Millal ründab uus supergripp?

Maailmas hetkel mässava gripiviiruse A esiisal on seljataga sünge minevik. Just tema põhjustas seniajani kõige hävitavamaks osutunud epideemia: nn. hispaania grippi suri aastail 1918-1919 ligi 25 miljonit inimest. Võrdluseks: äsja lõppenud I maailmasõda oli nõudnud 10 miljonit ohvrit.
Aastate jooksul viirustüvi muutus ja põhjustas haigestumisi kuni 1950. aastate lõpuni välja. Siis kadus viirus jäljetult - et ärgata kakskümmend aastat hiljem ja levida kiiresti üle maakera. Helsingi ülikooli viroloog Olli Vapalahti iseloomustabki gripiviirust kui kameeleoni, kes ammutab kusagilt hoogu juurde, et ilmuda seejärel nähtavale uuel kujul.
Viimase viirustüübi, hongkongi gripi ja tema järglaste valitsusaeg on kestnud nüüdseks juba ligi 30 aastat. Kuna suured pandeemiad on kordunud iga 10-40 aasta tagant, on aeg hakata ootama erakordselt raske haigestumiselaine saabumist, rõhutab teine Helsingi ülikooli teadlane Heikki Peltola. Uue pandeemia saabumine on võimalik, ja õigem on öelda, et isegi tõenäoline. Heikki Peltola rõhutab, et kui üldse vaevata oma pead mingi suurepideemia puhkemisega, siis tema muretseks igal sügisel pigem gripi kui näiteks Ebola-viiruse pärast.

Muutuv maailmarändur

Gripiviirus on maailmarändur, kes pendeldab pidevalt lõuna- ja põhjapoolkera vahel endale sobivaid elutingimusi otsides. Viirusele meeldib talvekülm, suvekuumus ja UV-kiired on talle seevastu hukatuslikud. Sooja ilmaga hävib viirus kiiresti ja ei jõua otsida endale uut ohvrit. Muudes tingimustes on piisknakkusena levivat haigusetekitajat raske tõrjuda.
Matkates viirused muunduvad ning tugevamad neist saavad jagu inimese immuunsüsteemist, põhjustades niiviisi epideemiaid. Selleks talveks oodatav gripitekitaja on ristitud Wuhaniks. Too viirus alles hiilib vargsi lõunapoolkeralt põhjapoolkerale. Tõsi, Wuhan jõudis juba möödunud talvel nakatada äikese osa eurooplastest, kuid suve saabumine pani viiruse levimisele piiri. Põhjapoolkera puhkusehooaja on Wuhan veetnud põhiliselt L&otil de;una- Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Külmade saabudes tuleb ta aga tagasi ja jätkab sealt, kus kevadel pooleli jäi. Keegi ei oska praegu õieti hinnata, kui ägedana viirus tagasi tuleb. Mineviku suurepideemiate põhjustajatega ta siiski ilmselt võistelda ei suuda.

Inkubaator

Käesoleval sajandil möllanud gripiepideemiate tekitajad on enamuses pärit Aasiast. Seda saab seletada asjaoluga, et gripiviiruse A tekkimiseks on vaja erilisi tingimusi, mida pakuvad just Lõuna-Hiina maamajapidamised, mis kubisevad inimeste ja loomade (gripi)viirustest. Olli Vapalahti väidab, et need majapidamised on tõelised viiruste inkubaatorid, sest inimesed ja koduloomad elavad seal peaaegu et ühe katuse all. Sigu peetakse parditiigi läheduses, kus külarahvas omakorda käib suplemas. Superviirus võib sündida, kui inimese ja pardi viirused kohtuvad mingi peremeesorganismi rakus ja viiruste geenid (RNA l õigud) lähevad vahetusse. Selliseks väga efektiivseks viiruste "segajaks" on siga. Sea organismis äsjamoodustunud viirus ka paljuneb ja muutub tapvaks, ning ründab lõpuks taas inimest. Muundumis- ja segunemisvõimalusi on muidugi palju ning eriti ohtliku viiruse tekkimiseks on vaja teatud geneetiliste tegurite kokkusattumist - iga uus viirus ei pruugi sugugi ohtlik olla. Aga on teada, et nii 1957. kui 1968. aasta pandeemia põhjustanud superviirused "valmisid" just sea organismis.
Viiruse "edukus" sõltub sellest, kuidas muutub tema kesta moodustav proteiin (valk). Maailmas ringleb praegu kaks viiruse A tüüpi: H1N1 ja H3N2 (tähtede ja numbrite kombinatsioon kirjeldab just viiruse valgu ehitust). Inimkonna õnneks on mõlema arenguliini järglased olnud oma eelkäijatele suhteliselt sarnased ning suurt epideemiat ei ole sündinud: immunoloogiline mälu on inimesi kaitsnud. Nii meenutas 1977. aasta viirus pärast I maailmasõda laastamistööd teinud hispaania grippi ja pandeemiat ei puhkenud (haigestumisest pääsesid just vanemad inimesed).

Bioloogiline internet

Tänapäeval teame rohkem viiruste levimisest, ka haiguste ravi on teisel tasemel, kui sajandi alguses, mil suur osa inimesi suri just gripi tagajärjel nõrgestatud organismis bakterite poolt tekitatud tüsistustesse. Selle vastu on tänapäeval abiks antibiootikumid. 1950. aastatest on olemas ka gripivaktsiin. Kuid vakstiin jääb alati haigustekitajast ühe sammu võrra maha, sest see valmistatakse eelmisel talvel möllanud viirustüve järgi. Uue vaktsiini väljatöötamiseks kulub vähemalt paar-kolm kuud, ning kõigele lisaks on praktiliselt võimatu valmistada ja välja jagada 6 miljardit annust vaktsiini, eriti kui pandeemia on juba puhkenud. Teadlased rõhutavad sedagi, et tänapäeva maailm loob viiruste levimiseks üha soodsamaid tingimusi. Enam ei kulu ümbermaailmareisiks aasta, lennukiga sõitmisel piisab selleks ühest päevast, ja viirused rändavad koos inimestega. Just reisimisvõimaluste paranemisega saab seletada ka asjaolu, et näiteks Euroopa riikides puhkevad gripiepideemiad enam-vähem ühel ajal. Viroloog Richard Preston on tänapäeva maailma nimetanud koguni bioloogiliseks internetiks, kus viirused liiguvad ilma piiranguteta. Haiguste levimisele aitab kaasa seegi, et rahvastik kasvab ja koondub üha enam suurlinnadesse, suureneb vaesus ja väheneb inimeste vastupanuvõime (näiteks AIDSi- ja vähi haiged ning siirdatud elunditega inimesed on vastuvõtlikumad haigustele).
Gripiviiruse ohjeldamiseks on hädavajalik olukorra pidev jälgimine. Nii on USA tervishoiuametnikud loonud viiruste sünnialadele nn. epidemioloogilise äiresüsteemi, mis tähendab, et mitmed laborid jälgivad pidevalt olukorda Hiinas. Aga kui häiresüsteem veab alt ja kui uus viirus on piisavalt äge, võib pandeemia ka tänapäeva tingimustes nõuda miljoneid ohvreid, äidab Heikki Peltola.
TIEDE 2000