“Maa Universumis: möödanik, tänapäev, tulevik”

Koostanud Heldur Nestor, Anto Raukas, Rein Veskimäe

OÜ Reves Grupp, 2004

“Maa Universumis”, kolmas ja algselt kavandatult viimane raamat sarjas “Universum”, on pühendatud planeet Maa palet kujundanud protsesside ning ajaloo populaarsele selgitamisele. “Maa Universumis” koostajaid-toimetajaid Heldur Nestorit, Anto Raukast ja Rein Veskimäed ning kõiki autoreid tuleb kiita suurepäraselt koostatud raamatu eest, rikkalikult illustreeritud heatasemeliste fotode, jooniste ja tabelitega ladus tuumakas tekst on teostatud väga kvaliteetses tüpograafilises kujunduses.

Kokku sisaldab raamat 328 lehekülge koos aine- ja isikuregistri ning valiku geoloogiateadlaste portreedega. Raamatu ilmumine on igati tervitatav õige mitmel põhjusel. Esiteks – geoloogiaalaseid emakeelseid tekste on seni avaldatud vaid üksikuid ning puudub ka vähegi põhjalikum geoloogiaõpetus üldhariduskoolis. Teiseks – viimaste aastakümnete vältel on suuresti muutunud arusaamad Maa ehitusest ja arengust ning geoloogide rollist ühiskonnas, sealhulgas viimase jätkusuutliku arengu tagamisel.

Ebapiisav geoteaduslik informeeritus, võiks ütelda isegi harimatus, ei ole ainult eestlaste probleem, vaid tekitab peavalu palju laiemalt. Selle leevendamiseks tehti augustikuisel rahvusvahelisel geoloogiakongressil Firenzes ettepanek korraldada aastail 2005–2007 “Planeet Maa rahvusvaheline aasta”. Ürituse alapealkirjaks on kavandatud “Maateadused ühiskonnale” ja loodetakse, et ÜRO kiidab kõnealused kavad heaks veel sel aastal. Eesti Geoloogia Selts on asunud vastavaid ettevõtmisi korraldama ka meil ning selles seoses võime arvustatavat raamatut hinnata ka kui sobivat ning väga õigeaegset panust nimetatud aasta õnnestumiseks.

Kauge ja lähedane

“Maa Universumis” sisu on organiseeritud kahe kontsentri ümber. Esimeses osas on selleks planeet Maa teket, kuju, ehitust ja välisilmet kujundanud protsessid, sealhulgas mandrite ränne, maavärinad, vulkaaniline tegevus, kivimite teke ja moondumine, settimine meredes, jõgedes ja järvedes, kliima, liustike, meteoriitide ning inimese enda tegevuse mõju keskkonnale. Teises osas antakse maakera ajalugu läbi kivise kroonika, pöörates erilist tähelepanu orgaanilise maailma arengule alates umbes paari miljardi aasta tagustest varastest elu jälgedest ning lõpetades hominiidide kujunemise ja tuleviku põgusa käsitlusega. Vahepeale mahuvad muidugi ka saurused, kalad, maismaa asustamine, merede areng, kasvu- ja külmhoonekliima vaheldumine ning hulk muid põnevaid Maa arenguga seotud teemasid. Näiteks peatükk “Saladuslikud aastamiljonid Eestimaa ajaloos”, mille ülesandeks on näidata, mis toimus meie aladel ajal, millest kivimilisi dokumente pole säilinud. Käsitluses on pidevalt põimunud üldine teave ja spetsiifiline Eestiga seotud materjal, enamasti eri peatükkidena, aga paiguti ka lausa ühises tekstis. Selline ülesehitus on hea leid, sest muudab mõnegi kauge küsimuse Eesti lugejale lähedasemaks.

Raamatu kahes osas oleva 36 peatüki sisu iseloomustus veenab, et hõlmatud on üsna lai teemade ring, kuid ilmselgelt ei ole ühes raamatus võimalik anda ammendavat ülevaadet kõigest, mida teatakse Maa ehituse, kliima ja elustiku arengu kohta. Sellest hoolimata on esitatud teemade valik õnnestunud ja lugeja saab kokkuvõttes päris tervikliku ülevaate Maa möödanikust ja tänapäevast ning ka mõne vaate võimalikest tulevikustsenaariumidest. Rõõmustaval kombel on kõikides peatükkides tunda praegusaegset taset, geoteaduste uusimate tulemuste arvestamist. Taolist ajakohasust polegi nii kerge saavutada, sest teadmiste areng on dünaamiline protsess, selles orienteerumine nõuab vahendajalt küllalt kõrget kompetentsust ning võimet eristada reaalset progressi näilistest avastustest. Käesolevas raamatus on vajalik kompetentsuse tase olemas tänu autorite oskuslikule valikule – kirjutajateks on palutud vastava ainevaldkonna paremad asjatundjad Eestis. Peale koostajate-toimetajate on sisukorras märgitud 21 autorit ning, lugedes nende osa teose teadusliku taseme tagamisel väga oluliseks, pean vajalikuks kõik autorid ka siinjuures lugude järjekorras üles loetleda: Arved Sapar, Artu Ellmann, Ivar Murdmaa, Väino Puura, Rein Vaher, Juho Kirs, Leho Ainsaar, Rein Einasto, Volli Kalm, Avo Miidel, Leili Saarse, Hella Kink, Katrin Erg, Jüri Plado, Kalle Suuroja, Sten Suuroja, Ivar Puura, Enn Pirrus, Tõnu Meidla, Elga Mark-Kurik, Mare Isakar.

Kuhu ikkagi jäid dinosaurused

Raamatu lugemisel võib täheldada mõningat ebaühtlust peatükkide käsitluslaadis, mõned teemad on kirjutatud väga lakoonilis-asjalikus laadis, teised enam jutustavad, mitmeid kõrvalseiku esitavad jne. Osalt näib selline stiilide lahknevus olevat ka taotluslik ning olenemata sellest, kas see oli nii või mitte, retsensent neid erisusi pahaks ei pane. Vastupidi, selline vaheldusrikkus kergendab tublisti muidu ju igati asjaliku ning mõnele kindlasti ka temaatikalt raske raamatu lugemist.

Vigade otsimine polnud käesoleva retsensiooni ülesanne, kuid märkida tahaks toimetustöö head taset, samuti on õnnestunud illustratsioonide valik ja paigutus. Mõne defekti siiski märgin: lk 90 on Hilis-Kriit ja lk 231 Hilis-Ordoviitsium nimetatud ajastuks (peab olema ajastik); lk 107 on stromatopoorid kord kihtpoorsed, kord korallkäsnade hulka kuuluvad, mis kindlasti häirib; lk 213 mainitakse James Aldridge’it, kuid konodondilooma uurija esimene eesnimi on Richard jmt.

Paar kommentaari ka. Eespool puudutasime tänapäevasust, millega seoses ei saa päris rahul olla sauruste väljasuremise ning Kriidi ajastu lõpus aset leidnud meteoriidiplahvatuse seostamisega. Esitatud on Walter Alvarezi jt versioon sündmustest, kuid teadusliku tõe huvides oleks kindlasti pidanud viitama ka teiste uurijate tulemustele, mis näitavad ligi paarikümne organismiderühma mitmekesisuse analüüsi alusel, et impakttasemel (iriidiumirikas kiht) olid muutused väga väikesed ja väljasuremine algas tegelikult juba oluliselt enne meteoriidi langemist. Selle asjaolu esiletoomine rõhutaks oluliselt paremini maisemate põhjuste kaalu.

Teiseks, inimkonna tulevik näib liiga tume. Ma kahtlen, kas Homo sapiens’i saab tänapäeva meditsiini ja keskkonna tingimustes normaalse loodusliku liigina käsitleda. Mis kategooria talle aga omistada, see jäägu geneetikute ja bioloogide ülesandeks. Igal juhul ma ei kiirustaks talle kadu kuulutama. Aastat viiskümmend tagasi kirjutas Leningradi ülikooli professorist meedik ja paleontoloog ning Rootsi TA välisliige Aleksei Petrovich Bystrow raamatu “Inimese minevik, olevik ja tulevik”, mille eelviimases peatükis ta näitas, et loodusliku valiku tulemusel kujuneb inimesest edaspidi suurepealine kääbus, kelle kõige arenenumaks osaks on pea koos ajuga. Teose viimases peatükis lükkas ta selle järelduse ümber ja väitis, et inimese evolutsioon on lakanud. Arvatavasti on inimkond selle viiekümne aastaga veel midagi juurde õppinud ja õpib ka tulevikus, vähemalt pean ma seda küllalt tõenäoliseks. Küllap aitab see tal olelusvõitluses edasi kesta.

Retsenseeritava raamatu tiitellehe pöördel on märge “Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium soovitab kasutada käesolevat raamatut lisamaterjalina geograafia ja loodusloo õpetamisel”. Ühinen selle hinnanguga ja lisaks soovitan ka kõigile teistele, kes

tahavad meie planeedi kohta midagi teada saada ja juurde õppida: see raamat kui suurepärane infoallikas ja põnev lugemismaterjal peaks olema palju enamat kui lihtsalt öökapi raamat.