Tartu kesklinnas seisab majade vahele surutuna punastest tellistest ehitis, mis on viimastel aastatel kõigile linna saabujaile märgatavamaks muutunud. See on keskaegne Jaani kirik, mis hiljuti endale taas tornikiivri sai. Kirikuga seondub aga hulk põnevaid probleeme, mille lahendamisel ka bioloogid kaasa lüüa saavad.

   Mäletan nõukogudeaegsest tudengipõlvest neid hallikstõmbunud puust tellingutega ümbritsetud tellisseinu, mis seisid hüljatuna otse peatänava ääres. Jaani kirikult katuse võtnud sõda oli palju aastaid tagasi lõppenud. Tellingud näitasid, et keegi soovib kirikut siiski taastada. Tellinguprusside luitunud ilmest omakorda oli näha, et need olid seal juba paljude sügiste vihmu üle elanud. Kõrged punased tellismüürid hallide tellingute vahel olid saanud loomulikuks linnapildi osaks. Varemed pakkusid huvi ehk vaid poisikestele ja teadjamatele tartlastele. Turistide rühmad varemeid ei uudistanud, kuna välisturiste tollal Tartusse kuigi sageli ei sattunud (ei lubatud). Tehti isegi plaane kasutute kivimüüride mahatõmbamiseks.

   Jaani kiriku varemete väärtus hakkas üldsuse tähelepanu alla jõudma alles Eesti taasiseseisvumisel. Räägiti ja kirjutati, et see on unikaalne keskaegne kirik, mille sarnast teist ei leidu kogu Põhja-Euroopas. Eriti väärtuslikuks tegid kiriku nii välis- kui sisekujunduses kasutatud arvukad savikujukesed, millistest läksid küll paljud kaduma kiriku põlemisel 1944. aastal. Mõned terrakotafiguurid kaunistavad müüre senini, suurem osa neist on aga talletatud hoidlates. Rikkaliku terrakotakujundusega vana kiriku ainulaadsust on rõhutanud linna külastanud välismaalased, kes mujalgi vanu ja haruldasi ehitisi on näinud. Asjatundjad väidavad, et Jaani kirik on tegelikult Tartu linna kõige väärtuslikum vaatamisväärsus.

   Selle arhitektuuriharulduse väärtustamine on nüüd teostunud hoone ülesehitamises ja taastamises pühakojaks. Kõigepealt oli vaja kindlustada vajuma hakanud alusmüürid ja parandada pragunevad kõrged kiviseinad. Uus tehnoloogia võimaldas peatada müüride vajumise. Torni vaskkiiver ja pikihoone plekk-katus on vaid mahukate ning kulukate taastamistööde kaugelt silma hakkav osa. Tartlaste hoolimist oma linna kirikust näitasid kiiresti kogunenud annetused tornikiivri taastamiseks. Tartu linna siluetti kaunistab nüüd tömbi torninelinurga asemel soliidne teravatipuline torn.

   Kui vana on kirik?

   Taastamisel kerkis loomulikult ka küsimus, kui pikk selle kuulsa arhitektuurimälestise ajalugu õigupoolest on. Selgus, et Jaani kiriku vanus ei olegi täpselt teada. Õigemini, kirikuhoone vanus on teada mitmemõtteliselt. Ürikuis säilinud varaseim märge Jaani kiriku olemasolust pärineb 1323. aastast. Mitmemõttelisus tuleneb esiteks asjaolust, et nimetatud 'kirikut' võib mõista nii hoone kui ka kogudusena. Teiseks ei võimalda ürik otseselt järeldada, et 1323. aastal olemas olnud kirik just siis ehitati või kogudus asutati. Kolmandaks ei saa olla kindel, et mainitud kirik on seesama hoone, mida meie tänapäeval imetleme. Ajaloost on ju teada, et nii mõnigi kord asendati üks kirikuhoone hiljem teisega.

   Tegelikult on arhitektuuriajaloolaste käsutuses mitmesuguseid kaudseid võimalusi hoone vanuse määramiseks ka kirjalike allikate puudumisel. Eesti sakraalarhitektuuri uurimise grand old man, kunstiteadlane akadeemik Voldemar Vaga kirjutas juba 1960. aastail, et Tartu Jaani kirik on ehitatud 14. sajandil. Hiljem täpsustas ta ehitamise aega veelgi: 14. sajandi algus. Kunstiajaloolaste täpsus tundub hämmastav, sest üheks oluliseks argumendiks seejuures on olnud habeme puudumine kirikut kaunistavatel savikujudel! Tõenäoliselt on need valmistatud ajavahemikul, mil meeste seas oli populaarne paljaks aetud lõug ja millal siis ka pühakuid kehtiva moe järgi habemetutena kujutati. Et kõnealuse perioodi ajaraamid on üldiselt teada, on Jaani kiriku ehitusaeg paljalõugsete terrakotapeade alusel paigutatud 13. ja 14. sajandi vahetusse.

   Üldiselt on Jaani kiriku vanuse hinnangud kõikunud peaaegu saja aasta piires (huviline võib vaadata tabelit trükinumbrist). Näib, et täpsemalt nagu ei olekski kirjalike allikate puudumisel ühe arhitektuurimälestise iga võimalik määrata. Ent siiski! Leidub veel üks meetod, mis võib anda ehitise vanuse isegi kuni üheaastase täpsusega. See on dendrokronoloogilise dateerimise meetod ehk ehitise vanuse määramine puude aastarõngaste järgi. Dendrokronoloogilise meetodi rakendamiseks peab ehitises olema säilinud puitdetaile. Õnneks neid Jaani kiriku puhul leidus ja ehitustöö alguse tuvastamise seisukohalt veel parimas paigas — alusparvedes.

   Aastarõngad aitavad

   1993. aastal, mil alustati Jaani kiriku vundamentide kindlustamist, leiti nende lahtikaevamisel, et maakividest alusmüüri alla on laotud 2–3-kihiline palkidest alusparv. Mõned palgid olid täispalgid, teised aga pikuti pooleks lõhestatud, nii-öelda poolpalgid. Alusparv oli ilmselt tarvilik müüridele vajaliku stabiilsuse andmiseks soisel pinnasel – asub ju Jaani kirik Emajõe lammialal. Märga pinnasesse uputatud alusparv ei mädanenud, sest õhuvaeses keskkonnas ei jätku puitu lagundavaid mikroobe, ning kandis raskeid kivimüüre palju sajandeid. Kui veetase alanes, puutusid palkparved kokku õhuhapnikuga ja hakkasid lagunema, mis põhjustaski kivimüüride ebaühtlast vajumist ja pragunemist. Uue tehnoloogia järgi alusmüüride kindlustamiseks terasvaiadega saeti kaevandist aluspalgid välja, vundamendikivide vahele pumbati aga vedelat betooni.

   Aeg järele mõtelda ja võrrelda

   Jaani kiriku taastamisprojekti arhitekti Udo Tiirmaa kutsel võtsin alusparvest välja saetud palkidest puiduproovid. Kui lumised ja porised palgimürakad ehitusplatsil lebasid, tundusid nad aukartustäratavalt jämedad. Seda nad ka olid: mõne läbimõõt küündis 48 sentimeetrini. Pealt olid palgid musta värvi, aga saetud pinnalt paistis ilus kollakaspruunikas puit. Otsisin palkidel kohti, kus oleks säilinud ka koorealune kiht. Mustaks tõmbunud ja veidi pehastunud puidupinnal oli seda raske kindlaks teha. Mootorsaega palgiotstest ketaste saagimisel oli tunda puidu kõvadust, saag vingus ja saerajast tõusis ehedat vaigulõhna! Sain kilekottidesse seitseteist ristlõikeketast. Nüüd ootas ees kannatlikkust ja piinlikku täpsust nõudev laboritöö, mille käigus tuli mõõta palgiketaste aastarõngaste laiused.

   See oli personaalarvutite ajastu algusaeg Eestis, minu käsutuses oli tollane personaalarvuti tollaste tavaprogrammidega. Tippisin koostatud aastarõngaread arvutisse ning trükkisin välja graafikud. Lõikasin ja kleepisin neid, et pikad graafikujooned ühele paberile saada. Parandatud ja sünkroniseeritud aastarõngaridade keskmistamise tegin käsitsi ning tippisin uue rea uuesti arvutisse.

   Alusparve keskmistatud aastarõngalaiuste rea moodustamine oli vaid dateerimise eeletapp. Rõngalaiuste reale vastavate kalendriaastate leidmiseks oli vaja sobivat võrdlusrida samast ajavahemikust, mida mul esialgu polnud. Võrdlesin Jaani kiriku alusparve graafikut mõne kirjandusest kättesaadava Põhjamaade aastarõngaste reaga. Tundus, et graafikutel ilmnes teatavat sarnasust, mille järgi olnuks Jaani kiriku nii-öelda viimane aastarõngas tekkinud 14. sajandi lõpupoole. Kahtlesin oma tulemuses, kuid läksin siiski küsima suurimalt autoriteedilt – professor Voldemar Vagalt, keda külastasin tema Tähtvere kodus. Kui rääkisin eakale kunstiteadlasele, et sain aastarõngaste järgi Jaani kiriku ehitamisajaks 14. sajandi lõpuosa, ei pidanud ta seda võimalikuks. Ütles siiski, et tõeks osutumisel oleks see suur sensatsioon. Lubasin oma tulemust veel kontrollida. Vestlesin ka kunstiajaloolase Kaur Alttoaga.

   Ja hea oli, et ma oma ennatlikku tulemust ei avaldanud. Vahepeal möödusid aastad, mil uurisin mitmete teiste Eesti hoonete puitu ja koostasin aastarõngalaiuste ridu. Käisin aastarõngaste uurijate konverentsidel Euroopas, kõnelesin Eesti kirikute uurimisest ja palusin abi Jaani kiriku dateerimisel. Minult said Jaani kiriku aastarõngalaiuste read Thomas Bartholin Kopenhaagenis ja Pentti Zetterberg Joensuus. Kirjavahetus nende uurijatega edenes visalt. Sain vastuse Ó. Eggertssonilt Lundist, kellele Th. Bartholin oli andnud minu mõõtmisandmed. Ó. Eggertsson teatas mulle üksikute Jaani kiriku parvepalkide dateeringud, mis ta oli koostanud niinimetatud Novgorodi uuele kronoloogiale tuginedes. Seejärel pidasin kirjavahetust P. Zetterbergiga, kes kinnitas Lundis saadud dateeringuid Lõuna-Soome männikronoloogiate põhjal. Novgorodi uue kronoloogia kohta selgituseks niipalju, et see on Skandinaavias keskmistatud uus rida, mille aluseks on Vene arheoloogiaprofessori B. Kolt_ini poolt avaldatud Novgorodi väljakaevamistel leitud 12 üksikpuu aastarõngaread.

   1998. aasta sügisel töötasin Jaani kiriku palkide mõõtmisridadega Hamburgi ülikoolis ja tegin sealsete seadmetega uued graafikud. Kolleegide S. Wrobeli ja labori juhataja professor D. Ecksteini abiga koostasime Jaani kiriku alusparve uue, 211 aasta pikkuse keskmise rea. Viimast kõrvutasime hoolikalt võrdluskronoloogiatega, sealhulgas Novgorodi uue kronoloogiaga, ning jõudsime samale tulemusele kui Eggertsson ja Zetterberg. Nüüd ei olnud Jaani kiriku alusparve dateeringus enam kahtlust – auväärt professor Vagal oli siiski olnud õigus. Kahjuks ei saanud ma seda talle enam öelda.

   Usalda, ent kontrolli

   2000. aastal oli mul võimalik kasutada Tartus samu arvutiprogramme, mida varem Hamburgi ülikoolis. Võtsin Jaani kiriku aastarõngaread veel kord uurimise alla, saades innustust ka Jaani kiriku sihtasutuse esimehe Roman Levini huvitatusest Jaani kiriku vanusest..

   Kuidas toimub dateerimine? Põhja-Euroopa dendrokronoloogialaborites kasutusel olev arvutiprogramm Catras nihutab kahte võrreldavat rida teineteise suhtes ja otsib nende sarnaseid positsioone. Ridade iga sarnase asendi korral näidatakse nende viimaste kohakuti paiknevate aastarõngaste numbrid (dateeritud real viimase aastarõnga kalendriaasta), ridade kattuvus (mitme aastarõnga ulatuses on read kohakuti) ja kaks sarnasusnäitajat. Joonistatakse välja aastarõngaridade graafikud, et kõverate sarnasuse määras visuaalselt veenduda.

   Jaani kiriku alusparve 211 aasta pikkune aastarõngalaiuste keskmine osutus sarnaseks mitme naabermaade võrdluskronoloogiaga. Viimati vestlesin Jaani kiriku dateerimisest kolleegidega selle aasta juunis Sloveenia mägihotellis, kus toimus järjekordne Euroopa dendrokronoloogide kohtumine. Kui rääkisin, et Jaani kiriku alusparve dateerisin kõige kindlamalt Novgorodi uue kronoloogia abil, ei saanud Niels Bonde Taani Rahvusmuuseumist jätta mainimata, et nüüdseks on koostatud veel uuem ja parem Novgorodi kronoloogia. Proovisin kohe selle sobivust Jaani kiriku reaga. Tõepoolest, Novgorodi uusim kronoloogia oli parim ning andis väga hea tulemuse, mis kinnitab veel kord Jaani kiriku dateeringut.

   Niisiis on Tartu kesklinnas asuva keskaegse kiriku alusparv nüüd kindlalt dateeritud tänu heale rahvusvahelisele koostööle Rootsi, Soome, Taani ja Saksamaa kolleegidega. Alusparve uuritud palkide viimane aastarõngas on moodustunud 1320. aasta suvel. Suure tõenäosusega on see ühtlasi ka hiliseima palgi koorealune aastarõngas. Kahel palgil on hiliseim aastarõngas tekkinud 1319, kuuel palgil on hiliseim puidukiht moodustunud 1318. aastal. Et hiliseim aastaarv oli 1320, ei saa parv olla ehitatud sellest aastast varem, kuna palgipuu alles kasvas. Jaani kiriku torni alusmüüre toetanud puitparv valmis kõige varem 1320. aasta suve järel. Kuna talvel vaevalt ehitustöid alustati, laoti puitparv arvatavasti 1321. aasta kevadel-suvel. Hilisem ehituse algus ei ole jällegi tõenäoline, kuivõrd parvepalke ei olnud vaja pärast langetamist kuivatada, need võis toorelt märga pinnasesse lasta.

   Kõnekad kirstud

   Väga huvitavatele leidudele sattusid kiriku alusmüüride kindlustajad vundamendi väljakaevamisel 1990. aastal. Nimelt põrkasid labidad vahetult müüri ääres surnukirstudele. Kirstude leidmine ei olnud iseenesest üllatus, sest teada on, et varem asus kiriku kõrval kalmistu. Üllatav oli fakt, et kirstud olid purustatud – nende vundamendipoolsed otsad olid ära lõigatud! Puusärgid olid ehitajatele ette jäänud ja need lihtsalt poolitati. Selline teguviis tundub barbaarne, sest hauakohti tavaliselt respekteeritakse. Võiks ju arvata, et endise, tõenäoliselt praeguse kivikiriku kohal asunud pühakoja kõrvale maeti auväärseid kodanikke. Või oli tegemist uskmatute haudadega, mida polnud vaja säästa?

   Küsimusse aitas mõningat valgust heita dendrokronoloogia — puiduproovid ühest puutüvest tehtud kirstudest. Kuigi koorealust puidupinda oli arvatavalt säilinud vaid ühes puiduproovis, võtsin siiski ette kõigi aastarõngalaiuste hoolika mõõtmise. Ega mul tõtt öelda endalgi tollal suurt usku olnud, et suudan sajandeid mullas kõdunenud surnukirstude vanuse kindlaks määrata. Polnud ju millegagi nende aastarõngaid võrreldagi. Paberilehed mõõtmisandmetega jäid aastateks kaante vahele unustusse. Kui palkparv sai lõpuks kindlalt dateeritud, otsisin taas üles ka puukirstude mõõtmisandmed. Ja ennäe – iidsete kirstude aastarõngaread osutusid üsna sarnasteks. Selgus, et ühe kirstu viimane tuvastatav aastarõngas pärines 1260., teine 1288. ja kolmas 1223. aastast.

   Mida need dateeringud näitavad? Üheselt on kindel tõsiasi, et kirstud on tahutud enne kivikiriku müüride rajamist. Seega saab kolmest kirstust kõige hilisemaks dateeritu olla tehtud ajavahemikus 1288–1320. Koorealuse puidupinna säilimise eeldusel saab aega veelgi täpsustada: kirst tahuti puutüvest ilmselt ajavahemikus 1288. aasta sügistalvest kuni 1289. aasta kevadtalveni. Selle puusärgi sängitamine (eelmise) Jaani kiriku kõrvale surnuaeda pidi niisiis aset leidma 32 aastat enne praeguse kivikiriku rajamise algust. Ülejäänud kahe kirstu dateeringud on varasemad ning nende kohta saab vaid väita, et need on sängitatud vastavalt pärast 1223. ja 1260. aastat. Ladina keelt armastavate teadlaste kõnepruuki kasutades tuleks öelda, et saadud dateeringud on terminus post quem. Teisisõnu — kirstude tegemiseks kasutatud puud on langetatud hiljem kui 1223 ja 1260. Ent kui palju hiljem? Ilmselt on nende kirstude matuseaeg siiski lähemal pigem kõnealustele daatumitele kui aastale 1320, kuna hiljutistest matustest vaevalt et kirikumüüre läbi oleks raiutud.

   Vahest annavad ajalooallikad teavet, mis juhtus Tartus kolmekümne kahe aasta sees enne aastat 1320, et vanad matusekohad unustati ning uus Jaani kivikirik rajati otse läbi surnuaia. Dendrokronoloogia on oma panuse andnud ja erineva täpsusega pannud paika 700-aastaste puusärkide matuseajad. Niiskes maapinnas säilinud palginottide niitpeened puidukihid on toonud esile hulga uut teavet vana Tartu uhkuse — Jaani kiriku — algusaegade kohta. Nüüd on sõnajärg ajaloolastel.

   Alar Läänelaid (1951) on bioloog-botaanik, bioloogiakandidaat ja Tartu Ülikooli õppejõud.