Kaua aega reageerisid meedikud teadetele kasvajate ootamatust
taandarenemisest naeratusega või viitega eksliku diagnoosi võimalusele.
Nüüd on eksperdid jõudnud üksmeelele: iseeneslikku paranemist esineb
küll harva, kuid niisugused haigusjuhud on tõestatud. Arvatakse, et maailmas tuleb ette 20-30 vähisümptomite iseenesliku nõrgenemise juhtu aastas. See tähendab, et 60 000-100 000 vähihaigest ühel täheldatakse mööduvat või püsivat paranemist (tervenemist). Kuid nendesse andmetesse tuleb suhtuda ettevaatlikkusega, sest teaduslikus trükisõnas kirjeldamata juhtude arvu ei ole võimalik ligikaudugi oletada. Pealegi ei tarvitse pahaloomulise kasvaja täielik või osaline kadumine olla sõna täpses mõttes iseeneslik. See võib toimuda näiteks mõne muu haiguse ravimisel arstimitega, mille toimet täielikult veel ei tunta. Teated kõige sagedamate kasvajate — kopsu-, rinna-, eesnäärme-, mao- ja emakavähi iseeneslikust paranemisest on erakordselt haruldased. Umbes kaks kolmandikku juhtudest on seotud harvem esinevate vähiliikidega: neeruvähk, pahaloomuline melanoom, laste neuroblastoom, Hodgkini tõbi ehk lümfogranulomatoos ja krooniline lümfaatiline leukeemia. Need on kasvajad, mis hästi alluvad immuunravile. Paljudel spontaanse paranemise juhtudel on täheldatud mööduvat bakter- või viirusnakkust. Sellest tingitud organismi kaitsvad immuunreaktsioonid võisid mõjutada ka kasvaja taandarengut. Seni pole siiski vastust küsimusele, miks vallandub kasvaja taandareng ja kuidas see toimub. Mis sunnib vähirakke minema enesetapmisele? Olemasolevad hüpoteesid ei rahulda. Ka ei ole teada kindlat elustiili, mis soodustaks vähi iseeneslikku paranemist. Tõsi küll, 4000 spontaanse taandarengu juhu analüüsimisel leidsid California vähiuurijad, et seda võib oodata eelkõige inimestel, kellel on tugev võitlejavaim, keda toetavad perekonnaliikmed ja sõbrad. Eks ole õpetlik selline tagasihoidlikki järeldus.
esilehele |
