Eesti taasavanemine välisilmale on meie keskkonda tagasi toonud mitmeid Lääne kultuurisümboleid, mille ajalooline tähendus pole enam kaugeltki üldteada. Üheks selliseks on merikarbi motiiv, mille vast kõige tuntumaks näiteks on “Shelli” bensiinijaamadele osutav logo.

   Mitmesuguseid karplasi on loodusteadlased loendanud üle 15 000 liigi. Karplasi kohtab peaaegu kõigis kliimavööndites, enamasti eelistavad nad soolast vett. Meid huvitab antud juhul neist üks – suur kammkarp (Pecten Maximus), mida esineb Atlandi rannikul üsna ulatuslikul alal Madeira joonest kuni Norrani. Kulinaarsete väärtuste kõrval on inimeste kujutlusvõimet läbi aegade lummanud ka karpidest avastatud pärlid.

   Merikarbi kaunis võlvuv kuju ja väärtuslik sisu on temast teinud omalaadse merevee viljakuse sümboli. Mereveest sünnivad merikarp ja kaunis pärl, aga merevahust arvati sündinud olevat näiteks ka Aphrodite, samuti hinduismi õnnejumal Lakðmi. Seda seost on vast kõige mõjusamalt kujutanud Sandro Botticelli oma kuulsal maalil “Veenuse sünd”.

   Samalaadseid mõjutusi esineb ka kristlikus sümboolikas. Keskajal oli levinud arvamus, et nagu merikarp viljastub “neitsilikult” veepiiskadest, nii kandis ka neitsi Maarja endas kaunist pärlit – Jeesuslast. Kammkarp on ristiusus samuti Püha Haua ja taasülestõusmise sümbol. Kõige laiemalt on kammkarp siiski tuntud Loode-Hispaanias Santiago de Compostelas asuva palverännukoha – Püha Jaakobuse haua tunnusmärgina.

   Palverännakud

   Palverändurlust seostatakse tänapäeval enam islamiusulistega, kellele Meka külastamine on kohustuslik. Kristlastele pole pühadesse paikadesse rändamine tingimata vajalik, pigem on see soovitatav. Ristiusu varasemas ajaloos on palverännakud siiski etendanud üsna olulist osa. Varsti pärast ristiusu legaliseerimist keiser Constantinuse ajal kujunes Palestiina pühapaikade, sealhulgas Jeruusalemma haua- ja Petlemma sünnikiriku külastamine keisri suurnikele pea kohustuslikuks ettevõtmiseks. Tõeliselt suured mastaabid võttis palverännuliikumine (peregrinatio religiosa) aga katoliiklikus Euroopas teise aastatuhande esimesel poolel, eeskätt 12.–15. sajandil.

   Arvukate, nii kohaliku tähtsusega kui laiemalt tuntud pühapaikade seas peeti eriti oluliseks Kristusega seotud kohti Pühal Maal, Peetruse ja Pauluse viimset puhkepaika Roomas ning Santiago de Compostelas asuvat apostel Jaakobuse (vanem) hauda. Nende kolme põhimise palverännakukoha (peregrinatio maior) külastajatele olid alates 12. sajandist garanteeritud mitmed privileegid, kusjuures kodumaale tagasi saabudes võisid nad arvestada juba kasvanud sotsiaalse prestiiþiga.

   Apostli jälgedes

   Püha Jaakobus, evangelist Johannese vend oli Peetruse ja Pauluse kõrval üks Uue Testamendi olulisemaid tegelasi. Ta olevat kuulutanud ristiusu tõdesid ka Pürenee poolsaarel. Kuningas Herodes Agrippa laskis tal 42. aastal pea maha lüüa. See juhtus Palestiinas. Pärast märtrisurma viinud jüngrid oma õpetaja surnukeha matmiseks Hispaaniasse. Jaakobuse haud avastati imepärasel kombel taas 813. aastal. Kuna tol ajal käis võitlus Püreneed suures osas hõivanud araablaste väljatõrjumiseks, seostus ka Jaakobuse nimi rekonkistaga. Jaakobusest kujuneski Hispaania sõjaline kaitsepühak, kes aitas kristlastel vabaneda sissetunginud mauridest.

   Astuuria kuningas Alfonso I laskis Jaakobuse hauale ehitada kiriku. Aegamööda pühapaiga tuntus üha kasvas ning 11. sajandil hakkas sinna saabuma palverändureid juba ka teiselt poolt Püreneesid. Lisaks apostli hauale paelus saabujaid ka Jaakobuse rännusau, mille olevat talle andnud Jeesus ise. Aja jooksul kujunes välja Santiago de Compostela suunas toova tee – Via Jakobi n.-ö. infrastruktuur, s.t. korrastatud teed ja sillad, iga 10–15 km järel paiknevad palverändurite majutuspaigad, seegid-haigemajad jms. Paljudest omaaegsetest peatuspunktidest kujunesid hiljem linnad. Mitmetel maadel tekkisid Jaakobuse vennaskonnad, kes kandsid hoolt pühamehe hauale suunduva palverännu eest. Inglismaalt saabuti Hispaaniasse ka mööda mereteed. Palverännaku sihtpunktina saavutas Santiago de Compostela oma tähtsuse kõrgpunkti 12.–15. sajandil, olles vahepeal – pärast Palestiina kaotamist – keskaegse Euroopa ränduritele kõige olulisemaks paigaks. Santiago de Compostela kuulsus ulatus tolleaegse katoliikliku maailma äärealadeni – Skandinaavia ja Baltimaadeni, palverändureid saabus koguni Armeeniast. Püha Jaakobuse haua külastajate seas oli inimesi kõigist ühiskonnakihtidest, kerjustest kuningateni. Üks esimesi hauakoha külastajaid oli keiser Karl Suur, 1342. aastal viibis seal ka Püha Birgitta.

   Suveniirid

   Arvukatel palverännukohtadel kujunesid välja oma suveniirid – palverändurimärgid, mida võis kohapeal osta ja mis kinnitati nähtavale kohale kas rännusauale, peakattele või reisipaunale. Ühest küljest oli tegu meenega, mis pidi meenutama sooritatud vaga rännakut, teisalt oli see ühtlasi tunnusmärk, mis võimaldas ära tunda pühapaiga suunas liikuvat palverändurit, kellele kõik kristlased pidid osutama abi ja toetust. Ühtlasi usuti, et märk kätkeb endas ka pühapaiga imettegevat jõudu, mis võis aidata neidki, kes ise ei suutnud palverännakut ette võtta.

   Palverändurimärkide, indulgentside ja muude pühapaigaga seostuvate meenete müük tõi nii kirikule kui ka ümbruskonna elanikele suurt tulu. 1496. aasta lõpul loendati näiteks Aacheni linnavärava taga päevas üle 42 000 palveränduri. Ðveitsis Einsiedelni kloostris müüdi 1466. aastal kahe nädalaga üle 130 000 märgi, hinnaga kaks penni tükk. Regensburgis läks aastatel 1519.–1520. kaubaks 119 570 tinast ja 12 193 hõbedast märki. Paavst Bonifatius VIII poolt juubeliaastaks kuulutatud 1300. aastal olevat Roomat külastanud ligi miljon palverändurit. Need arvud annavad aimu oma aja kohta tohutust inimhulkade liikumisest. On selge, et see mõjutas ka paljude kultuurinähtuste levikut Euroopa maades.

   Kammkarp

   Santiago de Compostela üheks sümboliks kujunenud kammkarp on Euroopas vanim ühe kindla pühapaigaga seotud märk. Selle kohta on andmeid juba 1106. aastast, samas kui teiste palverännukohtade metallmärgid hakkasid levima 12. sajandi lõpupoole. 13. sajandil müüdi Santiago de Compostelas kammkarpmärke vähemalt sajas müügipunktis. Palverändurid võisid saada suveniiriks ka mõlemad karbipoolmed. Sel juhul kinnitati alumine, suhteliselt lamedam poolmik märgina riietele, kuna kumeram, pealmine poolmik võis olla rändurile näiteks joogiveetopsiks.

   Koos tagasipöörduvate ränduritega levisid kammkarpmärgid kõikjal kogu katoliiklikus Euroopas. Tänapäeval on neid avastatud üle 200 eksemplari, sealhulgas tähelepanuväärselt arvukalt Skandinaaviamaade kiriklike matmispaikade uurimisel. Mõnestki hauast on luustike juurest päevavalgele tulnud rohkemgi kui üks kammkarpmärk.

   Tundmatuks ei jäänud sellised märgid Eestiski. Sellele osutab Pirita kloostri uurimismaterjal, kus segatud kihist leiti kaks Santiago märki. Üks neist – augustatud karbipoolmik – kujutas endast tüüpilist palverändurimärki. Teisel eksemplaril kinnitusaugud puuduvad. Ilmselt kuulus seegi palveränduri atribuutika hulka – näiteks rännumehe püha joogitopsina.

   Kurjategijad palverännuteedel

   Santiago palverändurimärk tuli päevavalgele ka Tallinna Võllamäelt kivivõllase alalt, siin hukatute luude seast. Tõenäoliselt pärineb see 15. sajandist. Tegemist on esmapilgul ootamatu leiuga – mis võiks siis olla ühist vagadest mõtisklustest haaratud palveränduril ja kaelakohtu ärateeninud kriminaalsel tegelasel?

   Tuleb rõhutada, et palverändurluse varasemal perioodil, 12.–13. sajandil andsid tõepoolest tooni valdavalt vagadel ja religioossetel eesmärkidel liikujad. Eks oma osa etendas paljude puhul muidugi ka võimalus rahuldada oma seiklemislusti.

   14.–15. sajandil levis uue momendina Saksamaa aladel, peamiselt Reinimaal ja Hansa linnades, komme määrata palverännakuid ka karistusena kuritegude eest. Nii näiteks otsustas 1479. aastal ka Tallinna linnakohus, et süüalune peab kuriteo lunastamiseks tegema palverännureisid Wilsnacki ja S. Jugo di Compostella.

   Tallinna keskaega puudutavates kirjalikes allikates ei ole säilinud andmeid Võllamäelt leitud palverändurimärgi omaniku saatusest. Võimalik, et Santiago retkki oli talle juba mingi varasema süüteo eest karistusena määratud. Paraku ei piisanud merikarpmärgi imettegevast jõust uue kuriteo ärahoidmiseks ning teeneka palveränduri viimane retk jäi juba õige lühikeseks – selle lõpetas timukas Võllamäe hukkamisplatsil. Seega ei olnud hiliskeskajal palverändurluse seos kuritegevusega enam sugugi haruldane ja ilmselt aegade jooksul see süvenes veelgi.

   Kriminaalse elemendi osatähtsuse tõus palverändurite seas muutis teedel liikumise järjest ohtlikumaks. Aja jooksul kompromiteeris see üha enam palverännuliikumist tervikuna. Nimatatud asjaolu, eriti aga reformatsiooni tulemusel tekkinud uued konfessioonid ja usulised piirid, tegid 16. sajandi esimesel poolel lõpu Euroopas sinnamaani siiski üsna massiliseks jäänud palverändurlusele.

   Katoliiklikus maailmas on palverändurlus kui nähtus siiski säilinud tänapäevani. Olgu mainitud, et Santiago de Compostelat külastab ka praegu aastas keskmiselt 300 000 inimest. Tõsi küll, suure osa neist moodustavad nüüd küll juba turistid, keda peibutab pühapaiga kuulsus ja arvukad vaatamisväärsused. Ka Santiago merikarp on katoliiklikul jumalateenistusel säilitanud oma pühaliku tähenduse. Tähelepanelik televaataja võib ise jälgida, et jõulupühade ajal kasutab paavst ristimistalituse läbiviimisel tänapäevalgi pühitsetud veega kastmiseks ikka sedasama meile tuttavat merikarbipoolmikku.

   AIN LAVI (1951)
on Ajaloo Instituudi arheoloog.