses küll liiga suur.
Haridustaseme piirkondliku ebaühtlustumisega käib paraku kaasas ka teine trend, mis Eesti tulemustele rahvusvahelisel areenil kasuks ei tule. Olles IMO võistkondi juba aastaid ette valmistanud, võib allakirjutanu oma kogemusele toetudes tõdeda, et õpilasi on järjest raskem ainega tegelema õhutada. Peale viimaste aastate elatustaseme tõusuga kaasas käiva üldise motivatsioonilanguse mängib siin rolli ka märgatav kasv erinevate võistluste nomenklatuuris. Klassikaliste distsipliinide (matemaatika, füüsika, keemia, keeled) kõrvale on kerkinud näiteks ka filosoofia- ja lingvistikaolümpiaadid. Valikuvabaduse ning silmaringi arendamise mõttes on võistluste lisandumine kindlasti tervitatav, kuid uustulnukate haare ja traditsioonid pole kindlasti suuremate olümpiaadidega võrreldavad. Nii kujutab filosoofiaolümpiaad endast sisuliselt esseekonkurssi, lingvistikaolümpiaadil aga osales 2007. aastal vaid üheksa riiki, sellal kui IMO-st võtsid osa 95 riigi esindajad. Kummatigi käsitletakse Eestis kõigi valdkondade võistlusi võrdselt ja miks peaks õpilane pingutama medali nimel matemaatikas, kui sama eduelamuse (ning näiteks ka eelised ülikooli astumisel) saab kätte hoopis väiksema konkurentsiga üritusel.
Kui enne Hanoisse sõitu lootsime seekordselt IMO-lt kahte või hea õnne korral isegi kolme medalit, siis selles osas jäi tulemus veidi tagasihoidlikumaks - pronksi teenis vaid 16 punkti kogunud Nikolai. Talle järgnesid meie võistlejatest Toomas 12, Heiki 11, Kaarel 10, Rauno 8 ja Kairi 7 punktiga. Eesti võistkonna jaoks enneolematu saavutusena suutsime aga seekord koju tuua 41 punkti ühe ülesande arvestuses (teoreetiliselt võimalikust 42-st). Praktiliselt kõik võistlejad said hakkama teise päeva esimese geomeetriaülesandega. Tasuks aukiri Toomasele, Heikile, Raunole ning Kairile. Edu just geomeetria vallas on seda hinnatavam, et viimase kümmekonna aasta jooksul aset leidnud õppekava reformide käigus on suur osa geomeetriast meie kooliprogrammidest välja visatud.
Senisest raskeim mõõduvõtt
Kõigi kuue ülesande peale kokku teenis Eesti võistkond 64 punkti ja mitteametlikus riikidevahelises arvestuses 57. koha (võrdluseks - eelmise aasta tulemus oli 80 punkti, mis andis 44. koha). Üldse läheb tänavune, 48. IMO ajalukku kõigi aegade raskeimate ülesannetega. Komplekti 3. ja 6. ülesande suutsid 520-st võistlejast täielikult lahendada vaid vastavalt kaks ja viis õpilast. Teine selle aasta rekord on rõõmsam: veel kunagi pole IMO-l osalenud nii palju riike, nimelt 95. 2009. aasta korraldaja Saksamaa on seadnud endale eesmärgiks saada kohale osalejaid sajalt maalt, kuid selle arvu saavutamine ei tule kergelt. Nii näiteks osalesid seekord võistlusel Põhja-Korea ja Kambodža, kellel oli hea lähedale Vietnami sõita, kuid kelle majanduslikud võimalused ei pruugi kaugemates riikides osavõttu võimaldada. Samasugune probleem puudutab ka paljusid Aafrika riike - pan-Aafrika olümpiaadile tuleb regulaarselt paarkümmend maad, kuid peale Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Maroko osales seekord IMO-l Mustalt Mandrilt veel vaid Nigeeria.
Pärast tulemuste kinnitamist ja medalipiiride paikapanekut otsustas žürii ka järgmiste rahvusvaheliste matemaatikaolümpiaadide toimumiskohad. Juba eelmistest aastatest oli teada, et 2008. ja 2009. aasta IMO-d korraldavad vastavalt Hispaania ja Saksamaa. Nüüd siis määrati lisaks 2010. ja 2011. aasta organiseerijateks vastavalt Kasahstan ja Holland.
LOE VEEL
IMO kohta saab rohkem lugeda aadressilt http://www.math.olympiaadid.ut.ee/ .
JAN WILLEMSON (1974) on Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna dotsent, Eesti matemaatikaolümpiaadi žürii liige ja Eesti võistkonna juhendaja.
