Enamikule eestlastest seondub Ruhnu saareke Liivi lahes vaid üksikute juhuslike teadmistega. Üldiselt ollakse kuulnud, et seal elasid varem rootslased, kes sõja jalust emigreerusid Rootsi ja et aeg-ajalt on saare või selle lähiümbrusega seoses olnud tülisid Lätiga. Kord on vaieldud saare kuuluvuse üle, kord peetud “kilusõda”.

   Vähesed ajaloohuvilised teavad küllap sedagi, et rootslastest elanikkonnaga saarekest on esmakordselt mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi Johannese kirjas. Keskajal kuuluski Ruhnu Kuramaa piiskopile, 16. sajandi teisest poolest Kuramaa hertsogile. Pärast Rootsi kuningriigi ja Vene impeeriumi ülemvõimu liideti 1919. aastal saar ruhnlaste soovi kohaselt Eesti Vabariigiga. Selle etapi katkestas Teine maailmasõda ning 1944. aastal lahkusid peaaegu kõik Ruhnu elanikud Rootsi. Toonane lootus peatsest tagasipöördumisest ei täitunud, ning nüüd meenutab seda omanäolist asustusüksust vaid Ruhnlaste Ühendus Rootsis, endiste omanike pärijatele tagastatud maatükid saarel ning kohanimed. Milline on aga olnud Ruhnu osa meie kaugemas ajaloos?

   Kivikillud metsateel – kas mitte kiviaja inimeste tööriistad?

   Eesti väikesaarte esiajalugu on seni suhteliselt vähe uuritud. Erandiks ei ole ka mandrist kõige kaugemal paiknev Ruhnu. Ruhnu ammusemast minevikust, rootslastest asukate eelsest ajast kõnelesid pikka aega vaid paar juhuslikult välja tulnud leidu. Arvatavasti pronksiaega (1800–500 aastat e.Kr.) kuulub 20. sajandi algul saare põhjaosast Skaldebackenist leitud poolik kivikirves. Teine, ilma täpsema leiukohata juhuleid – tule tegemiseks kasutatud ovaalne tuluskivi – esindab esemetüüpi, milliseid kasutati Läänemere ümbruses aastatel 100–700. Üks kivist või rauast kirves on leitud veel ka uue kiriku rajamisel 1912. aastal, kuid see maeti samasse tagasi. Nende nappide andmete põhjal on muinasaja kohta olnud võimalik teha vaid ettevaatlikke oletusi või hoopiski lasta lennata fantaasial.

   1997. aastal leidis Ajaloo Instituudi arheoloog, magister Ülle Tamla saart külastades kiriku lähedalt liivaselt teelt kivikilde, mis meenutasid mujalt Eestist kogutud kiviaegseid esemeid. Järgneval aastal toimunud inspektsioonikäigul lisandus leide veelgi. Just nendest kildudest ajendatult korraldas Tartu ülikooli arheoloogia õppetool 1999. aastal Ruhnu ekspeditsiooni. Paarkümmend üliõpilast töötasid Ruhnus kaks nädalat, tehes väljakaevamisi ja otsides uusi muistiseid. Nende tööde tulemusel selgus saare asustusloost nii mõndagi uut.

   Ruhnu saare sünd

   Veel kümme aastat tagasi peeti Ruhnut geoloogilises mõttes nooreks saareks. Oletati, et see vabanes vee alt alles umbes 4000 aasta eest. Nüüdseks on seisukohad muutunud ja maismaa kujunemist siin võib dateerida juba aega umbes 9600 aastat e.Kr. Tollal leidis Läänemere nõos paiknenud mandriliustiku sulamisvetest toitunud jääpaisjärv enesele Kesk-Rootsi kohal ühenduse ookeaniga. Veetase langes üle paarikümne meetri ja kuivale jäid lisaks suurtele mandrialadele ka mitme saare, sealhulgas Ruhnu kõrgemad alad. Ligi poolteist tuhat aastat hiljem, Läänemere uue arengufaasi kõrgeima veetaseme ajal, võis saar olla ehk taas üle ujutatud. Edaspidi ei ole aga vesi enam kogu saart suutnud katta. Toimunud on aeglane, kuid pidev maa kerkimine, mis kestab tänini ja suurendab tasapisi jätkuvalt saare pindala.

   Umbes 6000–5000 aastat e.Kr. oli praeguse Ruhnu idaosas kujunenud väike, vaid 3–4 ruutkilomeetri suurune hobuserauakujuline muinassaar. Kitsas, 50–500 m laiune maismaa-ala piiras 2,5 km laiust laguuni, mida omakorda poolitas veel 1 km pikkune maasäär. Just niisuguse saareköksi leidsid eest Ruhnu avastanud inimesed. Sellele osutab muistsete asustusjälgede paiknemine, mis jälgib selgesti toonast rannajoont.

   Mida Ruhnust leiti?

   Lisaks varasemast teada olevale kahele asulakohale õnnestus viimase ekspeditsiooni käigus lokaliseerida veel neli kiviaegset asulakohta. Loomulikult on see arv vaid tinglik tähistus inimtegevuse jälgedega kultuurkihi levialale tänapäevasel maastikul. Tegelikult tähendab see ilmselt sadu, kui mitte tuhandeid väikesi jahilaagrite ja peatuspaikade jäänuseid. Saarel elas tõenäoliselt korraga vaid väike grupp inimesi – küllap ainult hülgeküttidest mehed, kes kasutasid võimalust ööbida tuulevarjulises ja ohutumas kohas, saada kohapealt küttepuid ja materjali tööriistade valmistamiseks ning jätta osa varustust uue püügiretke tarbeks maha. Küttepuude lõppemisel lähiümbruses ja merepiiri kaugenedes muudeti ka laagripaiga kohta.

   Inimestest on maha jäänud peamiselt mitmesuguseid kivikilde. Valdavalt on need kvartsi, harvem tulekivi või teiste kivimite killud. Suurem osa neist on kivist tööriistade tegemisel tekkinud tootmisjäägid, kuid leiti ka üksikuid tööriistu: kaapimiseks ja lõikamiseks kasutatud kõõvitsaid, nuge ja teisi väikesi esemeid. Kõiki mainitud kivimeid hangiti ilmselt toonaselt mererannalt ja neid, kaasaarvatud kohalikku madalakvaliteedilist tulekivi, on võimalik leida muinas- ja praegusest rannast tänini.

   Ruhnu II asulakohalt kaevati välja mitu maapinda süvendatud põhjaga kividest tuleaset. Tugevasti põlenud ja söene pinnas ning kuumuses murenenud kivid osutavad intensiivsele elutegevusele selles paigas.

   Saadud esemed ja savinõukildude puudumine enamikus leiukohtades osutavad, et inimasustus sai saarel alguse juba meie maa vanimal esiajaloo etapil mesoliitikumis – keraamikaeelsel kiviajal. Ruhnu II asulakoha tuleasemetelt kogutud söest tehtud radioaktiivse süsiniku meetodil saadud dateeringute järgi leidis see aset umbes 5300 aastat e.Kr.

   Tollal muutus mitmel pool Läänemere ümbruses inimeste elatusviis varasemast merelisemaks. Rannikul sai üheks tähtsamaks jahiloomaks hüljes. Mandrilt lähtunud hülgeküttimise retkedel avastati mitmeid saari. Neile rajati ajutisi jahilaagreid ja peagi kujunes suurematel saartel, nagu Saaremaa ja Ahvenamaa, välja püsiv – aastaringselt kohal elav asustus. Tõenäoliselt leidsid ka Ruhnu saarekese hülgekütid ning võtsid selle jahilaagri asukohaks. Ruhnu kaevamistelt leiti viigerhüljeste luid ning nende parimat püügiaega arvesse võttes võib oletada, et saarel elati tõenäoliselt vaid kevadtalvel. Peale jahihooaja lõppemist lahkuti, et järgmisel aastal taas naasta.

   Asustuse lähtekohaks võib olla Saaremaa

   Ruhnust leitud kiviesemed sarnanevad Mandri-Eesti ranniku ja Lääne-Eesti saarte hilismesoliitilistele Kunda ja varaneoliitilistele Narva kultuuri leidudega. Samasse suunda osutab ka kvartsi domineerimisega kivimikasutus. Viimane välistab näiteks võimaluse, et saare asukad pärineksid Lääne-Läti rannikualalt, mis kuulus küll samuti Kunda-Narva kultuuri areaali, ent väikesi kaape- ja lõiketööriistu tehti seal peaaegu eranditult tulekivist.

   Asustuse päritolu aitavad selgitada eeskätt Ruhnu IV asulakohalt leitud savinõukillud. See asulakoht, või vähemalt osa sellest, kuulub juba järgmisse esiajaloo perioodi – neoliitikumi (4900–1800 aastat e.Kr.), mille algust Eestis tähistab savinõude kasutuselevõtt. Ruhnust leitud savinõukillud kuuluvad selle ajajärgu algusesse, esindades keraamikat, mis oli levinud Eestis, Lätis, Leedus, Põhja-Valgevenes ja Loode-Venemaal. Rea ühiste tunnuste kõrval on neil savinõudel ka mitmeid paikkondlikke erijooni. Eestis eristub väga ilmekalt omaette rühmana Saare- ja Hiiumaa keraamika. Just sellesse rühma kuuluvad ka Ruhnu savinõukillud. Seetõttu on alust arvata, et siinse asustuse lähtealaks oli Saaremaa.

   Mis tingis selle, et toonased saarlased võtsid ette nii pikki hülgepüügiretki? Kas sundis selleks rahvastiku kasvust tekkinud olukord, mille tulemusena vahetus läheduses elutsenud hüljeste populatsioon oli liiga väikeseks kahanenud? Või peitus põhjus milleski muus? See küsimus jääb seni veel vastuseta. Endiselt on lahtine ka püsiva asustuse tekke aeg. Tõenäoliselt ei leidnud see aset enne kiviaja lõpuosa, sest nii väiksest maismaalapist ilmselt veel ei piisanud aastaringselt paigal elava kogukonna vajaduste rahuldamiseks. Arheoloogias on sageli nii, et edukad arheoloogilised uurimistööd ei anna mitte ainult vastuseid, vaid püstitavad ka ridamisi uusi küsimusi. Loodetavasti on nüüdseks tehtud vaid avaakord ja Ruhnu esiajaloo uurimine jätkub tulevikus.

   Hülgeküttide kauged mereretked

   Viimastel aastatel saartelt saadud leiud osutavad, et kiviaegsed hülgeküttimisretked ulatusid vägagi kaugete vahemaade taha avamerele. Saaremaalt Ruhnu saarele jõudmiseks tuli läbida enam kui 50 km teekond merel. Niisugused pikad mereretked on ilma merekindlate aluste olemasoluta kujutlematud isegi kevadtalvisel jääl.

   Jääajajärgsest Euroopa põhjaosast on veesõidukite kasutamisest kaudseid andmeid juba asustuse algetapist, hilispaleoliitikumist ja varamesoliitikumist. Nii näiteks on Norra rannikuala kiiret asustamist umbes 10 000 aastat e.Kr. seostud just veesõidukite kasutamisega. Mingi aluse olemasolule osutavad ka Karjala kannaselt (mõne kilomeetri kauguselt toonase Läänemere arengufaasi Antsülusjärve rannast), leitud kalapüügivõrgu jäänused ja rida esemeid – oletatavasti on tegu varustusega, mis pärineb uppunud veesõidukist, mille vanuse võib dateerida aastasse 8500 e.Kr. Samalaadse õnnetuse jäljed on leitud ka Eestist Narva linna alalt Siivertsist. Seal on luust nooleotsad ja -teravikud, töödeldud põdrasarv ning võrgujäänused (võrgukivid, männikoorest käba ja männikoore tükid) uppunud mõne kilomeetri kaugusel mererannast umbes 8.–7. aastatuhande vahetuse paiku e.Kr. Sellest ajast, kesk- ja hilismesoliitikumist, pärinevad ka seni vanimad Euroopa ruheleiud Hollandist ja Taanist. Meile lähim kiviaegne ühepuupaat on leitud Lääne-Lätist Sârnate asulast, kuid see pärineb alles keskneoliitikumist.

   Oluline veesõidu ajaloo allikas on kaljukunst. Mesoliitikumi lõpul alguse saanud Norra kaljukunstis on paadid sageli esinevaks motiiviks ning suuri, lausa kümneid inimesi kandvaid aluseid on kujutatud ka neoliitikumi-aegsetel Äänisjärve ja Valge mere kaljujoonistel Karjalas. Viimaste hulgas esineb ka merejahti kujutavaid stseene. Nii Valge mere kui Norra kaljujooniste puhul on oletatud, et kujutatud on nahkpaate. Seda arvamust toetavad ka etnograafilised paralleelid ja eksperimentaalarheoloogia, mis osutab muu hulgas nahkaluste merekindlusele. Kui siia juurde lisada ruhe sobimatus mereretkedeks, siis küllap tuleb nõustuda merearheoloog Vello Mässi oletusega, et ka Eesti ala kiviaja hülgekütid võisid oma jahiretkedel kasutada just nahkpaate.

   Veel hiljuti kohtas Eesti arheoloogiakirjanduses väidet, et Kunda kultuuri inimesed olid “metsarahvas”, kes ei osanud elatuda meresaadustest ega olnud suutelised asustama saari. Selle seisukoha võib nüüd küll unustada.

   AIVAR KRIISKA (1965) on arheoloog ja filosoofiadoktor.