 |
|
|
| |
meile
vastab - ajaloolane DAVID VSEVIOV
|
|
| |
David Vseviov on sündinud 1949. aastal Tallinnas. Ta
on lõpetanud Tallinna 6. Keskkooli ja õppinud aastail 1966-1971
Tartu ülikoolis ajalugu. Aastad 1971-1973 möödusid sõjaväes,
1973-1976 aspirantuuris. Pärast aspirantuuri lõpetamist
töötas David Vseviov mitmetel ametikohtadel Eesti TA Ajaloo
Instituudis. Hetkel on ta Eesti Kunstiakadeemia õppejõud
ja humanitaarainete keskuse juhataja. Laiemale avalikkusele
on ta tuntuks saanud oma ajalooteemaliste raadiosaadetega.
Kuidas sai Teist teadlane ja miks valisite just ajaloo?
Ajaloo valisin uudishimust, kuid ka soovist mõista protsesse,
mis toimuvad ühiskonnas. On vist nii, et me kõik tahaksime
teada tulevikku, oma saatust. Vahe on vaid selles, kust
või kellelt me seda teadmist otsime. Mina olen selleks oraakliks
valinud mineviku.
Kui ma üldse teadlane olen, siis minu valdkonnaks on pigem
vahendaja-õpetaja roll.
Kui Teist ei oleks saanud ajaloolast, siis millise tööga
leiba oleksite teeninud?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Kuigi võiks ju väita,
et ma teenin leiba ajalooga, ning, õnneliku juhusena, langevad
minu huvid ja töö kokku. Tegelikult ei ole see pilt nii
roosiline nagu esmapilgul tundub. Enamuse ajast ja ka jõust
võtavad sageli lõpmatud leongud.
Kuidas hindate eesti ajalooteaduse hetkeseisu?
Eesti ajalooteaduse hetkeseis on objektiivselt väga hea.
See tähendab seda, et ajalugu on praktiliselt pääsenud oma
kõige hullema vaenlase — ideoloogia käest. On ju arusaadav,
et kui ideoloogial on ajalugu vaja, siis ta maksab, ja tellib
muusika. Teine küsimus on see, milleks seda ajaloovabadust
kasutada, ja kas üldse on kasutajaid või millised on nende
võimed. Ja siin on pilt tunduvalt kurvem.
Umbes kümme aastat tagasi avanesid ajaloolastele nii mahukad
uued varakambrid, eriti lähimineviku osas, et peaaegu kogu
energia on läinud nende rikkuste esmakirjeldamisele. Nüüd
hakkab see aeg ilmselt täis saama ja rõhk on nihkumas “paljastamiselt”
uurimisele.
Te olete Eesti Raadio vahendusel nüüd juba mitu aastat tutvustanud
meie raadiokuulajaile Vana-Rooma ja Venemaa ajalugu. Kuidas
saada asjatundjaks nii erinevates teemavaldkondades? (Seda
enam, et ajalugu on selline imelik ala, mille puhul on ju
lausa võimatu ise kõike arhiivides järele uurida!?)
Ma ei ole mingi asjatundja. Kaugel sellest. Vähemalt mitte
selles variandis, et kõike ise arhiivides järele uuriksin.
Mis puudutab Roomat ja Venemaad, siis minu huvidest lähtudes
piisab täielikult sadadest tuhandetest avaldatud lehekülgedest.
Mind ei huvita ajaloos mitte niivõrd Rooma ja Venemaa kui
sellised, vaid hoopis muu — näiteks see, mida inimene on
teinud võimuga, või kuidas toimib hirm. Vastust neile küsimustele
üritan ma leida nii Roomast, Venemaalt kui ka mujalt. Loomulikult
on huvitav kontrollida-võrrelda oma tulemusi-järeldusi väikeses
Eesti laboratooriumis ning siis tuleb vahel minna ka arhiivi.
Aga kui Te ikkagi saaksite töötada näiteks terve aasta
mis tahes maailma paigas, millise probleemi kallale asuksite?
Fantaseerimisel on mitu astet. Kui see poleks üldsegi seotud
minu reaalse isikuga, siis tahaksin ma ajas liikuda — nagu
liftiga. Ning lihtsalt vaadata ja kogeda.
Kui aga fantaseerida natuke reaalsemalt, siis võiks osata
hiina keelt ning jälgida, kuidas väljenduvad seaduspärasused
Läänes ja Idas.
Ja veelgi realistlikumalt, n.-ö. ühe jalaga maa peal olles
— võiks selle aasta veeta Venemaa kinnistes arhiivides.
Ikka selle sama huvi rahuldamiseks.
Kuidas suhtute ajaloolistesse romaanidesse? On Teil oma
lemmik?
Hästi. Nagu ka ajaloolistesse filmidesse, kui nad on korralikult
tehtud. Korralikkuse all ei mõtle ma mitte detailide täpsust,
mille puudumises ajaloolased vahel filmitegijaid kritiseerivad,
vaid üldisema õhustiku tabamist.
Fantaseerime pisut. Kui Teil oleks võimalik vestelda
ükskõik kellega ükskõik millisest ajast, kelle valiksite
vestluskaaslaseks?
See nimekiri tuleks vist liiga pikk. Eriti siis, kui oleks
võimalik rääkida mitte oma rolli “etendava” suurkujuga,
vaid hingest-hinge.
Millist teadusavastust läbi aegade peate kõige tähtsamaks?
Kõige ohtlikumaks?
Ma ei tea, mis on kõige tähtsam. Võib-olla peitub see kusagil
miljonite aastate taga, mingil murrangulisel piiril inimese
teadvuses?
Kogu inimkonna ajalugu võib vaadelda kui tapariistade täiustamise
võidukäiku. Teadussaavutused selles valdkonnas võimaldaksid
teoreetiliselt ajaloo hoopiski lõpetada. Ilmselt võivad
samasuguse lõpuni viia ka katsed kloonida inimest.
Milline oleks Teie vapideviis?
Ma ei tea, aga mulle ei meeldi kurjus ja vägivald.
tagasi
esilehele ...
|
|
|