Talvest ja vanasõnadest

 Vastab klimatoloog Andres Tarand

„Ega talv taeva jää!" - niisuguse pealkirja alla on Horisondis ilmunud üks Teie paljudest kliimalugudest. Riukamees, nagu Te olete, pajatasite selles hoopis 1970. aastate keskpaiga kolmest eriti soojast talvest. Tänavu vastaks too Otepää mehe suu läbi kõlanud rahvatarkus tegelikkusele ka mujal, mitte ainult Otepääl. Viitab see siis viimasel ajal paljuräägitud globaalsele soojenemisele või ütlete, nagu Horisondis aastal 2000, et kliima muutub ikka? Ja miks peaksid inimesed uskuma asju, mis neile ei meeldi!?

Vanasõnad ja kõnekäänud teevad keele kaunimaks ja sel teel veidi ilusamaks meie elugi. Eks sellepärast, et mõni kirjatükk paistaks kohe pealkirjast saadik lugejale kenam, olen neid kunagi ka kasutanud. Ei saa päriselt eitada, et mõnel juhul ja mõnel vanasõnal on pisut sees kogemuslikku taevavaatamist ja siit ka ennustusväärtus - näiteks Noa laev taevas ja võimalik saju saabumine -, kuid seda ikka ainult ilmaennustuse, mitte kliima ennustamise mõttes. Mitmed suured Eesti mõtlejad ajasid ka tänavu talvel selle jälle segi, kui soovitasid inimestel suunata pilgu aknast välja ja hinnata hangede järgi, mida jutt kliima soojenemisest väärt on. Vahe on aga selles, et kliima hindamiseks peab pilgu hangedele suunama igal talvel iga päev vähemalt kolmkümmend aastat ning siis võrdlema tulemust eelkäijate kolmekümne aasta pikkuste ajavahemikega minu poolest kas või maavanem Lembituni välja. Kui sellised vaatlused, ütleme lume paksuse mõõtmine tollides, oleks Lembitu käsul üle Sakala tõepoolest käima pandud ning kestnud lakkamatult tänaseni, hoolimata kõikide ristirüütlite ning nende lätlastest ja liivlastest abiliste rüüsteretkedest ja paljudest muudest koledatest sõdadest selle järel, oleks Eesti Euroopa Liidus ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni riikide seas juhtiv jõud lumeteaduse alal ning oskaks kõigile öelda muu hulgas sedagi, mitu korda on talv siiski taevasse jäänud. Sest niipalju, kui me Lembitu ajani teame, on igal aastasajal olnud mõni talv selline, kus hangede asemel katab maad pori, jõed on lahti ja järved jäätumata. See kõik on seganud sõjakäike ja sellepärast ka kirja pandud.

Hilisematel aegadel, kuni eelmise sajandi keskpaigani, on aga Eesti elu sõltunud suuresti taliteedest ja kaubavedu sisemaal reetee olemasolust, mis eeldab vähemalt kümmet sentimeetrit lund. Seetõttu on pärast Põhjasõda lumest kas otse või kaude juba nii palju kirja pandud, et mängu võib võtta klimatoloogi meelisriista statistika ning öelda, kuidas Eestis lumega viimased kolmsada aastat on olnud. Võib öelda ja kirjutada, aga sellega ei väära teisitimõtlejate usku, et vanasõnad on üks vägev vana tarkus ja nende järgi ennustamine pole mitte ainult õilis, vaid ka õige.

Olen aastate jooksul mõnikord kõrvaltegevusena ka ise mõne vanasõna või muu populaarse reegli kehtivust kontrollinud. Mõnest isegi korduvalt kirjutanud. Näiteks Euroopas sajandeid vana uskumus, et suvi käib talve järele, või ka vastupidi. Selle all mõeldakse tavaliselt, et kui talvel paugub pakane, siis on suvi hästi soe ja täis päiksesära. Aga ei ole nii. Või on väga harva. Paukuva pakasega talvele järgneb 70protsendise tõenäosusega normaalne (tavaline, keskmine) talv ja selles peitub ainus ennustusväärtus. Aga see on ju igav - seda sõna „tavaline" ju tavaliselt paljudele tähendabki. Hoopis igavam on see vabale turumajanduslikule ajakirjandusele. Ja kuskil kõige taga on veel usk, et vanarahvas tõesti teadis neid ussisõnu, millega päriselt ennustada annab. Ehk siis, et kõik need aina pikenevad kooliskäimised on tühi puru suguharu vanimate elanike mäletamiste kõrval. (Huvitav, et haridust ikka veel tahetakse.) Mööngem, et suguharude pealikud ja mitu muud naist ja meest teadsid paremini paljusid asju, mida nende elu nendelt nõudis ja meilt enam ei nõua. Nii et kui kahelda ennustusjõus, ei ole see teps mitte eelkäijate lolliks pidamine.

Aga usk on põhjendustest võimsam. Paljude meelest on hästi pisikese peaga laululinnud ka palju targemad kui kõik Läänemere maade sünoptikud kokku. Ikka selles ennustamistarkuses. Seetõttu olen pisut kontrollinud ka suleliste oskusi, mida nad meile ilmutavad küll kena lauluga, kuid ennustavad pigem oma saabumisajaga. Parim tulemus, mis heatahtlikul suhtumisel annab edukuseks 50 protsenti, on lõokese saabumise seos rukkisaagiga. See käib selle järgi, kas lõoke saabub paljale kesale või on veel lund maas. Ja kui paljale, on saak parem. Tõsi, teine pool juhtumitest nii ei ole, aga lõõritajalt sellist täiust, et ta ükski aasta ei eksiks, pole samuti mõtet nõuda. Tal on ka töö teine.

Võiks veel käost rääkida. Tema kohta ütleb vanasõna, et kägu on kaugelt kuulus küll. See pole vist ennustus, aga ma päriselt ei tea, mida see tähendama peaks: äkki hoopis võõrasse pessa munemist, kui lähedale saab. Aga ennustama peaks käo kevadine saabumine odra saaki nii, et kui tuleb vitsa ehk raagus metsa, on saak ühtepidi, ja kui tuleb lehte, siis teistpidi. Ma ei mäleta praegu täpset tulemust, aga mäletan, et kägu jäi ennustajana lõokesele kõvasti alla.

Usun, et taiplik lugeja leidis juba üles mu vastuse teisele küsimusele, mis puudutab inimeste usku asjade meeldimise järgi. Tänu karmile praktikale olin aastaks 2000 ilmselt leppinud järgmisega: kui öeldakse, et jaanilaupäeval alati sajab ja sina seletad vastu, et ei, ainult 40 protsenti on sajused (see on Tallinnas ja just niipalju, kui juunikuus üldse sajupäevi on), siis võid sa inimese jaaniõhtu oma protsentidega vihma asemel lihtsalt ära rikkuda, ja talle on parem, kui ta sind ei usu.

Üks vanasõna siiski on, millesse on võimatu mitte uskuda, sest see on õige. Nimelt öeldavat Kolgarannas: põhjatuul on alati külm - puhugu kust tahes.