 |
|
|
| |
KUIDAS
MÕÕTA LIHAST
Rein Veskimäe
ajakirja "Horisont" teadustoimetaja
|
|
| |
Mures
norskajatega
Tartu
Ülikooli kõrva- ja kurgukliinikus käivad mõnikord ka need
mehed-naised, kes hädas norskamisega ja isegi endale tunnistavad,
et nad kaasmagajatele "ristiks" kaelas on. Meenub üks kuuldud
lugu, kuidas külla tulnud turske mees öötunnid klosetipotil
veetnud, et oma pahe teades pererahva und mitte häirida.
Ja istudes pealegi norskamise võimalusedki väiksemad. Teatavasti
hakkab lõrisemine pihta just selili magades, sest pehme
suulagi vajub, eriti vanematel inimestel, kolksti alla ja
kui õhk sealt läbi või mööda sahiseb, hakkavad lihased vibreerima.
Et norskamine on sotsiaalne probleem, tuleb ka sedalaadi
ühiskonna häirijaid aidata. Ebameeldivuste vältimiseks püütakse
nende kurgulae lihaste toonus ravimise käigus normi viia.
Ent millega seda normpiiri kindlaks teha? Tuleb välja, et
sellekski on oma mõõteriist, müomeeter. Kas siis kohe nimetatud
otstarbeks loodud? Kaugel sellest.
Sportlaste päralt
...Korvialuses rüsinas saab hiiglane palli, vedrutab
õhku, lajatab plastmasskera rõngavõrku ja teenib fännide
aplausi. Aga oh häda, maandumisel vajub ise kokku. Hall
jääb hiirvaikseks ja tunneb oma iidolile kaasa, sest kõõluserebendi
tõttu ei ole ta võimeline omal jalal seekord enam platsiltki
lahkuma...
Kui palju kordi oleme näinud sellesarnaseid juhuseid tippsportlastega
— hästitreenitud inimestega, kelle lihased mõnikord siiski
järele annavad. On`s see paratamatus? Kas on võimalusi niisuguste
õnnetuste ärahoidmiseks? Eks seda püüta vältida ka nüüdisajal:
soojendusharjutused, massaaz ja peaasi — õigesti korraldatud
treeningud, mängivad siin põhiosa. Kuid tuleb välja, et
võivad umbkaudse doseerimise korral kasu asemel hoopis kahju
tuua. Kui õige püüaks selle umbkaudsuse asendada
täpsusega. Algselt just niisugusel eesmärgil on loodud
Tartu Ülikooli eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituudi
meditsiinitehnoloogia keskuses lihasemõõtja ehk müomeeter.
See originaalne ja maailmas teisi samasuguseid analooge
mitteomav seade on mõeldud lihaste elastsuse ja pinguse
mõõtmiseks, ning sattus ülikooli kurgukliinikusse poolkogemata.
Veerand sajandit tagasi
25 aasta eest kaitses Tartu ülikooli õpetatud nõukogus
kaitses oma väitekirja üks Leningradist pärit naisdissertant
ja tema töö oponendiks oli ülikooli noor teaduste kandidaat
ning õppejõud Arved Vain. Selles töös pakkus talle
huvi kaitsja üks oluline idee, tekitada lihastes "tehismaavärin".
Umbes niisugune, nagu tekitatakse maapõues, kui tahetakse
helilainetega uurida selle tihedust, kivimite koostist ja
muid planeedi pinnakihtide omadusi. Just samamoodi, lihastes
tekitatud ja seal levivate lainete võnkesageduse ning nende
leviku kiiruse järgi püüti tookord väitekirjas näidata,
mis toimub lihastes. Täpsemalt, määrata lihastoonust. Ühe
osa sellest moodustab tahtest sõltumata lihaste mehaaniline
pingus, mis säilitab meie rühti, annab kehale tasakaalu
seismisel, aga on ka foonipingeks aktiivsete liigutuste
korral — käimisel, võimlemisel, jooksmisel, ujumisel, suusatamisel
jne. Teise osa aga moodustab lihaste elastsus, võime taastada
kiiresti oma esialgne kuju pärast pingutust.
Tookordne dissertant oli uurinud oma üsna primitiivse seadmega
tõstjaid ning selgitanud, et olenevalt sportlaste keha temperatuurist
ja harjutamismahust on nende skeletilihaste toonus ehk pinge,
aga samuti elastsus, erinev. Kuid ta ei saanud midagi teada
arvude keeles, vaid ainult hinnanguga hea-halb. Sellest
jäi oponent Arved Vainu kummitama primitiivse seadme kõrval
ikkagi hea idee: milline on bioloogilise koe vastus mehaanilisele
mõjutusele ja kuidas seda täpsemalt kindlaks teha?
Idee olulisus
Müomeetri
komplekti kuulub arvuti, elektroonikaplokk ja müomeeter
ise. Kel soovi seda osta või võimalus kusagil kasutada,
neile korraldatakse ka Tartu Ülikoolis erikursusi,
olgu tegemist kohalike inimestega või kaugemalt, ka
teistest riikidest tulnutega. |
Asi
on selles, et lihaspinge võib teatud asjaolude kokkulangemisel
olla tavalisest kõrgem ja selle tulemusena pole lihas valmis
tööks. Vastupidi, oma liigse pinguse tõttu on ta kinni surunud
veresooned, need on ahenenud ja nii aeglustub energiarikaste
valkude pääs lihastesse. Teiselt poolt, on aga lihase elastsus
halb, siis tööliigutuste korral pingutuse ja lõdvestuse
vahelise aja jooksul ei jõua lihas oma esialgset kuju taastada,
sellega ei pääse jällegi hapnikurikas veri lihase rakku.
Need kaks suurust — lihase pingus ja elastsus ongi näitajad,
mis eriti oluliselt määravad ära sportlase töö- ja saavutusvõime.
Tunda annab see sageli ka tavaelus. Kui lihastoonus on pidevalt
mingil põhjusel ülemäära kõrge olnud, siis võib juhtuda,
et kõõlused või liigesed, ümbritsetuna pinge all olevatest
lihastest, surutakse ülemäära kokku — kõrgenenud lihastoonus
tekitab normaalsest kõrgema surve liigesepindadele. Säärase
ülekoormuse tõttu kaob liigesepindade vahel olev võie, mille
tulemusena liigesepinnad kuluvad kiiresti ning muutub ka
liigeste kuju. Kõik see tekitab vaevusi, põhjustades hiljem
koguni invaliidistumist. Nii nagu ei sõida kuigi kaua õlitamata
auto, nii ei pea määrimata vastu ka meie liigesed. Sellest
ongi tingitud sagedamini esinev puusaliigeste valulikkus,
eriti autojuhtidel, ning küünarliigeste hädad õmblejatel.
Treeninguvahendite ebaõigsuse ja töötraumade ennetamiseks
on vaja lihaste kõnealuseid parameetreid teada. Traumade
korral ja operatsioonijärgselt on aga vaja korraldada taastusravi.
Mõlemal juhul on aga lihase olukorda väga raske hinnata
näpu otsaga. Parem oleks täpselt mõõta.
Millega ja kuidas?
Eks ikka müomeetriga, ütlete nüüd, kui sissejuhatavat
osa lugesite. Tõepoolest on see nii. Seadme tööpõhimõte
pole kuigi keeruline, kuid tema konstruktsioon on aegade
jooksul tänu Arved Vainu loovusele esialgsega võrreldes
tundmatuseni muutunud. Tolle Leningradis kunagi valmistatud
katseriista korral lasti lihasele langeda 20grammine kuul,
mis siis värina tekitas. Selle värina püüdis kinni 200grammine
kiirendusandur, mis aga tekitas oma raskusega patsiendile
valu. Vainu müomeetris asetatakse uuritava skeletilihase
kohale nahapinnale löökotsik, mille mass koos kiirendusanduriga
on ainult 37 grammi. Kui sellega tekitada elektromagneti
sisselülitamise teel lühiajaline lihase deformatsioon, registreerib
löökotsikul paiknev andur lihase pinguse. Kui vool elektromagnetis
katkeb, siis löökotsiku ja löögi saanud bioloogilise koe
võnkumine kustub. Kustumiskiiruse järgi saabki mõõta jälle
lihase elastsust.
1977. aastal saatis Arved Vain oma müomeetri autoritunnistuse
saamiseks Moskvasse, aga oh häda, seal ei mõistetud teda.
Üle kahe aasta kestnud vaidluste tulemusena Moskva professorite
ja patendiametnikega saavutas taotluse autor lõpuks siiski
seljavõidu. Seadme veelgi täiuslikum mudel sai teisegi autoritunnistuse
1980. aastal.
Sünnitusmajas
esineb mõnikord juhtumeid, kus ilmaletulija kolju
saab sünnituse käigus muljuda. Mõnikord tuleb seejuures
ette ka ajukahjustusi ning kesknärvisüsteem ei suuda
sel juhul anda lihastele looduse poolt ette nähtud
käske. Imik on loid, kael ei kanna pead või jäsemed
ei liigu normaalselt. Mida teha? Sel juhul aitab massaaz
ja ravivõimlemine, mis mõjub lihastele ärritavalt.
Abivajavatelt lihastelt lähevad tundnärvide kaudu
signaalid uuesti ajju, mis lõppude lõpuks sunnib närvikeskust
normaalselt tööle hakkama. Lihaste toonuse pideval
mõõtmisel müomeetriga saab arst selge pildi, milline
on taastumist vajavate lihaste seisund ning mida ette
võtta vastse maailmakodaniku täielikuks tervenemiseks.
|
Andmete
üleskirjutamine lihase pinguse ja elastsuse kohta toimus
aastaid tindikirjutaja abil. Hiljem koostöös Leo Henn
Humalaga õnnestus andmeid registreerida juba elektroonselt.
Samal ajal loodi veel andmete infotöötlemissüsteem, mille
hulka kuulusid spetsiaalsed arvutiprogrammid. Selle tulemusena
kadus käsitsitöö, mis nägi varem välja nii, et graafikutelt
mõõdeti joonlauaga punktide vahelisi kaugusi ja seejärel
tehti arvutused. Uues olukorras ilmuvad vajalikud arvud
otse indikaatorile iga kümnendiksekundi takka. Neid saab
välja trükkida või arvutimällu talletada. Selle tulemusena
saadi 1989. aastal Moskvast veel kolmaski autoritunnistus.
Ning, oh imet, olgugi et oli taastamisel juba iseseisev
Eesti Vabariik, 1992. aastal võtsid nad uuele aparaadile
sealtsamast juba lagunevast N. Liidust ka patendi. Hetkel
käib selle mõõteseadme patenteerimine Jaapanis, USAs, Soomes,
Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias.
Aga kasutatud on Arved Vainu loodud müomeetrit juba üsna
kaua. 1979. aastal valmistati esimesed seadmed Tallinna
Spordiinternaatkoolile ja kehakultuuridispanserile, 1985.
aastal Moskva Kehakultuurikeskinstituudile kasutamiseks
olümpiakoondise ettevalmistamisel.
1990. aastate algul, kui ilmusid välja juba kaasaskantavad
arvutid, sai müomeeter uue nüüdisaegse väljanägemise. Selle
seadmega võib töötada staadionil, võimlas, metsas, palatis...
Millisel eesmärgil müomeetrit vajatakse?
 Arvuti
on paljdes valdkondaades muutunud meie igapäevaelu
lahutamatuks osaks. Ja nii on paljude silm fikseeritud
iga päev tundide kaupa kuvariekraanile ning käsi hiirele.
See tekitab kõrgenenud lihastoonuse, mis ei pruugi,
eriti halva elastsusega lihaste korral, kuigi kiiresti
kaduda. Massaazi ja sportliku eluviisiga saab olukorda
parandada. Kui on käepärast aga müomeeter, on kasulik
lihaste toonust mõõta. Ja sellest johtuvalt oma elu
õigesti korraldada, et ei tekiks pataloogilisi nähtusi
- kaelaradikuliiti või koerakangestust jäsemetel,
mida on juba raske kui mitte võimatu päris terveks
ravida. |
Eeskätt
sportlase seisundi hindamisel, et siis vajaduse korral tema
treeningutes midagi ette võtta, et tähtsamate võistluste
korral poleks spordivigastusi või taastusravi korral tema
paranemist ja funktsionaalseid võimeid pidevalt kontrollida.
Saab ju lihaste omaduste kaudu hinnata nende seisundit ja
sihikindalt muuta kas treeningkoormusi või treeninguvahendeid.
Näiteks mäkkejooks või jalgpalli mängimine lumes ei pruugi
anda kõikide sportlaste korral ühesuguseid soovitud tulemusi.
Mõnel võib olenevalt koormusest niisugune treening muuta
lihased hoopis jäigemaks ja väheelastseks, mis on eelduseks
lihasetraumade tekkele. Ja kui see juhtub sprinteriga, on
nendel traumaoht vaatamata mahukale treeningule küllalt
suur. "Tänapäeva arstiteadus on harjunud rohkem ravima.
Kasutades vajalikke mõõteriistu, millega saab lihaste ja
kõõluste seisundit pidevalt jälgida, võiks traumasid ära
hoida," on Arved Vain kindel. "Iga sportlase kohta müomeetriga
arvutisse sisestatud andmete võrdlus annab mis tahes ajahetkel
selleks võimaluse. Kõik ei tohiks ühtemoodi mängida abistava
treeninguna jalgpalli nii kaua kui teised. Ja neile, kellele
see pole soovitav, tuleks keelust üle astumisel teha järgmine
päev vähemalt vigades parandus — mingit taastuvat treeningut,
aeroobseid harjutusi, et lihaste elastsus taastuks. Ka massaaz
ei anna kõikide inimeste korral ühesuguseid soovitud tulemusi.
Masaaziga üledoseerimisel võib mõnedel sportlastel lihaste
endi loomulik taastusvõime hoopis ära kaduda. Kui aga lihas
pole elastne, siis ta ei lase näiteks jooksjal või suusatajal
korralikult oma jäsemeid välja sirutada. Lihas kujuneb koguni
takistuseks kiiruse saavutamisel ja selle takistuse ületamiseks
tuleb kasutada lisaenergiat. Kui aga lihas on elastne, siis
ta suudab liigutuste energiat isegi salvestada ja seda järgmise
sammu puhul kasutada. Mõne jooksja korral öeldakse, et tal
on hea tehnika, ta nagu lendab jooksurajal. Aga tegelikult
on niisuguse sportlase tehnika hea seepärast, et ta lihased
on elastsed."
Ainult müomeetriga mõõtmine võimaldab seni kõige täpsemalt
teada saada, milline on sportlaste skeletilihaste hetkeseisund.
Kui on juhtunud siiski mingi trauma või tehtud operatsioon,
saab töövõime taastamise käigus võrrelda samanimelisi lihaseid.
Selleks on arvutis programm, mis rehkendab välja nende kahe
ühesuguse lihase asümmeetria protsentides. Kui see erinevus
on näiteks 15%, siis pärast ravimist võime seda uuesti hinnata.
5protsendilise erinevuse korral võib tulemusega rahule jääda.
Vastasel juhul tuleb ravi jätkata ja uuesti müomeetriga
kontrollida, kuni jõutakse soovitud tulemuseni.
Reuma- ja radikuliidihaigete ravi
Tartu Ülikooli sisehaiguste kliinikus on uuritud müomeetriga
ka reumahaigeid. Saadi teada, et klassikalise reumahaiguse
korral, mis kujutab endast kompleksset sidekoe haigust kõikides
kudedes, on ka kindlad parameetrid, mis seda haigust iseloomustavad.
Seejuures viitab tervenemisele lihaste elastsuse paranemine.
Uuringud müomeetriga lubasid reuma diagnostikat tublisti
täiustada.
Mis puutub radikuliiti, siis siingi saab ära öelda üsna
täpselt, millises kaela piirkonnas on lihaspinge suur. Kas
pinge kaela parem- ja vasakpoolsetes lihastes on ühtlustunud
ning jõudnud normaalse tasemini? Sama kehtib seljaradikuliidi
kohta, mille puhul seljalihaste ebavõrdse pinguse korral
tekib lülisamba kõverdumine ja pitsitustunne seljas. Tegu
on lihaste tasakaalu rikkumisega. Kuidas seda tasakaalu
taastada? Üks Arved Vainu üliõpilane tegi oma bakalauruse
töö radikuliidihaigete trapetslihase massaazi kohta. Mis
tuli välja? Selgus, et kui inimesel on selle lihase omavõnkesagedus
13 Hz (lihas teeb pärast hetkelise mõju lakkamist 13 võnget
sekundis), siis tal pole kaebusi, mida võiks pidada seotuks
radikuliidiga. Kellel oli näitaja 28, langes see pärast
10ndat massaaziseanssi 16le, kellel oli 16 Hz, jõudis välja
arvuni 13 juba 8nda massaaziseansi korral ning selleks polnud
üldsegi vaja käia 10 korda massööri juures. Järeldus: massaazikordade
õige doosi saab arst anda, kui ta tugineks oma töös mõõteandmetele.
Asi on selles, et esimesel juhul võeti 10 korraga esialgne
valu küll ära, aga ei jõutud terveneda. Teisel juhul tehti
üleliia tööd, 8 korra asemel 10 korda, ja raisati raha,
sest iga massaaziseanss maksab küllalt palju.
Soome kolleegide juures
Peale reuma ja radikuliidi on mitmeid teisigi lihastega
seotud haigusi. Ühega neist puutus Arved Vain kokku kaks
aastat tagasi Kuopio Ülikooli kliinilise füsioloogia laboris.
Patsiendile oli pandud diagnoosiks compartment syndrom,
rahvakeeli öelduna koerakangestus. See on haigus,
mis tekitab valu lihastes, eriti küünarvarres ja säärtes.
Valu võib olla täiesti talumatu ja inimene muutub töövõimetuks.
Ja ega seda haigust hästi ravida veel osatagi. Efektiivseim
valude vaigistaja on operatsioon: lihas lõigatakse lahti,
mille tulemusena tema siserõhk väheneb ja valud vähemalt
ajutiselt kaovad. Siserõhu mõõtmiseks kasutatakse peenikest
voolikut, mis viiakse lihasesse jämeda nõela sees. Niisugune
diagnoosimisviis on aga väga ebamugav ja tekitab vaevusi
veel hiljemgi. Pealegi ei pruugi ka pärast operatsiooni
siserõhk veel normi minna, kuigi vaevused kadusid. Ja uut
valulist mõõtmist korrata on üsna talumatu. Pealegi saab
sellega hakkama vaid arst, ja mitte iga arst.
Arved Vain tegi ka antud juhul ettepaneku mõõta lihaste
siserõhku uut moodi, müomeetriga. Kuopio Ülikoolis, kus
ainukesena Soomes seda haigust ravitakse, korraldati katseid
38 patsiendiga. Tulemused on küll veel vormistamise järgus.
Kuid võib selgelt väita, et müomeeter on hea abimees ka
lihase siserõhu määramisel kas või iga päev, ja ravida tuleb
senikaua kuni haigussümptomid on kõrvaldatud. Diagnoosimise
lihtsus ja odavus on haigete ravimisel määravad ka antud
juhul.
Kriminalistika teenistuses
Pikaajaline koostöö on Arved Vainu töörühmal kestnud
veel Helsingi Ülikooli kohtumeditsiini osakonnaga. Koostöö
ja uuringud seisnesid algul selles, et müomeetriga hakati
testima koolnuid, et lihaste seisundi järgi määrata kindlaks
surma saabumise aeg. Seni on levinum moodus määrata koolnu
temperatuur. See meetod töötab 3-4 tundi, seni, kuni väliskeskkonna
ja koolnu temperatuur on võrdsustunud. Varasemat surma saabumise
aega kindlaks määrata see meetod ei võimalda. Et aga lihaste
omadused muutuvad ka hiljem, saab müomeetrist siingi abi.
Praeguseks on eksperimendid lõpetatud ja algab andmete analüüs.
Arvata võib isegi seda, kas surm saabus näiteks terariista,
mehaanilise löögi või mürgituse tagajärjel. Samuti võib
juba praegu eksimatult tuvastada, kas koolnu asendit on
pärast tapmist muudetud, keeratud seljalt kõhule, tassitud
või sõidutatud teise kohta jne. Iga kord lihaste toonust
iseloomustavad suurused muutuvad ja neid on võimalik müomeetriga
kontrollida. Nii on nurgakivi pandud müomeetriga ka kuritegude
kiiremale ja avastamisele, millele on kohtualusel teaduslikult
korrektsete tõeste materjalide esitamise tõttu raske vastu
vaielda.
Mehaanikainsenerist bioloogiadoktoriks
Lihaste
pinguse ja elastsuse mõõtmiseks asetatakse lihase
kohale nahapinna lähedale müomeetri löökotsikotsik,
millel oleva kiirendusanduri kaudu jõuab signaal arvuti
kuvari ekraanile, arvuti mällu või printeri trükitud
paberile. Mõõtmine võtab aega paar minutit, ei tekita
mingit valu ja seda võib korrata igal ajahetkel. Malev
Toome fotod.
|
Selle kirjatüki peategelane Arved Vain on huvitava elukäigu
ja -saatusega mees. 1961. aastal lõpetas ta Tallinna Polütehnilise
Instituudi masinaehituse tehnoloogia erialal. Ja siis äkki,
nagu võisite täheldada, oponeerib ta 1973. aastal bioloogiakandidaadiks
saada soovijat, kes tegeb elusolendiga, inimesega, tema
lihastega. Aga kui hästi järele mõelda, on loogika siin
täiesti olemas. Nii nagu masinad, koosnevad ka inimesed
osadest, mis on omvahelises liikumises ja kulumises. Ainult,
et masinaga on lihtsam, asendad ühe osa mõne tunni jooksul
teisega. Inimesega lausa nii ei saa. Teda tuleb enne tükk
aega uurida, temaga tuleb hoopis hoolikamalt ümber käia.
Ka selles mõttes, et paremini ja kauem vastu peaks, et tema
tegevus tulemuslikum ja rõõmsam oleks.
Arved Vain armastas noorena sportida, tegi riistvõimlemist,
oli akrobaatikas vabariigi koondises ja töötas treenerina.
Just sel ajal oli mõni asi talle vastukarva. Miks? Paljud
treenerid olid kodus küll anatoomia ja füsioloogia põhitõdedes,
kuid mehaanikaseaduste mittetundmise tõttu läks ta nendega
tihti vaidlema.
Mis oleks, kui ise treeneri kunsti õpiks ja seejuures ka
pisut sügavamalt bioloogiat nuusutaks. Ehk sünnib siis niisugustes
vaidlusteski tõde paremini, vasardas korduvalt vastse mehaanikainseneri
peas. Nii saigi paar aastat üsna usinasti tarkust kogutud
Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna kaugõppeosakonnas.
Stuudium jäi paraku katki, sest tolleaegne Tartu ülikooli
arvutusmatemaatika kateedri dotsent Leo Võhandu tegi
ahvatleva ettepaneku. Ta kutsus Arved Vainu ülikooli aspirantuuri
biofüüsika alal. Noore teadusmehe ellu tulid arvutid, programmeerimiskeeled,
omakoostatud programmid. 1970. aastal kaitses ta dissertatsiooni
biomehaanika alal. Huvi oli eeskätt elusa liikumise ja spordialade
tehnika vastu. Edaspidi ülikoolis dotsendina töötades oli
uurimisobjektiks ikka skeletilihaste biomehaanika. Õpetusi
sai jagatud oma esimestele aspirantidele ja oponeeritud
väitekirja kaitsjaid nii meilt kui mujalt. Samal ajal püüdis
ta jõuda selgusele, miks tekivad lihaste-kõõluste krambid
ja vigastused sportlastel. Inimene harjutab, et saada trauma
— see tundus loogikavastasena. Mehaanikuna oli ta veendunud,
et katki läheb see materjal, mis pole elastne. "Raamatukogus
töötades sattusin Tartu Ülikooli ammuse füsioloogiakateedri
juhataja (aastatel 1837-1842) prof. A.W. Volkmanni ulatuslikule
saksakeelsele tööle, mis käsitles lihase elastsuse sõltuvust
lihastegevusest. See andis kätte suuna edasiseks," meenutab
Arved Vain. Siis tuligi päevakorda see müomeetri ehitamise
ja uuringute jätkamise mõte. Sündisid uued teadusartiklid
ja esinemised ning koostöö välismaa teadlastega. Kuni 1993.
aastal kaitses ta Riia Ortopeedia ja Traumatoloogia Instituudis
doktoriväitekirja, milles selgitas mehaanilise pinge ülekande
nähtusi skeletilihastes.
Vastuolu Nobeli preemia laureaadiga
Seoses sellega tuli ta välja uue teooriaga, sest ta
ei saanud rahul olla vastuoludega , mis tekkisid tolleks
ajaks loodud lihase üldtunnustatud mudeli ja lihase tegeliku
käitumisega töö käigus. Maailmas on enamik tunnustanud 1963.
aasta Nobeli füsioloogiapreemia laureaadi Inglise teadlase
A. Huxley lihase kontraktsiooniteooriat ja ja Hilli
mudelit. Tõsi, viimane on pidanud oma teooriat hüpoteesiks.
"Kas Arved Vainu teooria on siis õigem?" küsin mõttes. "Milles
seisneb nende teooriate erinevus?"
Diskussiooniobjektiks on siin küsimus – milline on lihase
elementaarühikus, sarkomeeris, tekkinud mehaanilise elastsusenergia
teekond luukangini. Senised mudelid kirjeldavad, et see
kulgeb lihase sisemuses ühelt sarkomeerilt teisele ning
viimaselt sarkomeerilt erilise sideaine kaudu kõõlusele
ja edasi luukangile. Sarkomeer aga koosneb valkudest, milliste
mehaaniline tugevus on suurusjärk madalam, kui lihasel.
Arved Vainu mudelis on aga mehaanilise pinge ülekandjateks
mehaaniliselt tugevad kollageeniniidid, mis paiknevad ümber
iga lihaskiu, lihaskiudude kimbu, aga samuti ümber lihase
kui organi. Selle mudeli järgi on lihaskontraktsioonil esmaseks
mehaaniliseks sündmuseks lihase jämenemine ja sellele järgnev
lühenemine, kuna lihase ümbrised hoiavad lihase ruumala
muutumatu. Järelikult on sel juhul väga oluline, millised
mehaanilised omadused on lihase ümbristel. Viimaseid saabki
mõõta müomeetriga.
"Igatahes praktika — lihaste mõõtmine müomeetriga — kinnitab
minu teooriat, õigemini tugineb sellele. Minu juhendaja
Leo Võhandu ütles kunagi, et kui kõik kohe kõige uuega nõus
on, siis see pole teadus, vaid ratsionaliseerimisettepanek.
Kui teadlasega diskuteeritakse, võib juba kirjapandut pidada
teaduslikuks tööks. Kui aga peetakse tehtut jamaks, siis
võib tegu olla ka avastusega," tuletab oma kunagise juhendaja
sõnu meelde Arved Vain. Kas avastus või mitte, aga väitekirjas
kajastub igatahes tema teooria ja praktika käsikäes, ning
Riias tunnistati Arved Vain seetõttu bioloogiadoktoriks.
Unikaalse lihasemõõtja konstrukorist on saanud tunnustatud
teadlane, ka lihase mudeli edasiarendaja.
tagasi esilehele ...
|
|
|