D'Arcy Thompson ja Max Delbrück, lõppeva sajandi ühed võib-olla huvitavaimad mõtlejad bioloogias, leidsid mõlemad, et bioloogia sai alguse Aristotelesest. Neid on põhjust tõsiselt võtta, sest nii bakterigeneetikust Nobeli preemia laureaat Delbrück kui ka 1000-leheküljelise raamatu organismide kasvust ja vormist kirjutanud Thompson olid Aristotelese tööde väga head asjatundjad. Nende vaade loob perspektiivi, mis sadat aastat ideede arengus peab pisikeseks tibaks.

Ent 20. sajand oli siiski bioloogia divergeerumise aeg. Sündis palju erinevaid lähenemisviise, ilmus ja õitses molekulaarbioloogia. Aga levis ka ökoloogia.

Molekulaarsed struktuurid, mis elusais olendeis olemas, hakkavad praeguseks juba selgeks saama. On arvatavasti vähe põhimõtteliselt uut, mis nende struktuuride ehitusis veel leida. Mitme organismi genoom on tänaseks sekveneeritud, peagi peaks tehtud saama Escherichia coli nukleotiidijärjestus, täiskäigul käimas on inimese genoomi kolme miljardi tähepikkuse teksti üleskirjutamine, ning uue aastatuhande algusaastail peaks seegi töö lõpetatama.

Mõnegi paneb küsima, kui paju saame me targemaks, kui oleme maailma kalleima teadusprojekti abil üles märkinud kõik, mis on ühel hetkel ühe inimese mälus. Neuraalse mälu üleskirjutamine on arvatavasti järgmise aastatuhande bioloogia võimuses, see peab olema veelgi mahukam, kui geneetilise mälu tekst. Ent õppetund, mille on andnud töö geneetilise mälu kallal viimase poolsajandi jooksul, lubab teha juba olulisi järeldusi.

Me saame tõepoolest teada, et iga inimene on isemoodi, ning samuti, et mälus on üksjagu inimest ennast kahjustavat, mille võiks kavalate molekulaarkirurgiliste meetoditega sealt välja juurida ja paremaga asendada. Mäluvead, enesepettuse, teistele valetamise, eellasist tulenevad defektid, agressiivsuse, karjerismi ja patu allikad võiks ju tõesti mikrokirurgiliselt eemaldada. Ent kuipalju see aitab?

Edu elu molekulaarstruktuuride mõistmisel on toonud paljud mõtlevad molekulaarbioloogid taas bioloogia vanade probleemide juurde - evolutsioon, orgaaniline vorm, terviklikkus, tähendus.

Kui bioloogilised liigid just parajasti ei divergeeru, siis on nad kaunis stabiilsed, nende tunnused püsivad ja terve aastamiljon liigi eluaega ei pruugi tuua kaasa märgatavaid teisenemisi ei ta liikmete vahelistes suhetes ega ta nõudlust es ümbrusele. Inimene on ainus liik, kelle omadused kumuleeruvalt muutuvad, kelle iseärasuseks, lausa liigitunnuseks, on tema muutumine, liigistruktuuri evolutsioneerumine.

Selle iseäraliku omaduse sai inimliik endale külge koos süntaksiga- sest lause saab alguse sealt, kus ilmuvad lause liikmed ehk süntaks, ja keel on päris keel sestsaati, kui temas on laused (mitte vaid märgid ja tähendused, mida leiame paljudel olendeil teistestki liikidest), ning just keel on see omandus, mis sünnitas perekonnas Homo liigi sapiens. Nagu keelte evolutsiooni üks paremaid tundjaid tänapäeval, Derek Bickerton arvab, oli see äkiline, katastroofilise loomuga leid, mis sündis kuskil Aafrikas umbkaudu 100-150 tuhat aastat tagasi. Kõik olulised eeldused olid olemas juba ammu enne- silmad ja käed, sotsiaalsed suhted ja suur keerukas aju - oli veel vaid vaja, et otsad kokku saaks, et tsükkel sulguks, ning see taipamise taoline hetk sai teoks ja keel sündis. Keel, mille omaja paratamatuks saatuseks sai destabiliseerida Maa ökosüsteem. Olen kaunis veendunud, et see ei saanudki teis iti minna, ning kui ka kusagil teisel taevakehal on mõni liik omandanud mõistetega opereeriva keele, siis varem või hiljem on ta pidanud silmitsi seisma oma koduplaneedi tasakaalu rikkumisega, sügava hirmuga lõpetada eluslooduse evolutsioon.

Keel annab võimaluse tähendusi esitada. Oleme jõudnud hetkeni, kus arvutikeelte vahendusel suudame esitada elu tähendust ennast- kompuutrisignaalide sagarais elavad esimesed olendid, keda kõigi funktsionaalsete kriteeriumide järgi ei saa liigitada muuks kui elusaiks.

Kui keele ilmumine viis lõpuks Maa tasakaalust välja- siis ehk peitub ökoloogilise katastroofi vältimise teegi keeles - põhimõttelises muudatuses keele kasutamise viisis. Kuna ma ei usu, et me loobume teadmiste täiendamisest, siis järelikult ei ole see mitte primitiivsemaks muutumise tee.

Seepärast siis oletangi, et uuel sajandil bioloogid ja lingvistid teineteiselt tuge otsima hakkavad. Ning miks mitte koguni nii, et füüsikud kui filosoofid nende pingutusi ja ehitust omaks hakkavad pidama. Kas pole meeldiv perspektiiv? Lootusetu, huvitav, tundmatu ja pühendumisväärne ühtaegu.

Mälutekstid nõuavad lugejat. Keskkonnaprobleemid subjekti keerukat struktuuri.

Teoreetilisel bioloogial oli sel sajandil kaks lainet, kaks kuldaega- 1920-1930 ning 1960-1970. Neil perioodidel sündis enamik uusi ajakirju ja selle ala organisatsioone, õppetoole ja instituute, samuti ilmus siis bioloogia teooria jaoks olulisi uusi ideid pakkuvaid raamatuid rohkem kui enne või pärast. Ju võib nüüd pärast aastatuhandevahetust uut tõusuaega oodata.

Võiks ju uskuda, et bioloogia saab taas kokku, et diferentseerumise ja ekstensiivse arengu etapile järgneb ühendamispüüdude populaarsuse periood.

Elunähtuste matemaatiline modelleerimine on seni veel ikka limiteeritud arvutivõimsustega. Et näha, kuidas kujuneb orgaaniline vorm, kuidas töötavad morfogeneesimehhanismid, s.t. kuidas on võimalik organismide keerukas ku ju, on tarvis teha arvutusi kolmemõõtmelises ruumis. See on ülesanne, mis vajab järgmist arvutitepõlvkonda, võrreldes nendega, mis praegu teadlaste kabinettides laual. Ent niipea, kui paljud bioloogid ühtaegu selle ülesande kallale asuda saavad oma arvutitega, peaks see bioloogia nägu üksjagu muutma.

Elu mõistmine ründab järjest jõulisemalt mõistvat elu. Bioloogide püüded oma vahenditega lahendada keha ja vaimu dualismi sagenevad juba praegu jõudsalt- et mitte öelda- jälle. See aga tähendab, et filosoofia tuleb tagasi bioloogiasse. Ja bioloogia läheb filosoofiasse.

Teaduse põhi muutub inimkaugemaks, inimene aga puutub järjest enam kokku teaduse pinnaga. Pinnaga, mis näeb välja nagu kompuutri värviline ekraan, petlikult peites kõik, mis on tema taga.

Pealegi, nagu ütles bioloog ja filosoof Peter Medawar: "Inimaju kohtleb uut ideed samamoodi nagu keha võõrast valku- ta tõukab ta ära."

Neid tendentse märgates ja neis loodetavate lahenduste lootusetust ning petlikkust tajudes ei sära tuleva saja teadus just eriti sümpaatsena.

Kas leidub lahendus? Ma ei tea. Lootusetus olukorras elada ja loota on nii inimomane. Lisaks võimele tajuda rõõmu, on meil ja ka meel traagika tarvis.

Tahaks tänada Richard Villems'it, kes oma jutuga mõnegi toodud mõtte selgemale sõnastusele aitas.