miks vitamiine märgistatakse tähestiku järgi? meedik HARRI JÄNES

Esimene nn. täiendtoitaine (nüüd teame, et see oli B₁-vitamiin ehk tiamiin) elemendianalüüs näitas suurt lämmastiku sisaldust. Selle põhjal sai kogu toimeainerühm nimetuseks vitamiinid (lad. vita - elu + amiin). Tegemist oli enneaegse ristimisega — peatselt selgus, et kõik vitamiinid pole keemiliselt hoopiski amiinid. Kuid nimi oli pandud ja nii on see ka jäänud. Kas ainel on organismi seisukohalt vitamiini tähendus või mitte, oleneb loomaliigist. Näiteks vitamiin C ei ole vitamiin koera jaoks, kelle organism seda sünteesib, kuid inimene sõltub täielikult toidu askorbiinhappe sisaldusest.

Vitamiinide märgistamisel tähestiku järgi on ajalooline tagapõhi. 1915. aastal eraldati USAs toidust rasvas lahustuv komponent, mis märgistati tähega A, ja seejärel teine, vees lahustuv koostisosa, mis sai tunnuseks järgmise tähe — B. Hiljem isoleeriti vesilahusest veel mitu vitamiini, mis tähistati avastamise järjekorras B₁, B₂ jne. Seega on B-rühmas tegemist keemiliselt ja bioloogiliselt toimelt erinevate vitamiinidega, mis ei saa üksteist asendada.

Teistlaadne on lugu rasvas lahustuva A-, D-, E-, ja K-vitamiiniga. Nende puhul tähendab number A₁, A₂ või D₁, D₂ jne., et need on analoogilise keemilise ehitusega vitamiinid, mis võivad üksteist asendada.

Tähtede ja lisanumbritega tähistamise süsteem võib segadust tekitada, mistõttu üha enam on hakatud kasutama vitamiinide keemilisi nimetusi, tihti küll lühendatult. Nii on teada-tuntud vitamiin C askorbiinhape, B₁-vitamiin tiamiin, B₂-vitamiin riboflaviin, H-vitamiin biotiin jne. Mõni vitamiin on jäänud ilma tähestikutäheta. Selliseks on näiteks B-rühma vitamiinide hulka kuuluv foolhape ehk folatsiin, mis kaitseb emaüsas kasvavat last.