Riina Eentalu
ajakirjanik
Esimesel tööpäeval pärast aastavahetuse puhkust helistas hea tuttav Toomas Tiivel ettepanekuga kirjutada pealkirjas nimetatud teemal. Sügasin parasjagu kukalt, et mida võiks küll minusugune niisuguse küsimusega peale hakata, kui taas helises telefon ja kolleeg pakkus mulle teha saadet uuest sarjast „Akadeemikud"!!! Mida imet? Ilmselt tähtede seis. Vaat niimoodi on teadus mõjutanud minu elu 2010. aasta algul - sundinud usinasti tööd tegema. Kellele see siis meeldiks? Aga kui ilma naljata... Mälust kerkivad mõned hetked. Üks neist sügavast nõukaajast, kui esimene inimene kosmosesse lennutati. Olin põhikooliplika ja tol päeval tegin koolist poppi. Koristasin parasjagu tuba, kui uudist raadiost kuulsin. Sealsamas harjavarre najal püüdsin ma seda asja ette kujutada ja tajusin lausa füüsiliselt, kuidas selle ruumi piirid, milles mu kujutlus liikus, kaugemale nihkusid ja mõte järele liikus. Seda mõtlemise avardumise tunnet mäletan selgesti.
Teine on elamus, mille sain mugavalt tugitoolis istudes maailma mõõtes ehk Daniel Kehlmanni romaani „Maailma mõõtmine" lugedes. Nii nauditavalt kirjutatud, et end pettes lugesin jaokaupa, et raamat liiga ruttu läbi ei saaks. Raamat, kus üks mees tahab elu saladuste jälile jõuda ja tuulab läbi kõik maailma kolkad, ja teine tahab leida vastust küsimusele, mis on arv. Kriitikud on ju Kehlmannile ette heitnud faktide lörtsimist. Põrgu faktinüansid. Ma ei mäleta, et mul oleks matemaatik Gaussist või looduseuurijast Humboldtist varasemast rohkem meelde jäänud kui nimi. Nüüd jäi. Mis sest, et Gauss ja Humboldt on ajend kirjutamaks paljust muustki, arutlemaks muudegi küsimuste üle kui Humboldti hullud reisid või Gaussi ajugümnastika. „Tahtsin kirjutada nagu peast põrunud ajaloolane." Kuidagi niimoodi oli vist pealkirjastatud üks intervjuu Kehlmanniga. Elagu peast põrunud ajaloolased! Aitan end edasi tsitaadiga „Maailma mõõtmisest". Humboldt ja Bonpland on kuskil maailma lõpus, kohas, mida pole ühelgi kaardil. Humboldt on vaevu toibunud pärast katset proovida omal nahal, kas kuraare ikka tapab. Torm on jätnud nad paadita jõel, mis uputab. Ja siin nende vestlus.
„Mõnikord paneb elu imestama, sõnas ta. [Humboldt] Õigupoolest pidanuks ta kaevandusi inspekteerima. Elama Saksa lossis, tegema lapsi, pühapäeviti hirvi jahtima ja käima kord kuus Weimaris. Selle asemel istub ta nüüd siin keset veeuputust, võõraste tähtede all, oodates paati, mida ei tule. Bonpland küsis, kas ta kahetseb. Loss, lapsed, Weimar. Kõlab ju hästi! /.../
Nii pole ta kunagi mõelnud.
Mitte sekunditki?
Humboldt kummardus ja piilus silmanurgast krokodilli poole. Ta mõtles. Siis raputas ta pead."
Niisugune tsitaat. Hm. Huvitav? Küsimus teadlastele - kas teaduse arenedes on teaduse tegemine muutunud igavamaks?
