 |
|
|
| |
Kiri
Supilinna katusekambrist
|
|
| |
Missugune oli ja mida võis mõelda maarahvas, kui 19. asemele
astus 20. sajand? Palusime sellele küsimusele vastust ajaloodoktor
Ea Jansenilt, kes kehastus toimetuse palvel nooreks
õpihimuliseks eestisoost tudengiks.
Tartus,
sel 31. detsembril 1899
Kullakallis
Liide!
Mina
istun aastasaja kõige viimasel õhtul ihuüksinda Supilinna
katusekambris ja kirjutan Sulle kirja; minu aknast paistab
Emajõgi, see tähendab, õieti ei paista, sest igal pool on
paks valge lumi maas. Oh kuidas ma igatsen kodusesse Kuutlasse,
ma näen kogu aeg oma vaimu silma ees Sinu vanemate madalat
maja ja kuusikut selle taga, kus me rõemsalt huikasime;
ma näen meie käärulist jõge looklemas luhtade vahel ja seda
igivana vahtrat meie toa otsas! Aga kõige rohkem igatsen
ma ikka Sind, minu kallis Liide, Sinu taevasiniseid silmi
ja roosasid palgeid, sinu hõbe kellukese kombel helisevat
häält, mis meie karskusseltsi laulukooris ikka nii
kaunisti kõigist üle kajab!
Kõige pealt pean ma aga Sinult andeks paluma, et
ma nii kaua pole kirjutanud. Mina tahtsin jõuluks kodu käima
tulla, aga vaata kallis, ma ei saanud seda teha raha puudusel,
sest tee on pikk ja oleks tulnud sõita enne laiarööpalise
ja siis veel kitsa rööpalise rongiga, mis minevaasta
valmis sai. Isa andis mulle sügisel, kui Tartusse õppima
tulin, 150 rubla kaasa ja ütles, et rohkem ta sellel
aastal üleüldse anda ei saa. See on suur raha küll, aga
õppimise maks üksi on 25 rubla semestri kohta, peale selle
peab veel maksma professoritele ettelugemiste tasu. On vaja
üüri maksta, ehk ma küll kõige viletsamas toakeses elan,
küttepuid osta ja süüa ikka ka. Vahepeal käis onu Andres
Suureväljalt siin Tartus tohtri juures, tema tõi mulle emalt
ühe seakintsu, leiba ja tangu, sellest ma elasin hulk aega.
Ma annan nüüd ühe jõuka kaupmehe poegadele järelaitamise
tunde, muidu ei tuleks üldse välja. See kaupmees on küll
eesti soost, aga tema majas räägitakse ainult saksa keelt,
proua on endine mõisa toaneitsi. Ma annan vene keele ja
matemaatika tunde.
Nüüd õpib mitu eesti noormeest siin kirikuõpetajaks,
arstiks või advokaadiks, aga nende kellegi põli pole kerge.
Jah, Liide, minu kohta räägitakse küll: mis Karlil viga,
ta on nõuka peremehe poeg, ja isa võib teda küll lasta suurkoolis
studeerida. Isal on tõesti Kuutla vallas kõige suurem koht
ja hea põllumaa, oma kümme lüpsilehma ja neli hobust, mullikad,
lambad ja sead lisaks. Aga isal ei ole ju see koht
ikka veel päris välja makstud, krediitkassa intressid
on nagu needus peal. Peale selle on minu isa, nagu Sa isegi
tead, niisugune kange mees, kes palju asju ette võtab. Nagu
onu rääkis, vedavat ta praegu palke meie uue maja jaoks.
Naabritel Kuru vallas on juba mitmel peremehel uued kahekordsed
häärberid ehitatud, eks tule siis meiegi valda üks uhkem
ja suurem ehitada? Meil on ju hulka peret ka, peale minu
ja Augusti veel kolm nooremat õde-venda kasvamas, kes lahedamat
elamist himustama hakkavad. Ma olen natuke murelik küll
sellepärast, et mu vanem vend August ei ole nii erksa vaimuga
põllumees, kui isa. Tööinimene on ta muidu küll ja kui ta
tubli naise võtab, siis pole meie koha pärast vaja karta.
Nagu Sinu isa, tahab ju ka minu vana olla üks uueaegne
põllumees ja piimakarja kasvatada, nagu eesti ajalehed
õndsa Karl Robert Jakobsoni "Sakalast" saadik
on õpetanud. Onu Andreselt kuulsin, et isa oli endale juba
ühe kalli uueaegse piimakoorimise masina (Separator)
ja võipressi ostnud, ta tahab suguloomi muretseda,
karja ravitseda ja üleüldse ja ka kunstsõnnikuga katseid
teha, aga sellesse tuleb hulka raha (öeldakse: kapitaali)
sisse panna, enne kui tulu hakkab saama. Isa saatis juba
minevaasta koos meie mõisahärra vana von Katzendahliga oma
võid Peterburgi müügile. Isa kirub küll von Katzendahli,
et see on kogu elu olnud kange talurahva pinnija, aga nüüd
nad on seal Kuutla põllumeeste seltsis päris mestis ja ma
kuulsin, et mõisahärra valiti isegi eesti põllumeeste
seltsi presidendiks. Noh, meie mõisahärra on ju tõesti
päris osav ja tark põllumees, temalt on midagi õppida ka,
iseäranis piimatalituses. Aga mina arvan siiski, et härra
Tõnisson "Postimehes" kirjutab õigust: tuleb asutada
ühispiimatalitused, ühekaupa on peremeestel väga vähe jõudu.
Imavere kandis olevat üks piimaühisus juba asutatud. Isal
vist mõlgub ka midagi niisugust meeles, tema on ju ka suur
"Postimehe" lugeja. "Postimehe" eeskujuks
on rohkem Soome piimaasjandus.
Härra Tõnissoni olen ainult eemalt näinud,
kui ma ühe eesti usuteaduse studendiga koos Eesti Üliõpilaste
Seltsis käisin. Isa peab temast kõvasti lugu. Onu Andres
aga loeb "Olevikku" ja ütleb, et selle toimetaja
Aadu või Ado Grenzstein olla ka üks tark mees. Grenzstein
tahab mingit iseäralikku "Eesti poliitikat" ajada.
Olen mõlemat lehte lugenud, kui kuskil seda ilma maksuta
saab teha. "Olevik" kirjutab, et Eesti- ja Liivimaal
seatakse sisse niisamasugune kubermangu ja maakonna eestseisus
või volikogu, nagu Venemaal on, ja siis saavat eestlased
mõisnikutega päris ühesarnaseks ja hakkavad meie kubermangude
elu asju ise ajama. Noh, niisugune volikogu ehk semstvo
oleks ehk hea küll, ainult et kõik asjaajamine pidada vene
keeles olema.
Näed, kallis Liide, kirjutan Sulle
nüüd asjadest, mida ehk polegi sünnis ühe noore neiuga arutada,
aga minu mõtted uitavad ju ikka Kuutlas, isatalus ja ka
muidu Eesti asjade juures, ehkki mul siin ülikoolis on väga
palju tegemist ja õppimist, sest arstiteadus on väga raske.
Kõik lihaste ja kontide nimed tuleb näituseks ladina keeles
pähe õppida ja palju muud ka veel.
Aga seda ma panin ju ka ammugi kodus tähele, et Sinuga
võib igasugu asju arutada, Sa oled terase vaimuga neiu,
kellele ka isamaalised paleused võerad ei ole. Räägitakse
küll, et naisterahva peaaju kergem kaalub, kui meesterahval
ja et tema mõtlemisanded nõrgemad on, aga väljamaal on juba
paljud naised arstid, apteekrid või kooliõpetajad ja tükivad
poliitikasse; ka meie juures Eestis on naised ammugi kirjanduse
põllul tegevad — Sinagi ju lugesid karskuse seltsi peol
ette Lydia Koidula isamaalaule. Ka ei jää näituseks laulukooride
juhataja ja orelimängija neitsi Miina Hermann, kes Peterburis
on õppinud, meestest sugugi maha. Mina usun küll, et uuel
aastasajal hakkavad naisterahvad meie vaimuelus hoopis
suuremat osa etendama, kui ennem. Sinust, minu kallis, saab
vististi küll arsti proua, sest mina jään oma abielu ettepaneku
juurde kindlaks. Aga meie sala kihlatuse aega võiksid Sa
ehk kasulikult pruukida ja katsuda ise ka hariduse teel
edasi minna! Haridus on see, mille abil Eesti rahvas oma
tuleviku tee rajab! Eestlane peab praegusel ajal küll võeras
keeles haridust omandama, aga kui ta oma südames oma rahvale
ja isamaale truuks jääb, siis sigineb tema õppimisest ikkagi
tulu kogu eesti vaimuelule ja eestlaste edasijõudmisele,
ka majanduse vallas. Sellepärast olen mina vahel mõelnud,
et Sina, armas Liide, võiksid edasi õppida Pärnu või Viljandi
Töchterschules. Siis Sa võid koguni guvernante ameti
saada. Kui meil kõik hästi läheb ja Sa tohtriprouaks saad,
siis Sa muidugi töötama ei pea.
Kuidas elab teie koha pärija — su
vend Priidik; kas ta ikka veel joob nii palju viina? Kui
ma meie valla üheteistkümne kõrtsi peale mõtlen, kust hobusevargused
ja aidalõhkumised välja siginevad, siis rõemustab mind väga,
et Eesti- ja Liivimaal nüüd vallavalitsused pea igalt poolt
kubernerihärrale palvekirjasid sisse saadavad, et kõrtsid
kinni pandaks. Pea tuleb ka kroonumonopol, siis ei ole
alkoholi enam nii kerge saada. Mõisnikud on küll pahased,
et nad suure tuluallika kaotavad, aga eesti rahvale on see
hea. Mina olen endist viisi parajuslane; nõnda me ju Sinuga
seal karskuse seltsis leppisime!
Ahjaa, ühel päeval nägin ma uulitsal meie noorhärrat,
Gottfried von Katzendahli — mäletad, ta tuli ju ükskord
meie karskuse seltsi peole ja püüdis Sulle natuke külge
lüüa? Ta oli minuga väga lahke ja kutsus trahterisse. Gottfried
rääkis, et ta tahab ära Saksamaale minna, sest ta ei taha
enam vene keeles õppida; ka olevat õigusteaduskond nii segamini
aetud ja palju professoreid puudu. Mõtlesin: temal on ehk
võimalik mõnda Saksa ülikooli minna, vaesel eestlasel ei
ole aga midagi valida. Gottfried kutsus mind korporatsiooni
"Livonia"; ta ütles, et siis võivad tähtsad vilistlased
mind aidata arsti ametikohta saada, muidu üks eestlane seda
Balti kubermangudes ilmaski ei saa. See on tõsi küll, aga
mina tahaksin ikka siin, oma isamaal ja oma rahva heaks
töötada. Sa tead minu sala unistust ka eesti kirjanduse
põllul tegev olla. Ma arvan, et ma lähen tulevaaasta hoopis
Eesti Üliõpilaste seltsi, see on rahvusline selts.
Seal on küll ka, nagu saksa korporatsioonides, joomakombed
au sees, aga tähtsad vilistlased on selle vastu. Vanemuise
seltsis sain ükspäev tuttavaks ühe õigusteaduse õppija Mihkel
Pungaga; tema jälle rääkis, et Eesti Üliõpilaste selts on
väga kitsarinnaline ja kutsus mind jalgrattasõitjate seltsi
Taara, seal peetakse käremeelseid ja õpetlikke kõnesid.
Võib-olla kevadepoole lähen sinna ka vaatama. Jalgratast
mul küll ei ole ja see on vist väga kallis asi.
Kui me trahterist ära hakkasime minema, tuli välja,
et Gottfriedil polnud ülepea raha, ta ütles, et vana ei
taha saata ja ta on võlgades, ja mina pidin veel oma piskust
maksma kahe pudeli õlle eest, mis me ära jõime.
Sa tead ju küll, et Tartu ehk Jurjevi ülikool on
nüüd ammugi juba päris vene kool, muudkui et usuteaduskonnas
on ikka saksa keel. Meie arstiteaduskonnast on hiljaaegu
veel mitu saksa professorit ära läinud ja venelased asemele
tulnud. Õppijad on siin nüüd ka enamasti venelased või poolakad,
saksa bursid kaovad nende sekka juba päris ära. Need vene
tudengid on väga vaesed ja mässulise meelega; sellel talvel,
vist veebruarikuus, kui ma veel kodus olin, oli siin olnud
ettelugemiste streik (tead ju, mis streik on: töö
seismajätmine). Mina sellest küll aru ei saa, sest ma ju
tulin siia õppima priitahtlikult ja oma enese jaoks.
Minu kallis, armas Liide! Siin ma
siis nüüd istun ja heietan, teised studendid peavad all-linnas
balle ja pidusid. Õigust öelda on mul iseäralik ja võeras
tundmus, kui mõtlen selle peale, et praegu just üks aastasada
lõpeb ja teine algab! Suur aja kell tiksub ja väeti inimene,
ei saa teda seisma panna; ta võib vaid imestusega vaadata,
kuidas inimeste sisimine ja välimine elu muutub! Mida
uus aastasada küll eesti rahvale toob? Verevalamised
maailmas pole maailmast mitte lõppenud ega kurjus otsa saanud.
Aga siiski, kallis Liide, kui ma mõtlen sellele, mida maailmale
ja eesti rahvale tõi üheksateistkümnes aastasada, siis täidab
mu südant lootus. Inimese vaim on lugematutesse looduse
saladustesse sisse tunginud ja inimese välja mõeldud ja
tema käteosavuse läbi tõeluseks saanud tehnika maailma teiseks
muutnud: raudvankrid kihutavad mööda raudseid teid ja inimest
teenivad mitut sorti targad masinad, mille panevad imeväel
liikuma aur ja elekter. Mina kirjutan siin küll veel haisva
tattnina valgel, aga ka Tartus hiilgavad juba vaksalis
ja mõnes muus kohas elektrituled, sisse on seatud
kõnetraadid. Tuleb ehk ka see aeg, mil ma Sinule Kuutlasse
võin traadi läbi rääkida armusõnu sosistada! Praegu lendavad
juba sõnumid telegrahvi teel välgu kiirusel läbi maailma;
mis eile Aafrika sõjatandril juhtus, see on täna juba Tartuski
teada ( ma küll ei taha selle peale mõeldagi, kuidas inglased
praegu väikesele vaprale buuri rahvale ülekohut teevad).
Ja kui me nüüd oma sugurahva peale mõtleme — 19. aastasaja
alguses olid eestlased veel pärisorjad, nad olid kogu oma
maa ja varaga teiste pärisomandus! Nüüd oleme vabad inimesed
ja paljudel on oma pärismaa, kus ta peremehe kombel ringi
kõnnib. Muidugi on ka palju maata inimesi, ka meie vallast
olla paljud läinud Tallinna uutesse suurtesse vabrikutesse
tööd otsima. Aga kõige tähtsam on see, et ka meie, eestlased,
oleme nüüd riigikodanikud, ja kui ka tegelises elus meie
ühesarnadus teiste rahvasugudega veel ikka täieline ei ole,
on meil siiski oma eesti vaimuelu, oma kirjandus ja kirjanikud,
oma laulud ja laulukoorid, oma seltsid ja ajalehed. Ja
ma ei usu mitte, et meie edenemist saaks keegi enam seisma
panna, kui ka maailmas on vägi ja võim suurte rahvaste ja
riikide käes. Aga inimeselik õigus on 18. aastasajast
peale ikka enam edenenud ja tema saab veel edenema, teadus
niisamuti. Meie, eestlased, peame ise mehed olema ja oma
elu ja õiguste eest seisma. Ja mina ütlen veelkord, kallis
Liide, et haridus on see nõiasõna, mis meile eestlastele
parema tuleviku väravad lahti teeb!
Sellepärast, mu südameke, pead Sa
aga ka kannatama, kuni mina oma õppimise lõpetan ja arstieksami
ära teen. Alles siis saan ma Sind altari ette talutada.
Suvel tulen ma kindlasti kodu, aga palun Sind, kirjuta mulle
vahepeal! Piltpostkaarti, mis Sa mulle onu Andresega saatsid,
hoian kummuti peal ja suudlen iga õhta. Mõtle ka mu sõnadele
koolimineku kohta.
Palju tervisi Tartu linnast Sinu vanematele
ja vendadele,
Jäädavas truuduses ja armastuses,
Sinu Karl
tagasi esilehele ...
|
|
|