Kas eestlaste esivanemad kodustasid hobuse? Kas hobune oli meie esiisadele lihaloom või sõjaratsu? Viimasel ajal on palju tähelepanu pööratud eesti hobusele ning räägitud vajadusest kaitsta seda kohalikku tõugu. Nii nagu nimigi ütleb, on eesti hobune kui tõug kujunenud aastatuhandete jooksul just Eesti aladel ning sobib seetõttu ideaalselt meie oludesse. Põlisasukate järeltulija või immigrant? Kuna Eesti kiviaegsetest asulatest on leitud ka metshobuste luid, siis kerkib loomulikult kohe rida küsimusi. Kas eesti hobune on välja kujunenud kohaliku metsiku hobuse kodustamise tulemusel või on tema eellased siia sisse toodud? Ning millal see võis toimuda? Nende probleemide uurimise muudab eriti keeruliseks asjaolu, et mets- ja koduhobuste luud on väga sarnased ning üksikute luuleidude alusel on nende eristamine praktiliselt võimatu. Arheozooloogilise materjali põhjal ei näi hobuse kohalik kodustamine siiski tõenäoline. Esiteks on metsikute hobuste luid Eestis ikkagi võrdlemisi vähe päevavalgele tulnud, ning teiseks — hobuseluude osatähtsus on kõige suurem atlantilisse kliimaperioodi kuuluvate leidude hulgas. Sellest ajast ei ole meil aga veel mingeid märke primitiivse karjakasvatuse olemasolust. Neoliitikumi lõpul oli aga Eestis metshobuseid ilmselt juba väga vähe ning sellisel puhul ei ole kohapealne kodustamine mõeldav. Samuti peaks juhul, kui hobune tõesti Eestimaal kodustati, hobuseluude osatähtsus arheozooloogiliste leidude seas pidevalt suurenema või vähemalt samaks jääma, mitte aga vähenema, nagu see tegelikult toimub. Seega on koduhobune tõenäoliselt Eestisse sisse toodud. Järgmine küsimus: millal see võis toimuda? Enamik koduloomi toodi Eestisse kiviaja lõpul venekirvekultuuri hõimude poolt. Nende hõimude haudadest on leitud kitse-, lamba-, sea- ja veiseluid ning kitse- või lambaluudest valmistatud esemeid, samal ajal hobuseluid saadud ei ole. Euroopa sõjakirvekultuuride muististes kohtab hobuseluid üldse väga harva. Luud-kondid Eesti oludes pakub suurt huvi kivi- ja pronksiaja piirile dateeritud Kaseküla asula, kust on lisaks teistele koduloomaluudele avastatud ka üks hobuseluu. Muidugi tekib ka siin küsimus, kas on tegemist “esimese” koduhobusega või “viimase” metshobusega, kuid arvestades dateeringut ning teiste koduloomaluude esinemist võiks otsustada siiski esimese kasuks. Edasi ei ole meil kahjuks jällegi mitme sajandi vältel võimalik hobusepidamise arengut jälgida. Asi on nimelt selles, et pronksiaja esimesest poolest, vanemast pronksiajast, meil luuleide peaaegu ei ole. Kindlalt võib aga väita, et just sellel perioodil omandas hobune küllaltki suure tähtsuse inimese elus. Sellest annavad tunnistust järgmise perioodi, noorema pronksiaja, leiud. Nagu jooniselt näha, on kindlustatud asulatest välja tulnud luude-kontide seas hobuste omi võrdlemisi palju. Rauaaja varasemate perioodide kohta praegu veel materjali ei ole, kuid võib arvata, et hobuse osatähtsus on järjest kasvanud. Igatahes on enamikul juhtudel hobuseluid rohkesti ka keskmise rauaaja linnustes. Nooremal rauaajal hobuseluude osatähtsus osteoloogilises materjalis langeb ning keskaegses luuaineses on hobune tavaliselt esindatud vaid üksikute luuleidudega. Ratsu või hoopis lihaloom? Eelpoolöeldust võib jääda mulje, et alates nooremast rauaajast on hobuse tähtsus vähenenud. Tegelikult see siiski nii ei ole. Arheozooloogiline materjal koosneb ju põhiliselt toidujäätmetest, seega lihaloomade luudest. Järelikult on hobuseliha olnud kuni noorema rauaajani muinaseestlaste toidulaual küllaltki tähtsal kohal. Vähesel määral on hobuseliha söödud veel keskajalgi, sellele vihjavad Tartust ja Tallinnast saadud hobuseluude fragmendid. Kuid üldiselt on kõikjal Euroopas täheldatud tendentsi, et keskaegsetes materjalides kohtab vähe hobuseluid, ning seda seostatakse ristiusu levikuga, mis keelas hobuseliha söömise. Et hobuselihast täiesti ei loobutud, näitavad mitmed selgete purustamisjälgedega luuleiud. Veise- ja hobuseluude fragmente võrreldes tundub, et lihakeha tükeldamise skeem on nende kahe liigi puhul olnud sarnane. V. Tsalkini andmetel on kirjalikest allikatest teada, et Venemaal söödi nälja korral kõike, isegi hobuseliha. Arvestades hobuseluude rohkust sealses luuaineses, võiks järeldada, et nälg oli Venemaal päris tavaline nähtus. Samuti märgib ta, et juba vastavate keeldude olemasolu viitab asjaolule, et probleem oli olemas. Eesti leidude seas väheneb hobuseluude osa juba enne ristiusu vastuvõtmist. Kuigi ristiusu elemente oli Eestis ilmselt juba enne 13. sajandit, ei ole loogiline, et see oleks esmajärjekorras mõjutanud siinsete elanike toitumistavasid. Seega ei saa siin usk olla määrava tähtsusega. Kõige tõenäolisemalt on põhjuseks hoopis hobuse funktsiooni muutumine. Väga võimalik, et hobuseid hakati järjest rohkem kasutama künnitöödel ning ratsudena sõjaretkedel. Hobuse kasutusalade täpsemaks selgitamiseks arheozooloogilisest materjalist loomulikult ei piisa. Kesk-Euroopas oli neoliitikumis ilmselt põhiliseks veoloomaks veis, seda tõendavad sealsetest haudadest leitud veiste paarismatused. Arvatakse, et ka venekirvekultuuri hõimud kasutasid veoloomana veist ning veokina kettakujuliste puuratastega vankrit. Ka põllutöödel võidi kasutada mitte hobuseid, vaid hoopis veiseid. Nii on näiteks Rootsis avastatud hilispronksiaegsed kaljujoonised, kus on kujutatud härgade paarisrakendiga kündmist. Väga võimalik, et ka Eestis oli veel nooremal rauaajalgi põhiliseks künniloomaks härg, seda eriti Lääne-, Põhja- ja Kesk-Eestis. Lõuna- ja Kagu-Eestis kasutati künnitöödel tõenäoliselt ka hobust. Hobusega kündmine levis laialdasemalt ilmselt alles noorema rauaaja teisel poolel, kui kasutusele tuli harkader. Mis puutub ratsutamisse, siis sellega tegeldi ilmselt juba nooremal pronksiajal, millele viitavad Asvast ja Irust leitud luust suitsekangid, mis meenutavad oma kujult Ida-Euroopast ja Aasiast leitud metallist suitsekange. Kui laialdaselt oli ratsutamine levinud hilisematel aegadel, ei ole kahjuks teada, ratsutamisega seotud hobuseriistu on Eestist väga vähe leitud. Et muinaseestlased kasutasid oma sõjaretkedel ka ratsamehi, sellele saame kinnitust Henriku Liivimaa kroonikast: “Vahepeal kutsuvad saarlased ja revalased ja ridalased kokku suure ja tugeva sõjaväe kõigist ümberkaudseist Mereäärsetest kihelkondadest ja nendega kaasas olid kõik vanemad Saaremaalt ja Ridalast ja kogu Eestimaalt, kel oli palju tuhandeid ratsamehi ja veel enam tuhandeid neid, kes tulid laevadega, ja nad liikusid edasi Liivimaale.” Kui hinnalised olid tol ajal hobused, saame kinnitust sama Turaida sõjaretke kirjelduse järgmisest lõigust: “Vahepeal koguneb sõjaväe teine osa, nähes omade (eestlaste) hukku, mäele, mis on linnuse ja Koiva vahel, ja nad valmistuvad kaitseks. Liivlased aga ja kristlaste jalamehed jooksevad saagi kallale, röövivad hobuseid, keda seal oli mitmeid tuhandeid, ja jätavad hooletusse võitluse ülejäänud paganatega.” Peale kõige selle võis hobune olla ka ohvriloom. Kivikalmetest saadud arheozooloogilises materjalis leidub ka hobuste luid, peamiselt hambaid ja jäsemete luid. Veel keskajalgi on hobuste päid kasutatud ohverdamiseks, Pärnust leiti mõne aasta eest ühe keskaegse lauda nurga alt umbes 3-4aastase täku kolju. Siiski ei ole hobune ohvriloomana eestlaste jaoks ilmselt väga olulisel kohal olnud. Poni sõjaratsuks Nii nagu tänapäeva eesti hobused, olid ka muinas- ja keskaegsed eesti hobused tõenäoliselt väga erineva suuruse ja välimusega. Autoril on olnud võimalik vaadelda kolju mõõtmeid ja kuju ainult kahe keskaegse hobusekolju puhul. V. Gromova klassifikatsiooni alusel on Tallinnast saadud kolju laiaotsmikuline, Pärnust pärit kolju on keskmise laiusega otsmikuga. Koonu pikkus on mõlemal koljul keskmine, koonu laius esimesel suhteliselt suur, teisel keskmine. Eesti keskaegsete hobuste otsmiku profiil oli tõenäoliselt sirge. Materjali vähesuse tõttu on Eesti hobuste turjakõrguse arvutamiseks kasutatud mitte ainult kämblaluid, mille järgi seda tavaliselt tehakse, vaid kõiki luid, millel oli võimalik mõõta maksimaalne pikkus. Mõõtmete põhjal jääb mulje, et Eesti hobuste turjakõrgus on aja jooksul suurenenud. Kui muinasaja lõpul oli enamik hobustest turjakõrgusega 128-136 sentimeetrit, siis enamiku keskaegsete hobuste turjakõrgus oli 136-144 sentimeetrit. Hilisemates materjalides on mõlema suurusega hobuste luid enam-vähem ühepalju. See aga ei näita siiski mitte seda, et pärast keskaega oleks hobuste keskmine turjakõrgus uuesti vähenema hakanud. Põhjus on ilmselt selles, et hobuseluid, mida analüüsida, on väga vähe. Segavaks asjaoluks võib osutuda ka erinevate luude kasutamine. Samadel põhjustel ei saa ka muinas- ja keskaegsete hobuste turjakõrgusi täiesti usaldusväärseks pidada ning raske on kindlalt öelda, milline see Eesti hobune neil kaugetel aegadel ikkagi täpselt oli. Venemaal tehtud uuringute põhjal on selgunud, et sealsete hobuste keskmine turjakõrgus oli Kristuse-eelse 1. aastatuhande lõpus ja 1. aastatuhande alguses p. Kr. 127.2 cm, 1.-2. aastatuhandel p. Kr. aga 132.6 cm. Hobuste turjakõrguste vahemik jäi samaks, kuid kõrgemate isendite osatähtsus suurenes. Võrreldes Venemaaga puuduvad Eesti leidude hulgas väga väikeste (turjakõrgus 112–120 cm) hobuste luud. Veelgi väiksemate, turjakõrgusega kuni 112 cm, hobuste luid on saadud Loode-Lätist ja Lielupe jõe basseinist, isendid turjakõrgusega üle 144 cm puudusid seal aga hoopis. Suurte ja väga suurte hobuste (turjakõrgus 144–160 cm) luid on suhteliselt vähe nii Eesti kui ka Venemaa leidude hulgas. Üsna samasugused on hobused olnud ka Rootsis. Varakeskaegses Lundis oli hobuste turjakõrgus 133–152 cm, keskmiselt 143 cm, vendeli- ja viikingiaegses Vallebergis aga 128–133 cm. Skedemosse materjalide põhjal oli hobuste turjakõrgus 116–143 cm. Mis puutub tänapäevasesse eesti hobusesse, siis nende hulgas on väga erineva suurusega isendeid, kõige väiksemaid peetakse kohati Saaremaal ning nende turjakõrgus on 141–143 cm. Kirjandust: Eesti talurahva ajalugu. I köide. Tallinn 1992; Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn 1982; Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn; Mauring, H. 1988. Hobusekasvatus ja ratsasport. Tallinn.
esilehele |
