 |
|
|
| |
Uhkus
ajab upakile (Simuna)
Julius
Põldmäe |
|
| |
Viimasel ajal räägitakse üha rohkem luksusest — olgu siis
seoses linnatänavaid ummistavate või maanteel kihutavate
luksusautodega, liisinglepingutega nende soetamiseks, toretsevate
elamute ehitamise või korterite remontimisega, riigiraha
kulutamisega “õppereisideks” eksootilistesse maadesse või
seninähtamatute hõrgutistega kaetud pidulaudadega.
Mis on luksus? 1972 ja 1990 ilmunud E(N)E sellele küsimusele
vastust ei anna. Ju siis ei elatud nõukogulikul ajal luksuslikult
või ei loetud kõrgete külaliste auks korraldatud vastuvõtte
ja saunaõhtuid luksuslikeks. Küll annab vastuse 1935. aastal
ilmunud entsüklopeedia: Luksus (lad.) ehk toredus, igasugune
kulutis, mis ületab teatava rahvakihi või rahvaterviku kohalt
ja ajalt tingitud elustandardi. Sõna luksus tarvitatakse
ka raiskamise ja väärtuslikkude haruldaste esemete tarbimise
mõttes. Vastus on ammendav ja sobib praegusessegi aega.
Luksusnähud kerkivad esile tavaliselt pärast erakordseid
olukordi, mil rahvakihtide elutingimustes kerkivad esile
suured erinevused. Nii on see praegu — pärast omariikluse
ootamatut taastumist ja vaba turumajanduse tekkimist. Nii
oli see kaheksakümne aasta eest — tsaarivõimu alt vabanemise
ja võiduka Vabadussõja järel. Nii oli see ka sajandeid tagasi
— pärast kohutavaid nälja-aastaid, Põhjasõda ja hävitavat
katku. Ajaloolise huvi ja osalt ka analoogia seisukohalt
peatugem sellel viimasel perioodil.
Peaaegu nagu kõnnumaa
Aastail 1695-1697 tabas Eestimaad raske näljaaeg, mil kroonik
Christian Kelchi andmeil suri Põhja-Eesti neljas
maakonnas nälga kokku umbes 50 000 inimest. Järgnenud Põhjasõda
nõudis suure osa elanikkonnast, 1710. aasta must surm aga
näiteks Harju maakonnas 80,3 protsenti talupoegkonnast.
Kui siia lisada see osa aadlikest, kes olid Põhjasõja lahinguis
langenud, maalt põgenenud või veel Rootsi lippude alla jäänuina
Rootsimaale siirdunud, siis selgub, et Eesti oli jäänud
elanikest peaaegu tühjaks, maa ise aga oli rüüstamiste ja
hävingu tõttu muutunud kõnnumaaks.
Ka pärast Põhjasõda tahtis raha “pesemist”
Aga nagu ikka pärast katastroofe hakkas rahvaarv kiiresti
kasvama. Kui 1712. aasta loenduse andmetel elas näiteks
Harjumaal 5711 talupoega, siis 1716. aastaks oli neid juba
11 012, s.o. ligi kaks korda enam. Siitpeale saabus pikem
rahuaeg ning algas laostunud majanduse taastamine. Mitmed
mõisnikud said konfiskeeritud majapidamised tagasi, kogu
sõjaaja maal elanud mõisaomanikud laiendasid tootmist. Need,
kes majapidamisega toime ei tulnud, hakkasid oma mõisaid
müüma kaugemalt tulijatele. Neil puhkudel võis täheldada
ka “rahapesu”, mille ilmseks näiteks on abielupaar kindral
Herman-Jensen von Bohn – Catharina von Brevern
(1739. aastal ilmunud esimese eestikeelse piibli tõlke finantseerijad),
kes ostsid aastail 1729-1730 kokku suhteliselt tühise hinna
eest mõisate hiigelkompleksi (Maardu, Kostivere, Jägala,
Ülgase, Kambi, Raasiku, Alavere ja Pikva) kindrali sõjaolukorras
teenitud (!) ja tsaarilt saadud kingitussummade ning proua
Lätimaal asunud mõisate müügist saadud rahade arvel.
Väike pärandus ja palju pärijaid
Mõisamajapidamiste tervenemise perioodil oli noorem aadelkond
siirdunud suures osas Saksamaa ülikoolidesse, sealt naasnuina
aga asuti oma pärandusosade väljanõudmisele vanemailt või
õdedelt-vendadelt, et endalegi mõisat soetada ja õige isamaalasena
oma pinnal seista. Pärandusosad aga olid tavaliselt
küllaltki suured, nende maksmine sageli ülejõukäiv.
Huvitava näitena võib sellest valdkonnast tuua Eestimaa
Rüütelkonna peamehe, Anija mõisaomaniku Fabian-Ernst
Staël von Holsteini pärandi jagamise pärast tema
surma 13. märtsil 1772.
Fabian-Ernst Staël von Holsteinile kuulus
Harjumaal viis mõisat. Tal oli abielust 14 last, kellest
perekonnapea surma ajal elasid neli poega ja kaheksa tütart.
Varanduse jagamisel sai iga poeg ühe mõisa pluss 9000 rubla
sularahas, iga tütar 4000 rubla sularahas. Abiellumisel
pidi iga tütar saama lisaks veel kaasavara, mille Fabian-Ernst
Staël von Holstein enda käega ühele märkmikulehele
oli kirjutanud. Kaasavara hulka pidi kuuluma:
raha ja pruudikleit (500 rubla väärtuses), 1000 loodi (12,8
kg) hõbedat koos valmistajatasuga (650 rubla), voodi (132
rubla), argipäevavoodi (50 rubla), siidist tekk (45 rubla),
kaks argipäevatekki (20 rubla), hommikumantel (46,5 rubla),
pruudisärgid (20 rubla), muud kleidid (219 rubla), toolid,
sohvad, kummut (67 rubla), kolm peeglit (73 rubla), vask
(50 rubla), tina (50 rubla), raudasjad (20 rubla), portselan
(25 rubla), kastid (15 rubla), küünlad (vaha, 16 rubla).
Kogu loetletud kraami väärtuseks tuli 2000,5 rubla.
2000 rubla eest sai tookordseid teraviljahindu arvestades
osta 133 000 kg rukist, mis praegustes hindades arvestatuna
teeb 250 000 krooni. Ja seda ainult ühe tütre kaasavarana!
Fabian-Ernst Staël von Holsteinil oli aga meheleminevaid
tütreid kaheksa!
Laostumine silme ees
Selliste kapitalide jagamise puhul pole midagi imestada,
kui mõisamajapidamised seisid taas rahaliste raskuste ees.
Rüütelkonna liikmed said häda korral küll laenu rüütelkonna
kassast, kuid 18. sajandi teiseks pooleks olid laenuvõimalused
suure nõudluse tõttu ahenenud. Mitmed laenu saanud mõisnikud
polnud enam võimelised laene tagasi maksma, pealegi puudusid
kassal usalduväärsed andmed mõisatel juba lasuvate võlgade
kohta.
Sellises raskes majanduslikus olukorras hakkasid aadelkonna
mõnedki nooremad ja edumeelsemad liikmed otsima abinõusid
olukorra parandamiseks. Üheks niisuguseks silmapaistvaks
võitlejaks kujunes Saksamaal õppinud Kostivere noor mõisnik
Johann von Brevern (1749-1803). Ta oli ka mujal Euroopas
laialt ringi liikunud ning puutunud kokku luksuslike eluviiside
ja ülejõu käivate laenude tõttu laostunud aadlisuguvõsadega.
Kuid Johann von Brevern oli tutvunud ka sellise olukorra
parandamise abinõude — hüpotekaarkorra ja luksusevastaste
seaduste rakendamisega. Valituna 1777 Eestimaa Rüütelkonna
sekretäriks ning mitmetesse teistessegi ametitesse (sh.
maamarssaliks), oli ta hästi kursis ka Eestimaa oludega
ning tal oli paljudel juhtudel tulnud korraldada laostunud
aadliperede rahalisi, perekondlikke ja muid majanduslikke
vahekordi. 1772. aastal oli ta abiellunud Anija mõisaomaniku
Fabian-Ernst Staël von Holsteini tütre Anna-Elisabethiga
ja võtnud äialt vastu eelkirjeldatud rikkaliku kaasavara.
(Kahe kuulsa aadlisuguvõsa, Staël von Holsteini ja
von Breverni ühinemise märgina ilutseb veel praegu Kostivere
mõisahäärberi ukse kohal nende suguvõsade ühendatud vapp.)
Johann von Breverni arvates pidi olukorda parandama
hüpoteekraamatute (kinnistusraamatute) sisseseadmine. Nende
alusel saanuks täpse ülevaate iga kinnisvara majanduslikust
ja juriidilisest seisundist. Veel propageeris ta seaduse
rakendamist luksuse vastu võitlemiseks.
Maapäeva otsus: peitsitud kirstus
Küsimust krediidivõimaluste kokkuvarisemisest ja sellega
seoses abinõude rakendamisest tarbetute kulutuste, pillamise
ja toreduse vastu võitlemiseks arutati Eestimaa Rüütelkonna
Maapäeval 29. jaanuaril 1780. Idee hüpoteegisüsteemi korrastamiseks
ja hüpoteegiraamatute sisseseadmiseks leidis üldist poolehoidu,
kuid lõplikuks rakendamiseks soovitati enne tutvuda maakondade
seisukohtadega. Küll aga tunnistati vajalikuks abinõude
rakendamine luksuse vastu võitlemiseks ning Maapäev otsustas
järgmist.
Ühelegi aadlikule ei tohi lubada kanda midagi muud
kui üht lihtsast kalevist riietuseset; kõik sametisest ja
siidisest kangast kleidid, tikandused ja kõiksugu äärekaunistused,
kuldsed ja hõbedased tressid, kuldsed ja hõbedased nööbid
peab täielikult keelatama; lubada võib siiski üht siidist
aluskleiti.
Aadellik naistetuba peab samuti edaspidi oma ühevärvilises
ja taftist või atlassist äärekaunistustega riietuses piirduma
nendesamade materjalide ja värvidega, kasutama mantliteks
ainult ühevärvilist sametit ja karusnahka, kusjuures kõik
äärekaunistused kullast, hõbedast, pitsist ja lilledest
on keelatud.
Loobuda tuleb kõigist välismaal valmistatud peakatteist
ning lubatud on ainult kasutada kodumaiseid lihtsaid peakatteid.
Kaasavaraks on keelatud anda briljante ja muid väärtasju,
samuti välismaalt sissetoodud hinnalist ja raske siidiga
kaetud mööblit.
Matuste puhul võib kanda üht lihtsalõikelist leinaülikonda,
meestel mustast kalevist, naistel mustast siidist või mustast
täistaftist. Keelatud on sametiga või kaleviga kaetud kirstud,
lubatud ainult lakitud või peitsitud kirstud.
Pulmasöömingute ajal on keelatud kõik peened veinid,
inglise õlu, kallid desserdid ja kõik muu taoline; lubatud
ainult rheinvein, punane vein ja prantsuse vein; hoiduda
tuleb roogade üleküllusest ja mittevajalikest kulutustest,
ka uuest hõbedast või portselanist lauaserviisist, kaasa
arvatud hõbelusikad, -noad ja -kahvlid.
Välismaiseid tõldu, vankreid ja tõllahobuseid ei tohi
tellida; neid hobuseid võib kasutada ainult tõuaretuseks.
Et aga mittevajalikke kulutusi vältida, lubatakse lähima
Maapäevani kanda (ära kulutada) juba tagavaraks soetatud
riietusesemeid ning pidulikele sündmustele ilmuda riietatuna
seniste eeskirjade kohaselt.
Järelvalve määratud tingimuste täitmise üle panna kihelkonna
kõrgemale kirikueestseisjale, kellele anda õigus karistada
üleastujat kuni 50 rublani ulatuva trahviga kiriku igapäevaste
väljaminekute katteks.
Raske öelda, millisel määral need eeskirjad
suutsid luksust pidurdada, kuid arvata võib, et pikemaajalist
mõju neil polnud. Pool sajandit hiljem elas aadelkond suures
osas just pillamise tõttu jälle vaesuse piirimail. Olukorra
leevendamiseks tuli 19. sajandi keskpaigas asuda talukohtade
müümisele või raharendile andmisele. Tänu sellele sai hakata
edukalt arenema Eesti talupoegkond, kellele toetudes võideti
murranguaastail (1917-1918) kätte Eesti iseseisvus!
JULIUS PÕLDMÄE (1911) on erialalt jurist (lõpetanud
Tartu ülikooli 1941), kuid pärast Siberist tagasipöördumist
ei lubatud tal tegeleda oma erialal ning ta asus tööle põllumajandusse
(töötades muuhulgas 15 aastat kolhoosiesimehena). Ajaloo
vastu tunneb huvi juba noorusest, on uurinud ja avaldanud
mitmeid raamatuid ja kirjutisi põllumajanduse ja Harjumaa
valdade ajaloost.
tagasi esilehele ...
|
|
|