 |
|
|
| |
Esiisade
nekropol - Hundikangrud
GURLY
VEDRU (1970)
arheoloog, Tartu Ülikooli magistrant, hetkel töötab Ajaloo
Instituudis fondihoidjana. |
|
| |
Eesti suurim kivikirstkalmete kogum asub Harjumaal Kuusalu
kihelkonnas Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Lisaks
Kahala ümbruse omadele teatakse suuri kalmerühmi ka Jõelähtmel
ning Tallinna ümbruses.
Hundikangrute nime all tuntud nekropolis on loendatud ühtekokku
85 kivikalmet. Neist umbes 40 asuvad tihedasti üksteise
kõrval, sageli algab ühe kalme kuhjatis teise jalamilt.
Hundikangrute vanus ulatub 2000 aasta taha. Varaseimad neist
on rajatud ilmselt juba nooremal pronksiajal (9.-8. sajandil
e.Kr.). Hiliseimad kuuluvad eelrooma rauaaja lõppu ning
rooma rauaaja algusesse, seega mõned sajad aastad enne ja
pärast kristliku ajaarvamise alguspunkti (u 200 e.Kr.-200
p.Kr.).
Väliselt on kalmed enamasti ümmargused, 0,4-1,5 meetri
kõrgused ning 5-15meetrise läbimõõduga kuhikud, mis koosnevad
põhiliselt väiksematest paekividest. Maastikul paiknevad
kivikirstkalmed harilikult rühmiti, 5-6 kalmet lähestikku.
Tavaliselt maeti kivikirstkalmesse 3-4 inimest ning selline
kalme oli ilmselt ühe pere matmispaik. Kalme kesksesse kirstu
maeti tähtsaim surnu. Tõenäoliselt mattis oma surnuid kivikirstkalmetesse
aga vaid üks osa Põhja- ja Lääne-Eesti elanikest — tolleaegne
eliit.
Kivikirstkalmetesse matmise komme on Eestisse tulnud
ilmselt Kesk-Rootsist. Seal hakati suuri kivikirstkalmeid
ehitama juba vanemal pronksiajal. Rootsi kalmed võivad olla
kuni 4 meetrit kõrged ning 40-50meetrise läbimõõduga. Kalmes
on üks või mitu kivist kirstu ning neid ümbritsev(ad) kiviring(id).
Kuigi Eesti kivikirstkalmed on Rootsi omadest väiksemad,
on näiteks Jõelähtme noorema pronksiaja kalmete sisekonstruktsioon
samalaadne. Üsna sarnaseid kalmeid leidub ka Soome edela-
ja läänerannikul ning Põhja-Lätis.
Peamiselt Eesti põhja- ning lääneosas levinud kivikirstkalmed
on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja
ühiskonna elu-olusse. Tänapäeva antroploogia aitab kindlaks
teha kalmesse maetute soo, aga ka vanuse ning elu jooksul
põetud haigusedki. Surnutele kaasa pandud esemetest ning
kalmete ehitusest võivad arheoloogid samuti üht-teist järeldada.
Juba 20. sajandi esimesel veerandil
Hundikangrud on muinsusuurijate huviobjektiks olnud juba
kaua aega. Esimesteks kaevajateks olid baltisakslastest
amatöörarheoloogid, kes 1920. aastatel tegelesid kümmekonna
kalmega. Tolleaegsete oskuste kohaselt pakkus neile huvi
vaid kalme keskosa, kus teati asuvat paekividest kirst,
ülejäänud kalme jäi aga läbi uurimata. Neist kaevamistest
lahti jäetud sammaldunud ning osaliselt varisenud paeplaatidest
kirstud on Muuksis veel praegugi näha.
1930. aastate teisel poolel, 1980. ning 1990. aastatel
toimusid Muuksis uuesti arheoloogilised kaevamised.
Kõik pole klassikalised
Hundikangrud pole kõik sugugi ühtmoodi rajatud. Klassikalises
kivikirstkalmes on keskel paekividest põhja-lõunasuunaline
kirst, mida ümbritseb kas üks või mitu pae- või raudkividest
ringi. Keskne paekividest, harilikult 2 x 0,8meetrine kirst
kaeti pealt suurte paeplaatidega. Kirstule kuhjati väiksemaid
kive. Nendega täideti ka kirstu ja ringmüüri(de) vaheline
ala, kuhu mõnikord samuti maeti. Kuid Hundikangrute hulgas
leidub ka teistsuguse ehitusega kalmeid. Mõnel neist on
keskel mitu üksteise kõrval paiknevat kivikirstu. Mitmes
kalmes on avastatud lisaks kesksele kirstule veel teisigi
kirste või kirstutaolisi moodustisi kalme ülejäänud osadest.
Üht omalaadse ehitusega kalmet uuriti allakirjutanu
juhatusel kahel viimasel suvel. See baltisakslaste poolt
osaliselt kaevatud matmispaik on oma 11meetrise läbimõõduga
üks suuremaid Hundikangrute seas. Lahtikaevatud keskse põhja-lõunasuunalise
kirstu pikkus oli hariliku 2 asemel 4,5 meetrit ning seda
ümbritses kalme pealispinna tasemel suurtest raudkividest
ovaalne ääris. Baltisakslaste andmeil olid tollesse kirstu
maetud vanem, 50-60aastane mees ning noor, umbes 25aastane
naine. Ebatavaliselt pikk kirst oligi peamiseks põhjuseks,
miks omal ajal kaevamisteks just see kalme valiti.
Järelkaevamiste käigus selgus, et kalmes oli veel kolm
kesksega paralleelset umbes 2 meetri pikkust kirstu. Kõik
need olid horisontaalselt laotud paekividest müüridega ning
nende otsad olid tähistatud serviti asetatud suurte paekiviplaatidega.
Sellised plaadid puudusid vaid paari kirstu põhjaotsas —
põhjuseks võivad siin olla nii hilisemad järelmatused kui
ka baltisakslaste uurimistöö. Mõlemal juhul võisid esialgsed
püstplaadid puruneda. Pole siiski võimatu, et mainitud kirstuotsad
mingil põhjusel lihtsalt tähistamata jäid. Harilikult kirstude
põhja kattev paekivisillutis puudus neis kirstudes samuti,
surnud olid maetud looduslikule põhjarähale. Kirste piiras
ebakorrapärase kujuga suurematest paekividest laotud madal
ringmüür.
Mehed, naised, lapsed
Kalmesse on Ajaloo Instituudi paleoantropoloog Jonathan
Kalmani uuringute kohaselt maetud 11 inimest. II kirstu
(vt. joonis) oli maetud 20-25aastane u. 175 cm pikk kõverdunud
selgrooga mees. Tema esihambad olid tagumistest tunduvalt
rohkem kulunud, mistõttu võib oletada, et neid kasutati
pidevalt näiteks loomanahkade pehmeksnärimisel või taimede
koorimisel. III kirstust leiti osa üle 45aastase naise luustikust.
Naise alalõualuul oli luukoekasvaja, mis tõenäoliselt valu
ei põhjustanud ning saatuslikke tagajärgi kaasa ei toonud.
IV kirstu olid maetud 25-35aastane mees ning 8-10aastane
laps. Ligilähedaselt 175 cm pikkune mees oli lapseeast alates
kannatanud korduvate haiguste ja/või viletsa ning ühekülgse
toitumise läbi. Tema luustik annab põhjust oletada, et mehe
töö nõudis pidevat kummardamist ning raskete asjade tõstmist.
Lisaks sellele kasutas ka tema pidevalt oma hambaid millegi
pehmeksnärimiseks.
Peale kirstude oli maetud ka kalme kuhjatisse. Leiti
2-3aastase lapse (joonisel ala 1) ning selle naabrusest
(ala 2) veel kahe indiviidi luid — ühed 3-4aastase lapse,
teised 12-13aastase nooruki skeletist. Nüüdisaegse antropoloogia
abil on kindlaks tehtud, et ülejäänud osa nende laste luudest
tuli päevavalgele vahetult väljastpoolt kalme ringmüüri.
Keskse kirstu põhjapoolse otsa tagant (ala 4) leiti 20-24aastase
naise korratult paiknenud luud, teine osa tolle naise luudest
avastati aga samuti ringmüüri tagant. Luid-konte leiti veel
ka joonisel numbriga 5 märgitud alalt. Tänapäevane analüüs
selgitas, et need olid kuulunud mitte ühele, vaid hoopis
kolmele inimesele: ühed III kirstu maetud naisele, teised
eespoolnimetatud 12-13aastasele noorukile ning mõned umbes
7aastasele lapsele. Keskse kirstu lõunapoolse otsa tagant
(ala 6) leiti 2-4aastase lapse luid — võimalik, et ühe varem
nimetatud lapse omi.
Niisiis leiti Hundikangrute kaevamisel ühe inimese luid
mitmest kalme piirkonnast. See viitab sekundaarsele (kahekordsele)
matmisele, s.t. et algselt maeti kadunu ühte kohta (näiteks
väljapoole kalmet ümbritsenud ringmüüri), pärast surnukeha
lagunemist maeti aga (osa) luud(est) ümber ringmüüriga piiratud
alale. Samasuguseid ümbermatmisi on mingil põhjusel toimetatud
ka seespool ringmüüri. Võib vaid oletada, et neil oli mingi
religioosne-rituaalne tähendus, mis kahjuks jääb praegu
saladuseks.
Viiel luustikul esines raua puudusest põhjustatud aneemiat.
Hambakaariest leiti vaid ühel korral. Selle vähesust võis
põhjustada nii kõrge fluoriidisisaldus põhjavees kui ka
surnute noorus — inimeste elu katkes lihtsalt enne haiguse
arenemist. Viimast asjaolu kinnitab ka fakt, et kaariese
eelset hambakattu esines 48 protsendil hammastest.
Tagasihoidlikud panused
Kivikirstkalmed on enamasti väga leiuvaesed ning taoline
oli ka kõne all olev kalme. Ainsa kasutusaegse panusena
leiti II kirstust koera lõikehammas. Teistest kalmetest
on välja tulnud peamiselt savinõude kilde, mis võivad pärineda
nii surnule kaasa antud toidunõudest kui ka hiljem kalmel
peetud peiedest. Veel on avastatud töödeldud kvartsikilde,
siledaks kulunud pindadega viljahõõrumiskive ning ihumiskive.
Mõnel üksikul juhul on kalmest saadud ka klaashelmeid, raudesemeid
või luust ehtenõelu.
Kuna kirstud olid väga sarnased ning ühesuguse konstruktsiooniga,
lubab see oletadada, et need ehitati ühekorraga. Tõenäoliselt
ei maetud neisse kõikidesse mitte kohe, vaid alles ajapikku,
ning võimalik, et just sellepärast olid kirstude otsad tähistatud
püstiste paeplaatidega. Viimased võisid paista kalme pinnale
ning nende järgi oli kirstu vajaduse korral lihtne üles
leida. Omalaadne on ka keskse kirstu tähistamine suurtest
raudkividest äärisega. Võimalik, et sellega rõhutati sinna
maetute tähtsust.
Lõpetuseks võib öelda, et Hundikangrute arheoloogilised
kaevamised andsid uut ning huvipakkuvat materjali muistsete
inimeste ja nende matmiskommete kohta ning võimaldasid saada
tervikliku ülevaate sellest varem osaliselt kaevatud kalmest.
Pärast kaevamiste lõppu kalme taastatakse.
tagasi
esilehele ...
|
|
|