Tallinna lahe põhjas asuva merepatarei "Tsitadell" suurejooneliste varemete õnnestunud dokumenteerimine innustas uurijaid otsima taolisi, inimkäte poolt tehtud rajatisi mujaltki. 1999. aasta suvel tegigi Meremuuseumi uurimislaev "Mare" sellesuunalisi vaatlusi mitmel pool Eesti rannikumeres.

   Peeter I alustas, Paul I lõpetas

   Juulikuus peatuti paariks päevaks endisaegses Rogerwieki, tänapäevases Paldiski lahes, kuhu tsaar Peeter I 285 aastat tagasi jäävaba sõjasadama ehitada otsustas.

   Tsaari osavõtul valminud projekti kohaselt tuli laht sulgeda võimsa tammiga, millest ainult kitsas läbipääs merele viis. Loomulikult andis kindlustatud värav sõjasadama valdajale võimaluse kontrollida ka igat lahte sisenevat alust.

   1718. aastal heitiski vägilasekasvu tsaar esimese paelahmaka –tammi nurgakivi – isiklikult merre. Ennekuulmatult töömahukas ettevõtmine läks käiku. Paldiski laht Pakri poolsaare ning Väike-Pakri saare vahel, mis tammiga tõkestada tuli, on 2,6 kilomeetrit lai, ning kohati kuni 28 meetrit sügav. Tammi otstesse, nii Pakri poolsaarele, kui Väike-Pakri saarele nägi projekt ette paljude bastionidega võimsad kantsid. Tööga tegid algust küll tsaariarmee soldatid, ent peagi jätkasid sunnitöölised, kes pankrannikust lahtimurtud paekividega mere pidid täitma. Ent suurejooneline projekt käis tegijaile üle jõu. Vangide toit oli kesine ja elutingimused külmades barakkides nii karmid, et inimesi suri kui kärbseid. Lisaks kõigele ei andnud alla ka alistatav meri. Aasta-aastalt hävitasid talvetormid suve jooksul tehtu, nii et kevadel ei näinud kaldalt merelevaataja peale avara veepinna mitte midagi.

   Vahetusid valitsejad ja kindlustustööde juhatajad. Pärast tsaar Peetri surma üritas projekti ellu viia tema tütar Jelizaveta. Seitsmeaastase sõja tõttu majandusraskustesse sattununa lõpetas Jelizaveta järgne isevalitseja tsaar Peeter III Rogerwieki sõjasadama ehitustööd, ent uue hoo said need sisse tema naise Katariina II valitsemisajal. Jälle murti paasi, uputati seda merre ning kulutati meeletult raha. Tööde pearõhk oli endiselt suunatud tammile. See aga kasvada ei tahtnud. 1798. aastal lõpetas tsaar Paul I ukaas Paldiski staatuse kindluse ja sõjasadamana. Samast aastast pärineval baltisaksa kartograaf Ludwig August Mellini koostatud "Liivimaa atlase" kaardi fragmendil tababki silm üksnes kaht väikest ristkülikut – üht saare rannal, teist üle lahe – Paldiski sadama lähistel.

   Kaheksakümne aasta pikkune ränkraske sunnitöö, väikeste vahedega küll, ei suutnud ära teha kuigi palju. Tänapäeval näeb silm Paldiski lahe mõlemal kaldal vaid rohtu kasvanud kivimurdusid, mere siledal pinnal ei taba isegi hoolikas vaataja mitte midagi, otsekui polekski seal kunagi midagi tehtud. Merekaardilt paistab siiski, et vähemalt Pakri poolsaare rannast, tänapäevasest Paldiski Põhjasadamast mõnisada meetrit loode pool, sirutub merre veealune seljandik. Just seal on viimase kümne aasta jooksul mõnedki laevad kinni jäänud. Vene hüdrograafia hoidis selle ohtliku madaliku tipus ikka meremärki, tänapäeval ei vaevuta seda enam paigaldama. Nüüd huvitusime, kui palju on siis sellest kakssada aastat tagasi lõpetatud tööst säilinud ning kui kaugele merre tamm ulatub.

   Tammi otsad "Mare" vaatlusväljas

   "Mare" laskis sonari ¹ vette ja möödus veealusest madalikust mõned korrad erinevate kurssidega. Nähtu oli tõepoolest suurejooneline. Selgus, et kaldast saab alguse sirge rajatis, mille pikkus võis sonari järgi olla 380 meetrit. Madalast kaldaveest alguse saanud tamm, mille laiuseks on alt ligikaudu 75 meetrit ning pealt 37 meetrit, lõpeb 18 meetri sügavusel. Seal on tammi otsa ja veepinna vahel 2–3 meetrit vett. Hiigelrajatise tipu on meri ümarakujuliseks töödelnud. Nii nagu igale ohtlikule karile kohane, lebab ka selle tammijäänuse lähedal uppunud laev, põhi püsti. See on Vene fregatt "Geroi", mis 1808. aastal vastu veealust seljandikku põrkas, leki sai ja uppus.

   Pakri poolsaare tammi juurest suundusime risti üle lahe Väike-Pakri randa. Ka seal tegime tuttava manöövri ning saimegi ekraanile tammijäänuse, eelmisega võrreldes hoopis tagasihoidliku. Aparaadi ekraanilt on näha, et saare rannast on paekive vette heidetud üsna laialdasele alale, millest tammi lüheldane, korrapärane keha välja sirutub. Rajatise kogupikkus sonari järgi hinnatuna ulatub 120 meetrini, millest tamm ise ligikaudu 80 meetrit enda alla võtab. Rohkemat me sel korral teha ei jõudnud.

   Sadamasild Põhjasõja ajast?

   Mullu oktoobris otsis "Mare" järjekordset veealust kolossi endises Kasperwieki, praeguses Käsmu lahes.

   Ajaloolased teavad, et Põhjasõja esimesel, 1700. aastal, tõid rootslased siitkaudu Eestisse niipalju sõjavarustust, et selle edasitoimetamiseks olnud vaja 2000 küüdihobust. 1704. aastal toodud Käsmu ka suurtükke. Rahvapärimuse järgi ehitanud rootslased oma sadamasilla Sepa ninaksesse, ent millal täpselt, ja kuidas see välja nägi, ei tea isegi tänapäeval keegi. Käsmu meremuuseumi rajaja, endise allveeujuja Aarne Vaigu sõnade kohaselt olevatki ülalnimetatud kohal, lausa muuseumi naabruses, mingi suure veealuse ehituse jäänused. "Mare" sukeldujate poolt nähtu ületas aga kõige julgemadki lootused. Sepa ninaksest saab alguse keskmiselt 3,5 m kõrgune ja 18 m (!) laiune laevasild, mille pikkus on ligikaudu 75 meetrit. Tugev rajatis on ehitatud palkidest kärgkastidena, mis lõhutud rannakividega täidetud ja suurelt osalt nendega üleni kaetud. Ainult kohati väljapaistvate kastide kõrguseks õnnestus lugeda kaksteist palgikorda. Ehkki samal kohal olevat kunagi asunud kohalike randlaste sadamasild, on nii massiivne ehitis tõenäoliselt siiski Põhjasõja- aegne. Kohalikul rahval oleks säärase ehituse rajamine nii majanduslikult kui füüsiliselt üle jõu käinud. Ka ei vajanud nad taoliste mõõtmetega silda. Selle ebaharilik laius viitab just suurtele kaubakogustele, mille lossimiseks ja hobutranspordile ümberlaadimiseks ruumikat platvormi vaja läks.

   Ühepäevane inspektsioon ei olnud ehituse korralikuks dokumenteerimiseks piisav. Kaasa võeti vaid üks puiduketas kärgkasti palgi otsast, et üritada ehitise vanust kindlaks määrata. On astutud samme asjassepuutuvate materjalide saamiseks otse Rootsi Sõjaarhiivist. Ilmselt väärivad esialgu ainult põgusalt uuritud veealused kolossid nii Paldiski kui Käsmu lahes põhjalikumat ülevaatust tulevikus, võimalik ka, et riikliku kaitse alla võtmist.

   ¹ Sonar e. allveeradar – ultraheliga töötav mereuurimisaparaat.

   VELLO MÄSS (1940)
on Eesti Meremuuseumi teadur,
uurimislaeva "Mare" kapten.

Pildid:

• Paldiski sõjasadama ja lahte sulgeva tammi projekt. Kaardi päise järgi tehtud Peeter I poolt 1715. a. Vasakul Väike-Pakri saar, paremal Pakri poolsaar.
• Paldiski laht L. A. Mellini kaardil. Punktiirjoonega on märgitud tammi tegemata osa.
• Käsmu lahe (Kasperwick) läänekaldal asuva küla rannaveest leitigi arvatavalt Põhjasõja-aegne laevasild (tähistatud ringiga).
• Sonari pilt Väike-Pakri saare rannast koos tammi algusega.