Kesksuve Postimehes kirjutas ilmateadlane Ain Kallis, et juunikuus lasti Eestimaale vesi peale. Mõnus ütlemine omal kohal siingi. Andis ju möödunud märg suvi kõneainet meile kõigile ja paljudele ka soovi kas või ajutiseltki lirtsuvalt kodukamaralt põgeneda. Täpselt aasta tagasi kirjutas seesama ilmamees meie ajakirja veergudel loo “Uputab, ei uputa?!”, taustaks mõned troostitud fotod mulluse augustikuu paduvihmadest Virumaal.

Nii et vett on jagunud siiakanti ohtrasti üsna sageli. “Millist ohtu kujutab vesi tulevikus Eestile?” küsib kliima- ja kirjamees Kallis iseendalt ja vastab, et kliima soojenemise stsenaariumide kohaselt võivad meie kaunid liivarannad aastakümnete pärast vee alla jääda. Kahju! Juhtub siis veel Päike paistma, poleks enam mõnusaid paiku, kus peesitada.

Miks kliima siis soojeneb? Eks süüdi ole peamiselt paljukõneldud kasvuhooneefekt ja inimese osa selles. Tema aina suurendabki Maad katva teki paksust süsihappegaasi puistamise näol atmosfääri. Niisugust seisukohta jagavad paaril viimasel aastal kõik Horisondis kliimalugudega üles astunud ilmagurud. Seekordne eestlasest külalisautor Moskvast, maailmaookeani risti ja põiki läbi sõitnud geoloogia-mineraloogiadoktor Ivar Murdmaa, annab aga mõtteainet teise kandi pealt. Tema küll nõustub, et möödunud 20. sajandi jooksul kasvas süsihappegaasi sisaldus õhus pidevalt ning üha kiiremas tempos, ja sellega, et küllap on siingi oma osa kütuste intensiivsel põletamisel. Ent hoiatab: ärgem unustagem ookeani võimeid! Nimelt on just see tohutu veereservuaar meie planeedi kliima köök, kus Päikese kiirgusenergiat ümber jaotatakse ja mistõttu soojenemiste sekka ka väikseid jääaegu pudeneb. Samasugusele järeldusele juhtis tähelepanu oma paari aasta taguses kliimakatastroofi loos ka Jüri Krustok (Horisont 4/2002), kes laskis lendu mõnede meteoroloogiateadlaste hoiatuse, et inimkonna jätkuv hoolimatus looduse suhtes võib endaga kaasa tuua midagi hullemat kui lihtsalt tibatilluke ning aeglase

temperatuuritõusu. Nimelt hüppelise jahenemise. Järgmise jääaja saabumist hiljemalt 17–18 tuhande aasta pärast kuulutab akadeemik Anto Raukas hiljuti ilmunud kogumikus “Maa Universumis”, sest kõik märgid näitavat niimoodi.

Mis on aga kliima esialgse soojenemise peamine põhjus? Ivar Murdmaa arvates soojeneb kliima mitte niivõrd inimtegevusest tuleneva süsihappegaasi hulga suurenemise tõttu atmosfääris, vaid hoopis olulisemat rolli mängib siin ookeani pinnavee temperatuuri tõus, põhjustades vees lahustunud süsihappegaasi eritumist õhku tunduvalt suuremates kogustes kui varem. Lugegem läbi temagi lugu ja kel julgust, vaielgu vastu! Igatahes kõige muu kõrval, mida Horisondist leida siin, praegu ja edaspidi, jätkame lähiajalgi kliima- ja ilmalugude avaldamist, sest kõnealune temaatika puudutab meid kõiki ning annab arutlusainet kuni elame. Ja mõtleme, kuidas säästa Maad ning päästa enda jaoks soodsat elukeskkonda.