 |
|
|
| |
MEREKINDLUS
TALLINNA LAHE PÕHJAS
Vello Mäss (1940)
Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva
"Mare" kapten |
|
| |
Enneolematu
avastus
1985. aasta suvel sattusid Eesti Meremuuseumi allveearheoloogiahuvilised
sukeldujad Tallinna lahe põhjas ennenägematule objektile.
Maarjamäe lossi all, kaldast ligikaudu 900 meetri kaugusel,
nähti mere põhjas tohutut lasu suuri kivimürakaid ja palke,
mis kohati omavahel tappidega kokku liidetud. Sügavustel
kaheksast kuni üheteistkümne meetrini lasuv objekt kujutas
enesest mingi suure, tugevasti lagunenud, kohati täiesti
hävinud ehituse jäänuseid, mille otstarve esialgu mõistatuseks
jäi. Kivilasu peal sinna-tänna turritavate jämedate palkide
säilivusaste ja ehituse üldine väljanägemine lubasid arvata,
et leid pärineb 18. sajandist. Üllatusena märkasid sukeldujad
varsti ehitusjäänuste sügavamal, merepoolsel küljel palkidest
ehitatud, massiivset, hästisäilinud, paekividega täidetud
kõrget kärgkasti. Mõistatusi aina lisandus, ent mitte kauaks.
18. sajandi algupoolest pärit algelisel Tallinna lahe kaardil
võib selle koha peal, kus sukeldujad veealuseid varemeid
silmasid, näha väikest nurgelist objekti venekeelse kirjaga
- Tsitadell. Sama objekt asub ka tuntud Vene hüdrograafi
A. Nagajevi 1757. aastal tehtud suhteliselt korrektsel
merekaardil. Ajaloolase Heino Gustavsoni uurimuses
Tallinna 17.-19.sajandi vanematest merekindlustest leiduvad
põgusad andmed Maarjamäe lossi all merre ehitatud 70 sülla
pikkuse rinnatisega Tsitadelli-nimelisest merepatareist.
Merekindluse, mille ainus otstarve võis olla Tallinna sadamasse
viiva faarvaatri kontrolli all hoidmine, ehitusajaks peab
Gustavson Põhjasõja-järgseid aastaid. Tol ajal oli eestlaetavate
suurtükkide efektiivne laskeulatus veel nii tagasihoidlik,
et linnale läheneda võivate vaenulike sõjalaevade tõrjumiseks
mõeldud kahurid tuli paigutada kaldast kaugele, otse merre
ehitatud tehispatareidele.
Merepatarei Tsitadelli asukoht Tallinna lahe
tänapäevasel plaanil, laevatee vahetus läheduses.
Tosin aastat hiljem
1997. aastal jätkas Eesti Meremuuseum kaksteist aastat tagasi
avastatud varemete uurimist. Muuseumi teaduslaev “Mare”
kasutas Tsitadelli uurimiseks nüüdisaegset külgvaatega sonarit,
mis fikseeris ehituse säilinud jäänused suure täpsusega
ja salvestas aparaadi mällu. Esmakordselt nägid uurijad
seda poolkaarekujuliste ehituste konfiguratsiooni ja avastasid,
et Tsitadelli merepoolset külge piirab mitte üks, vaid koguni
kolm massiivset kärgkasti. Tehti ka allveevideovõtteid.
1998. aastal mõõdistasid sukeldujad Indrek Juhanson
ja Janek Tšeljadinov kärgkaste ning tegid kindlaks,
kui sügaval need asuvad. Iga kasti ülemise osa pindala on
ligikaudu 100 ruutmeetrit ning vee sügavus kasti ja merepinna
vahel kõigub piirides 5,5 - 6,5 meetrit. Ka nende ehitiste
otstarve jäi algselt ebaselgeks, kuni Moskvas 1931.aastal
trükitud S. Hmelkovi ja N. Ungermani raamatust
"Osnovõ i formõ dolgovremennoi fortifikatsii"
leiti peatükk, kus just selliseid konstruktsioone kirjeldati.
Mõeldud olid need merepatareide ja rannakindlustuste kaitseks
vaenlase sõjalaevade abordaazi, tormide ja triivjää rünnaku
vastu.
Tsitadell hüdrograafA. Nagajevi 1757.
aasta Tallinna lahe kaardil.
Suure tõenäosusega ei saanud Tsitadell kunagi valmis. Algselt
mere põhja uputatud kolmele kärgkastile oleks tulnud peale
asetada veel "teine korrus". Sellele viitab suur
sügavus, kastide erakordselt tugev ehituslaad ja asjaolu,
et kastide nurkadest sirutuvad ülespoole meetripikkused
palgiotsad, mis "teise korruse" paigaldamisel
"juhtpukside" rolli pidid täitma.
Rootsiagne Tallinna sadama ja kindlustuste
käsitsivisandatud projekt aastaist 1630 -1640. Plaani parempoolsel
serval on üksik merepatarei. Ka tsitadell?
Varemetepargi mõõdistamine ja plaanistamine sukeldujate
poolt, mis oli ka muuseumi tööplaanis, tuli ära jätta just
ehitusjäänuste keerukat kuju ja Tsitadelli mõõtmeid arvesse
võttes. Varemete kogupindala moodustab ligikaudu 3500 m²
ning vähesed sukeldujad ei oleks seda ühe suve jooksul kuidagi
vajaliku täpsusega plaanistada jõudnud.
Sõjalaeva mõõdistused
Abi tuli sealt, kus seda kõige vähem oodata võis. 1998.
aasta sügisel viidi Eesti rannikul, peamiselt just Tallinna,
Muuga ja Loksa sadamate vetes läbi rahvusvaheline miinitõrjeõppus
MCOPEST-98. Mitme riigi sõjalaevade hulgas saabus siia ka
Rootsi Mereadministratsiooni ülimoodne uurimislaev “Jacob
Hägg”. Tänu kolleegidele Stockholmi Meremuuseumist õnnestus
Rootsi uurimislaev viia üheks päevaks ka Tsitadelli varemeile.
Mõne tunni jooksul kaardistas “Jacob Hägg” suure täpsusega
ligikaudu 22 500 m² ala merepõhja koos varemetepargiga.
Nüüdisaegne arvutitehnika võimaldas nii must-valgelt kui
värviliselt välja trükkida ehitusjäänuste täpselt orienteeritud
plaane koos andmetega sügavuste kohta ning modelleerida
kolmemõõtmelise värvikujutisena kogu varemetepark, vaadatuna
ükskõik millisest suunast või nurga alt. Täiuslikumat tehnikat
allveeehitiste ning merepõhja topograafiliste iseärasuste
plaanistamiseks ei ole tänapäeval olemas. Ent lisaks kiretule
arvutipildile joonistas kunstnik Roman Matkiewitcz
ka varemetepargi külgvaate, mis annab hea visuaalse
ettekujutuse merepõhja profiilist, patarei jäänuste ulatusest,
kärgkastide ja Tsitadelli mõõtmete vahekorrast, mere sügavusest
jms.
Küllap tuleb just nimetatud külgvaate silmitsejal pähe küsimus,
miks on varemete ja veepinna vahel niipalju vett? Kas tõesti
on tormid ja jää tugeva ehituse purustanud ning nii madalaks
kulutanud? Ilmselt mitte, sest varemete ümber ei ole kusagil
näha suures koguses ehitusmaterjali — palke ja kive.
Kuhu need siis said? Ainsaks tõenäoliseks versiooniks on
siin võimalus, et Tallinna sadama suurejooneliste laiendus-
ja ümberehitustööde käigus 19. sajandi teisel poolel kasutati
vananenud ja linnale mittevajalikku merepatareid väärtusliku
ehitusmaterjali lausa käeulatuses paikneva laona. Siit oli
ülimalt mugav tõsta sobivas suuruses metsamaterjali ja kive
ning paigutada seda rajatavate muulide ja sadamakaide sisse.
Kes ehitas Tsitadelli?
Ent millal ja kelle poolt on Tsitadell siiski rajatud?
Tallinna Linnarhiivis säilitatakse Tallinna sadama ja kindlustuste
vabal käel visandatud projekti. Arhiivi teadur Juhan
Kreemi sõnade kohaselt, kes visandil leiduvat ülemsaksakeelset
teksti uurinud, pärinevat projekt 1630.-1640. aastaist.
Üllatusena näeb lugeja visandi paremal serval merepatarei
kujutist. Kas seesama Tsitadell? Ei tea. Selle küsimuse
lahendamisega tegelebki praegu meremuuseumi tehnik Andres
Eero, kes ühena vähestest praeguses Eestis dendrokronoloogiaga
tegeleb. See dateerimismeetod võimaldab soodsal juhul määrata
uuritava puidu vanuse kuni ühe aasta täpsusega. Eelduseks
on, et palkidel, kust ka meie kettaid saagisime, oleks säilinud
koorealune kiht ja et oleks teada, kus mahavõetud mets kasvas.
Viimane küsimus on ja jääbki lahtiseks.
Eestimaa kindralkuberneri ja Tallinna ülemkomandandi kirjadest
kubermangu maanõunike kolleegiumile ning kindralkubermangu
valitsuse kirjast Eestimaa kindralkubernerile aastail 1714-1715
võib lugeda, et ajavahemikul 1713 kuni 1715 käskis tsaar
Peeter I varuda ja vedada Tallinna sõjasadama ehituseks
kohale 90 000 palki ja 1000 kuupsülda kive. Materjali veeti
kohale nii Tallinna lähimast ümbrusest kui kaugemaltki.
Palke toodi ka Riia, Cesise, Pärnu ja Tartu aladelt. Võimalik,
et seda materjali kasutati ka Tsitadelli ehitamise juures.
Esialgne katse ehituspuidu vanust määrata ei andnudki tulemust,
sest palgiotstest saetud ketastel ei olnud piisavalt aastarõngaid
ega täheldatud "halbadele aastatele" iseloomulikke,
tavalisest kitsamaid või laiemaid rõngaid, mis hõlbustavad
õige koha leidmist. Nii jääbki küsimus, kes siiski alustas
Tsitadelli ehitamist, kas rootslased või venelased, esialgu
lahtiseks. Enam kui aasta tagasi tegi meremuuseum muinsuskaitseinspektsioonile
ametliku, ent paraku viljatu esildise Tsitadelli varemetepargi
sõjaajaloomälestisena riikliku kaitse alla võtmiseks, sest
ehitusmaterjali võivad ettevõtlikud mehed varuda sealt tulevikuski.
Uuringuid ehitusjäänuste dateerimiseks jätkatakse käesoleva
aasta suvekuudel.
tagasi esilehele ...
|
|
|