Steriliseeritud kummikinnaste kasutuselevõtmine Tartus 1897. aastal oli tegelikult viimane lüli sündmusteahelas, mis sai alguse 40 aastat varem — seega 140 aastat tagasi — ja samuti Tartus. Aastal 1857 avaldas Tartus töötav arst-loomaarst prof. Friedrich Brauell esimesena maailmas publikatsiooni nii loomal kui ka inimesel haigust tekitava mikroobi kohta — tegu oli batsilliga, mis põhjustab antraksit ehk siberi katku. Toda sensatsioonilist sündmust võib pidada uue arstiteadusliku distsipliini — bakterioloogia — alguseks. Ligikaudu samal ajal alanud töödega tõestas mõned aastad hiljem prantsuse keemik Louis Pasteur, et käärimine ja roiskumine pole keemilised protsessid, nagu varem arvati, vaid neid põhjustavad mikroobid. See andis bakterioloogia arengule omakorda hoogu. Brauelli avastust ei osatud Tartus nähtavasti edasi arendada. Kuid, nagu selgub bakterioloog Woldemar Bucholtzi 1866 Tartus ilmunud doktoritööst, jälgiti seal hoolega prantslaste töid ja ka Pasteuri avastusele järgnenud püüdeid otsimaks vahendeid mikroorganismide hävitamiseks. Muu hulgas mainib Bucholtz Jules Lemaire'i ja tema katset kasutada antiseptikumidena karbolhapet (fenooli). Innustatuna neist töödest tegi Bucholtz ka ise laboratoorseid katseid karbolhappega ja leidis, et see hävitab käärimisbaktereid. Nende töödega pandi alus antiseptikale selle algelisel kujul. Kuid kahjuks ei äratanud tema uurimus suuremat tähelepanu. Bucholtzi tööst selgub samuti, et karbolhapet tundis ja kasutas sel ajal inglise kirurg Joseph Lister. (Pasteuri avastuse mõjul hakkas seegi mees otsima antiseptikume. Kuuldes, et ühe väikelinna lihunikud kasutavad jäätmete ja reovee desinfitseerimiseks karbolhapet, otsustas ta seda kasutada ka oma kliinikus, kus enamus opereerituid pärast amputeerimist suri, sest haav läks mädanema.) Lister oligi see mees, kes 1867 (seega aasta hiljem, kui valmis tartlase Bucholtzi doktoritöö) avaldas ajakirjas "The Lancet" esimese dokumenteeritud teate uue haavaravimeetodi kohta. Hävitades karbolhappe abil haava sattunud haigusttekitavaid mikroobe, panigi ametlikult just Lister aluse antiseptikale, mis talle pikkamööda ka maailmakuulsuse tõi. Listeri haavaravi üks esimesi tunnustajaid oli 1871 Tartu kirurgiaprofessoriks nimetatud Ernst Bergmann, kes 1873 saatis isegi ühe tartlase, dotsent C. Reyheri Inglismaale Listeri kliinikusse karbolhappe kasutamist õppima. Kui 1875. aastal avati Toomemäel uus kirurgiakliinik, siis sooritas E. Bergmann ise operatsiooni Listeri karbolhappemeetodil. Pärast operatsiooni peetud kõnes rõhutas Bergmann ka puhtusepidamise tähtsust. Märkimist väärib veel üks fakt: juba aasta varem oli Valgamaalt pärit Bergmanni õpilane Leonid Bucholtz teinud eksperimentaalse avastuse, et sublimaat on antiseptikumina 100 korda efektiivsem kui karbol. Oma katsetes proovis L. Bucholtz 10 antiseptilist vahendit, samuti kõrge temperatuuri mõju mitmesugustele batsillidele ja kokkidele. Niisiis andis Tartu ülikooli arstiteaduskond väärtuslikku lisa ka antiseptika arengule, kuid seegi kõik oli vaid ühe järgneva sündmuse eellugu. Nimelt osales tollal veel Tartus professoriks olev Ernst Bergmann 1877. aastal kirurgina Vene-Türgi sõjas. Oma Balti Punase Risti välilaatsaretis hakkas ta lähtuma põhimõttest, et haava satuks võimalikult vähe pisikuid. Põhimõtteliselt oli see sama printsiip, mida ta hiljem Berliinis professoriks olles koos oma assistendi Curt Schimmelbuchiga 1886. aastal tänapäevani kehtivaks antiseptikaks arendas. Anglosaksi nimekaim meditsiiniajaloolane Fielding H. Garrison on kirjutanud, et J. Lister sattus karbolhappele tänu õnnelikule juhusele — nagu Z. von Manteuffel oma keedetud käelegi. Ja samal ajal — nagu suur kirurg W. Halsted ei osanud näha kummikinnaste tähtsust, ei tabanud tartlane W. Bucholtz (kuulsa farmakoloogi tartlase, Rudolf Buchheimi õpilane) ära karbolhappe tähtsust kirurgias, kuigi tema tööd ennetasid ajaliselt J. Listeri omi. esilehele |
