You are here

kunstist, pärmirakkudest ja kosmosemissioonist

Vastab Eesti Kunstiakadeemia

doktorant Piibe Piirma

Mis viis Teid kui kunstnikku koostööle ESTCube-1 missiooniga?

Teadusel ja tehnoloogiatel on ülisuur mõju kogu tänapäeva inimolemisele. Ent areng ei toimu üksnes läbi teadlaste innovaatilise mõtlemise, vaid meie kõigi osavõtul. Me elame ajastus, kus aina enam võtab maad moto „Teadus on meie kultuur!” Nii ka mina, kunstnik, leian, et teadus kõnetab mind rohkem kui sotsiaalprobleemid, aina enam kiiva kiskuv tarbijakultuur ja postmodernistlikud hüüded kõige mõttetusest. Maailm ju ometi eksisteerib, ja üsna edukalt. Pigem leian, et jõuan kordi kaugemale, küsides lapse kombel, miks meri on sinine või miks liblikad lendavad.

Ma tean, et mul on loometööd tehes õigus unistada, uurida ja lugeda, sest teadus areneb väga kiiresti ning aina sagedamini räägitakse distsipliinidevahelisest koostööst ning loome- ja teadusinimeste edukaist ühisprogrammidest, mille osaliseks võib olla ka inimene, kel teadusest varasemast suurt aimu ei ole.

Miks kunstnik peaks soovima luua mõttesilda teadlastega? Ilmselt mitte selleks, et üksnes omaenda tegemistele laiemat kõlapinda leida. Ka mitte selleks, et diletandina tegutseda alal, kus tal puudub eriharidus. Ometi on kunstnikud läbi aegade olnud ühiskondlike diskussioonide algatajad ja arengute avalikkusele vahendajad. Samuti on just viimasel ajal eriti populaarseks saanud biokunsti valdkonnas tegutsevad kunstnikud – need, kes tõstatavad olulisi eetilisi küsimusi, näevad teadust teist laadi tervikuna ning loovad unikaalseid ideid ja kooslusi, millest ka teadlased võivad inspiratsiooni ammutada. Praegune aeg, mida on nimetatud tehnoteaduste ajastuks, esitab uusi väljakutseid nii teadlastele kui ka loomeinimestele.

Kunst ja pärm

Bioloogia on teadusharu, mis on olnud minu kunstnikuteel ülioluline. Seetõttu pühendusin möödunud aasta sügisel pärmirakkude kui rakubioloogia ideaalmudelite uurimisele Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia laboris. Uurisin pärmirakke, mis katsete tegemise mõttes on üsna sarnased inimrakkudele, kaugelt ja lähedalt, tegin lihtsamaid eksperimente ning otsisin kunsti mõttes põnevaid visuaalseid kujutisi, et iseloomustada mõtet pärmirakkude omavahelisest mängimisvõimest. Võtsin oma katsete aluseks teadusartikli, mis räägib „tuisumängu dünaamikast” ning leidsin hulgaliselt visuaalseid vasteid ideele, et pärmirakkude puhul võime rääkida mitte üksnes evolutsioonilistest mängudest, vaid tuua ka huvitavaid paralleele klassikaliste mänguteooriatega.

See uurimus viis mind järgmise ideeni. Nimelt on viimasel ajal levinud arvamus, et pärm võib olla eluvorm, mis Maal elu alustas. Pärm aitas kaasa teistelegi elusolenditele sobivate tingimuste tekkele meie planeedil, sest suutis elada juba enne nn suurt hapnikuplahvatust ehk väga vähese õhusisaldusega keskkonnas. Miks ei võiks ma unistada, et pärm on võimeline kauges tulevikus ka elu jätkama? Kui mitte Maal, siis kusagil mujal, kus tingimused on soodsad? Meie ees seisavad mitmed eksistentsiaalsed küsimused. Meie jätkumine on küsimärgi all, raiskamine ja reostamine ei ole kellelegi uudis. See viitab asjaolule, et nagu iga süsteem, mille loomulik areng liigub enesehävitamise suunas, lõpeb tulevikus ka elu Maal. Samas ei ole jätkumiseks ja edasiarenemiseks tarvis inimeste rännet teistesse universumitesse või planeetidele, vaid piisab näiteks pärmirakkude liikumisest. Sest nn õnnelik juhus, mis järgib antroopsusprintsiipi, on küll väga ebatõenäoline, aga loob ometi eelduse uute eluvormide tekkeks ka ilma inimrakkudeta. Selleks, et elu kaugetes kosmoseavarustes jätkuks, ei ole vaja palju muud, kui imetillukesi rakukolooniaid, soodsaid tingimusi ja „õnnelikku juhust”.

Pärm ja ESTCube-1

Niisiis, mis oleks, kui ...? Nii otsustasingi mõned miljonid pärmirakud kuivatada ja teha koostööettepaneku Eesti noortele satelliidiehitajatele, et kõige muu olulise juures ka pärm kosmosemissioonile lähetada. Ja elada teadmisega, et kusagil on väike osake Eestist, mis elu edasi kannab.

Satelliit, mis kauemaks Maa orbiidile jääb, on kahtlemata Eesti kosmoseteaduse suurteos. Minu plaan teadlaste ja kunstnike ideede ühendamisest on oluline mitte teaduse, vaid omalaadse koostööeksperimendi, ühistöö populariseerimise, laiema avalikkuse teavitamise ja teaduse kunstigaleriisse toomise mõttes. Ehkki reaalset tulemit, st pärmirakkude arengut kaugustes meil jälgida ei ole võimalik, on see ettevõtmine oma hübriidsuses otsene viide tulevikule – teadus ja selle populariseerimine, aktiivne kaasamõtlemine ühiskondlikus arengus on meie kõigi ülesanne.

Minu väike eksperiment otsis seega ennekõike selgust, milliste distsipliinide koostööd on Eestis võimalik arendada, ja lõi mulle suurepärase võimaluse uute ideedega edasi minna. Suur-suur tänu väga avatud teadlastele, kes mind oma laboritesse kutsusid, oma tegemisi mulle tutvustasid ja mind lahkelt abistasid.

Lõpetuseks: kõik, mida me vastavalt oma professioonile uurime, on osa meie igapäevaelust. See paneb mind uskuma lugudesse, mida jutustan, olgu need siis patafüüsilised narratiivid, biotehnoloogilised science fiction lood või kunstipubliku mõjutamiseks loodud interaktiivsed installatsioonid. Kõige selle läbi soovin publikule öelda põhilist – teadus ja tehnoloogia on väga olulised vahendid mõistmaks meie enda põhiolemust, st elu elemente, arengut, inimolemist ja selle võimalikku hääbumist.

 

ESTCube-1 esindaja kommentaar Piibe Piirma pärmirakkude kohta kõlab aga nii:

„Ametlikult me ei kinnita ega lükka ümber väiteid, nagu oleks üks ports kunstnik Piibe Piirma „lapsukesi” satelliidi pardal, päikesepurje traadi otsas olevas kapslis.”

Ilmume ka e-ajakirjana: