VÄRVUSTERAAPIA pole müstika Tallinna Pedagoogikaülikooli doktorant KAIVO THOMSON

Mis on talvedepressioon?
Kuidas saab punase valgusega maohaavu ravida?
Kuidas mõjutab meid valgusfoori nägemine?

Miks on meie meeleolu lootusrikas ja rõõmus kevadel ning miks valdab meid masendustunne sügisel ja talvel? Uuringud näitavad, et USAs kohtab talvedepressiooni (SAD — Seasonal Affective Disorder) kergemal kujul 14 protsendil ja raskemalt 6 protsendil inimestest. Põhjus — optilise kiirguse ehk laiemas mõttes valguse vähesus ümbritsevas keskkonnas. Kui suur osa eestlastest vaevleb talvedepressiooni käes, seda oskame täpselt öelda alles pärast analoogilisi uuringuid, aga eeldatavasti on meil taolisi inimesi tunduvalt enam kui Ühendriikides, kuna Eesti laiuskraadidel on ligikaudu pool aastast niisugust aega, mil päikesevalgust on vähevõitu.

Kas teid vaevab SAD?

Ameerika Ühendriikide Psühhiaatria Liit klassifitseeris talvedepressiooni 1987. aastal süsteemi DSM-III R järgi nime all SAD. Millest teda ära tunda? Inimese meeleolu langeb, ta ärritub kergesti, teda vaevab seletamatu pinge, väsimus, suureneb söögiisu, kaob huvi seksuaalelu vastu, tekib tahtmine sulguda üksindusse, kaob otsustusvõime ja tegutsemisenergia, antidepressandid ei aita, inimene muutub vastuvõtlikumaks infektsioonidele ning somaatilistele haigustele (radikuliit, lihasvalud).

Kuidas talvedepressiooni vältida? Kasu saame värvusteraapiast ehk monokromaatilise optilise kiirguse kasutamisest, mille abil saame mõjutada organismi täiendavalt nende elektromagnetvälja sagedustega, millest muidu vajaka jääb. Ja loomulikult on tarvilik mitmekülgne toit ning optimaalne kehaline koormus, vajaduse korral ka psühhoteraapia.

Kui vaadelda organismi anumana, mis aja jooksul täitub keskkonna (ka sotsiaalse) poolt põhjustatud häiretega, siis teatud hetkel, n.-ö. viimase tilga lisandumisel, hakkab see anum üle voolama. Tekivad häired, s.t. vaevused ja haigused põhimõttel, et kett on nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Seetõttu ei tuleks alahinnata ühtki teraapiat või profülaktikavõimalust, sh. ka värvusteraapiat, mis aitab edasi lükata organismi vastupanuvõime langemist ja immunoloogiliste süsteemide nõrgenemist.

Teeme ise!

Meid ümbritseb kõikjal elektromagnetväli. Elektromagnetväli levib elektromagnetlainena, mida vastavalt lainepikkusele nimetatakse kas vahelduvvoolu väljaks, raadiolaineteks, optiliseks kiirguseks, röntgenikiirguseks, gammakiirguseks, kosmiliseks gammakiirguseks jne.

Optilise kiirguse ehk laiemas mõttes valguse alla kuulub peale nähtava valguse ka ultraviolett- ja infrapunane kiirgus. Nähtava valguse spekter on keskmiselt 380 ja 720 nm vahel (leidub inimesi, kelle silm tajub ka vahemikku 300-900 nm).

Nähtava valguse võib tinglikult jagada kolmeks võrdseks osaks: sinine (400-500 nm), roheline (500-600 nm) ja punane (600-700 nm).

Inimesele on eluks vajalik optimaalne elektromagnetvälja mõju, vastasel korral tekivad häired kogu organismis. Need kõrvalekalded võivad olla tingitud:

• välistest põhjustest — keskkonnas on kas liiga palju või liiga vähe elektromagnetlaineid, sealhulgas valgust;
  
  
• sisemistest põhjustest — kahjustuste tõttu rakkudes, kudedes ja organites on häirunud reaktsioonid elektromagnetlainetele, sealhulgas valgusele.

Kui püüame asendada puudujäävat looduslikku valgust kunstlikuga või mõjutame inimest stressi vältimiseks optilise kiirguse teatud lainepikkustega, võimegi rääkida värvusteraapiast.

Koostöös Rootsi spetsialistidega on klubi "Kaks Tuhat" teadussektoril koos TPÜ ja Eesti Valgustehnika Liiduga kavas käesoleval sügisel kasutusele võtta uus meetod, mis on viimasel viiel aastal rakendamist leidnud Rootsis, USAs, Šveitsis ja Inglismaal.

Ksenoomiga täidetud lambid annavad päikesevalgusega peaaegu identse spektri. Erinevad lainepikkused saadakse lineaarseid interferentsfiltreid kasutades. Patsient asub spetsiaalse kerakujulise ruumi sees, kus nägemisväljas kontuurid puuduvad. Sarnane on ka lumepimeduse nähtus. Selle võib põhjustada mägedes tuisune ja sombune ilm suusatajaile, kus kõik tundub ühtlase lumeseinana või kokkusulanud hallikasvalge maa ja taevas polaarlendureile. Tekib visuaalse mulje täieliku kadumise tunne, väljalülitamine või kustumine. Seda nimetatakse Wolfgang Metzgeri 1930. aastate uurimustest alates Ganzfeldi efektiks.

Suunates optilise kiirguse erinevad lainepikkused kõne all olevasse kerakujulisse ruumi, osutub patsient teatud ajaks ümbritsetuks igast küljest vastavate lainepikkustega ning selle tagajärjel algavad edasised ahelreaktsioonid nii alateadvuslikus psüühilises tundeelus kui ka mikrobioloogilisel rakutasandil.

Ühevärvilised värvid

Optilise kiirguse ehk värvide ehk siis ka värvusteraapia mõju inimesele võib omakorda olla kas psühholoogiline või psühhofüsioloogiline.

Värvusteraapia psühholoogiline külg toetub asjaolule, et inimene tajub nähtavat valgust värvustena, millega seostuvad seisundid, emotsioonid ja kogemused nii teadvuses kui ka alateadvuses.

Valguse psühhofüsioloogiline toime ilmneb peamiselt optilise kiirguse otseses mõjus rakkudele, kudedele ja organitele.

Erinevused on põhimõttelised ja seisnevad järgnevas. Meie silmad näevad värve terviklikult, mitte erinevatest lainepikkustest koosnevatena (psühholoogiline aspekt). Tegelikult leidub palju nähtava valguse lainepikkusi, mida inimene näeb näiteks rohelisena. Seda nähtust nimetatakse metameeriaks ehk tinglikuks värvisamasuseks.

Spektraalanalüüs aga näitab, et rohelise värvi aisting silmas võib koosneda erinevatest lainepikkustest ja lähtevärvidest. Absoluutne värvisamasus on 10 nm piires. Selliseid värve nimetatakse monokromaatilisteks ehk rangelt ühevärvilisteks (psühhofüsioloogiline aspekt).

Värvusteraapias kasutatavad valgusallikad peavad eraldama monokromaatiliste värvuste lainepikkusi või siis peab kunstlik valgus sarnanema looduslikule spektrile. Psühhofüsioloogiliselt saab inimest mõjutada kolme liiki värvusteraapiaga: laser-, valgus- ja värviteraapiaga.

Monokromaatiline optiline kiirgus ja laser

Värvusteraapia osa, mille füsioloogiline mehhanism sarnaneb laseri mõjule, tähendab rakutasandil optilise kiirguse lainepikkuste absorbeerumist fotoretseptorite poolt, mis on aluseks raku ainevahetuse ahelreaktsioonidele. Kiirgusallikana kasutatakse erinevate lainepikkustega laserit ja interferentsfiltritega ksenoonlampe. On tehtud kindlaks, et valguse monokromaatilisus 10-20 nm piires on sarnase fotobioloogilise toimega nii filtreeritud valgusel kui ka laseril.

Uurimistulemusi laserite kasutamisel iseloomustab tabel 1. On ilmnenud, et kuigi päikesevalgus sisaldab kõiki lainepikkusi, ei anna need korraga kasutades samasugust raviefekti, mida saadakse monokromaatilisi lainepikkusi eraldi kasutades. Samuti on n.-ö. väsinud ja kurnatud rakud valgustundlikumad saadavatele lisavalgusannustele. Siinjuures on oluline teada, et kiirituse hulk üle 1 miljoni wati/m² kohta hävitab või pidurdab elusate kudede arengu.

Kõiki rakkudega tehtud katsete tulemusi ei saa otseselt üle kanda organismile kui tervikule, kuid mõningate tulemuste kasutamine on osutunud edukaks. Näiteks kasutatakse värvusteraapias punase valgusega heelium-neoonlaserit maohaavade raviks. Kiiritus intensiivistab ainevahetust, rakkude jagunemine kiireneb ja haavand paraneb rutem. Sügavsinist on kasutatud vastsündinute kollatõve ravimisel. Vastav lainepikkus, tungides läbi naha siseorganitesse ja vereringesse, lõhustab seal tekkinud mürgid. Sinise värvi abil ravitakse veel kurgupõletikku ja kõrvapõletikku. Talle omistatakse põletikuvastast ning rahustavat, trankvilisaatori toimet. Taani arst Niels Finsen kes võttis tuberkuloosi raviks kasutusele ultraviolettkiirguse, tunnistati selle eest 1903. aastal Nobeli preemia vääriliseks. Värvusteraapiat, just punase värvi sagedusi, kasutas ta ka armide ärahoidmiseks, mis tavaliselt tekivad pärast haigestumist rõugetesse, tuulerõugetesse või leetritesse.

Andmeid on ka teiste värvitoonide ehk erineva pikkusega elektromagnetlainete mõju kohta paljudele haigustele.

Valgus

Värvusteraapia teine haru kasutab ära täisspektrivalguse mõju hormoonidele, ehk teisisõnu valgusteraapiat.

Kortisoon on ärkveloleku hormoon, mille tootmiseks vajab inimorganism valgust (valge täisspektrivalgus tõstab kortisooni taset). Päevade lühenedes ja tavalise tehisvalguse korral hakkab aga domineerima hoopis teine hormoon — käbinäärmest nõristuv melatoniin, mis põhjustab väsimist päeval ja uinumishäireid öösiti. Tekib stress, hiljem masendus ja depressioon.

Uuringud on näidanud, et tavaline tehisvalgus erineb oluliselt looduslikust (joon. 1). Valgusteraapias kasutatav värvispekter vastab aga looduslikule. Loodusliku valguse omadustega valgusallikaid toodetakse näiteks USA firmades The SunBox Co., Bio-Brite, Inc., Apollo Light Systems, Inc. Eestis saab neid tellida ühenduse "Kaks Tuhat" kaudu. Algselt olid nn. True-Lite valgustid mõeldud kasutamiseks NASA kosmoselendude programmis elutähtsa looduslähedase valguse saamiseks mehitatud kosmoseaparaatides. Praeguseks on USA kõrgeim tervishoiuorganisatsioon (FDA) tunnistanud taolised valgusallikad raviseadmeks ning neid kasutatakse sagedasti. Raviks või ka profülaktikaks on igaühel võimalik valida koju või bürooruumidesse erineva hinnaga 200-10 000 luksiseid n.-ö. ravilampe.

Värvid

Kolmas osa värvusteraapiast on seotud kolvikeste ja kepikeste ehk silma värvustundlike rakkudega ning tähendab värviteraapiat.

Värvusaisting kujuneb kolme tüüpi kolbrakkude aktiivsuse sünteesina, mis erinevad valguse neeldumise jaotumise poolest. Katsetega on tõestatud, et inimene märkab lainepikkuse muutust 2 nm võrra, tajudes seda uue värvina. Seega eristab inimene u 150 erinevat värvi ja kuni 7 miljonit erinevat tooni ning varjundit! USA Rahvusliku Standardite Büroo nimekirjas on toodud 7500 värvi. Lähtudes värvusaistingu kujunemisest silmas, ei pea me interjöörides rakendama 7 miljonit ega ka mitte 7500 värvi, kuid ainult 1-2 värvi eelistamine ei ole samuti õige, olgugi, et need värvid meile meeldivad. Ühetooniline ruum kutsub esile väsimuse ja roidumustunde. Põhjuseks on värvitundlike rakkude ebaühtlane koormus. Üks värvitoon koormab üht liiki kolvikesi, samal ajal kui teised on jõude ega väsi. Et kompenseerida mõne monokroomse värvi poolt põhjustatud värviväsimust, on vaja tasakaalustada värvitundlikele rakkudele antud ärritusi, st. tuleb koormata ka neid kolvikesi, mis reageerivad teistele värvidele. Nii võime vaadelda värvide valikut enda ümber värviteraapiana.

Värviteraapia sisaldab ka psühholoogilisi elemente ning on seega üleminekuvorm psühhofüsioloogiliselt värvusteraapialt psühholoogilisele. Psühholoogiline värvusteraapia tugineb kas fülogeneesile (evolutsioonilisele arengule) või ontogeneesile (organismi individuaalsele arengule) — mõlemal puhul kasutatakse värviteraapiat.

Aegade jooksul

Fülogeneesi ehk evolutsioonilise arengu käigus on tekkinud olukord, kus inimene instinktiivselt (alateadvuslikult ehk tingimatute reflekside toimel) on hakanud seoses öö ja päeva vaheldumisega reageerima tumesinisele kui rahustavale värvile. Kollane värv - vastupidi - ergutab närvisüsteemi. Rohekad värvid meenutavad looduse rohelust ja nähtusi, mis assotsieeruvad rahu ning elu tärkamisega. Punane värv seostub verega ja võitlusega, samuti tule laastava jõuga, ning mõjub üldjuhul ärritavalt. Ta tõstab vererõhku, suurendab hingamissagedust ja lihaste valmisolekut tööks ning stimuleerib aju tegevust.

Oma kogemus

Organismi individuaalse arengu ehk ontogeneesi ehk elu jooksul tekivad samuti seosed erinevate esemete, sündmuste, olukordade, emotsioonide ja seisundite ning nende taga seisvate ärritajate vahel, milleks võivad olla ka värvused. Lihtsaim näide siinkohal oleks valgusfooriga risttee ületamine. Kuidas me aga käitume valgusfoori kollase tule korral? Sõltuvalt seisundist ja närvisüsteemi omadustest me kas läheme üle tee või mitte.

Kõige tähtsamad on värvuste seosed meie tunnetega. Iga inimene võib leida oma elust näiteid, mille puhul mingi sündmus või ese meenutab teatud värvust, mis kinnistub pikemaks ajaks mingi positiivse või negatiivse emotsiooniga ning mõjutab hiljem kordudes meie meeleolu.

Psühholoogilise ja psühhofüsioloogilise eristamine värvusteraapias on tinglik — nii on lihtsam mõista valguse mõju inimesele. Tegelikkuses on värvusteraapia optilise kiirguse toime läbipõimunud ja kutsub esile muutusi nii psühholoogia kui ka biokeemia tasandil.

Millest on vajaka?

Optilise kiirgusega on niisiis võimalik ravida mitmeid hädasid. Kuid kuidas teha kindlaks need lainepikkused, millest organism hetkel puudust tunneb?

On oletatud, et füsioloogiline vajadus ja vastava aistingu diferentseerimisvõime on omavahel seotud. Talvedepressiooni puhul oleks füsioloogiliseks vajaduseks — vajadus nähtava valguse lainepikkuste järele. Aistingu diferentseerimisvõime all tuleks aga mõista nähtava valguse lainepikkuste eristamise kiirust ja täpsust.

"Valgusnälga" saab määrataLähtudes meie organismi terviklikkusest ei ole näiteks kehatemperatuuri tegelikuks põhjuseks naha temperatuur ega pulsi sageduse tegelikuks põhjuseks südame töö kiirus, vaid nad peegeldavad kogu organismi seisundit. Samamoodi kajastab organismi vajadusi ka näljatunne. Tarbib ju inimene just seda toitu, mille järgi tunneb vajadust. Ja ilmselt ei ole kellelegi uudiseks, et pikka aega rahuldamata vajadus hakkab pikapeale tekitama pinget, stressi ja depressiooni.

Analoogiliselt viimasele näitele võib vaadelda ka teatud sagedusega valguslainete või footonite "nälga". Ühenduse "Kaks Tuhat" teadussektoris ongi loodud meetod, mis võimaldab määrata kindlaks vastavad küllastusastmed organismis. Meetod sisaldab programmi personaalarvutile, mis võimaldab testida toonide eristamist erinevate värvide korral. Kõigepealt tuleb meelde jätta arvuti kuvaril demonstreeritavate värvide (minimaalselt) erinevad toonid. Testi käivitudes tuleb võrrelda võimalikult kiiresti ja õigesti mällu talletunud toone testimise ajal esitatavatega ja seejärel vajutada arvuti klahvidele vastavalt juhendile. Just selle testi baasil uuritakse Tallinna Pedagoogikaülikooli spordibioloogia õppetooli juures värviaistingute ja värvimälu muutumise dünaamikat ning leitakse korrelatiivsed seosed spektri nähtava osa erinevate lainepikkuste diferentseerimisvõime ja optilise kiirguse erineva küllastusastmega perioodide vahel meid ümbritsevas keskkonnas. Nimetatud uuringud on käivitunud mitmetes Eesti maakondades. Jääb vaid loota, et koostöö Eesti kõikide piirkondadega areneb Interneti ja "Tiigrihüppe tarkvara keskuse" vahendusel kiiresti.

Kokkuvõtvalt võib praeguste katsetuste järgi öelda, et uus meetod võimaldab saada tulemused, mis annavad (peamiselt täiskasvanud inimestele) võimaluse ennetada talvedepressiooni ning laste puhul aitavad täpsemalt määratleda värvitaju kui psühhofüsioloogilist võimet.

PIKEMALT "HORISONDI" TRÜKINUMBRIS!