 |
|
|
| |
Elavhõbe
on ohtlik mürkmetall
Hergi
Karik (1929)
Tallinna Pedagoogikaülikooli keemiaprofessor |
|
| |
Argielust tuntud metallidest on elavhõbe (Hg)
ainus metall, mis toatemperatuuril on vedel. Hg on raskeim
vedelik, ületades vee tiheduse 13,6kordselt. Liiter Hg-d
on raskem ämbritäiest veest ja raudvasar ujub elavhõbedas
kui kork vees. Et Hg on vedelas olekus -38 kuni 357 °C juures
ning soojendamisel paisub ühtlaselt, siis on ta sobiv termomeetri
täiteaine. Sellena on Hg ka paljudele tuttavaks saanud.
Elavhõbedaaur juhib elektrivoolu ning kiirgab sinakasvioletset
valgust. Seejuures tekkiv ultraviolettkiirgus hävitab baktereid,
põhjustab päevitumist ja D-vitamiini moodustumist ning meelitab
kohale sääski ja putukaid. Sel põhimõttel töötavad sääsepüüdurid.
Esimeseks meie eellase tähelepanu pälvivaks elavhõbedaühendiks
oli erkpunase värvusega mineraal kinaver, mida tunti ja
kasutati vanas Kreekas ja Rooma riigis. Tõlkes tähendab
kinaver draakoni verd. Juba eelajaloolisel ajal joonistati
sellega koopa ja hauakambrite seintele. Plinius nimetas
elavhõbedat elavaks hõbedaks, Aristoteles aga vedelaks
hõbedaks. Alkeemikud tundsid elavhõbedat planeet Merkuuri
järgi merkuuriumi nime all, sest elavhõbedatilkade kiire
laialivalgumine meenutab Zeusi käskjala Mercuriuse
väledat liikumist.
Elavhõbe mürgistas kroonitud päid, teadlasi, kalureid...
Elavhõbe ja tema ühendid on äärmiselt mürgised. Juba araabia
alkeemikud märkasid, et isegi skorpionid pagevad ruumist,
kus on elavhõbedat. Elavhõbedaühenditega mürgitati 16. sajandil
Rootsi kuningas Erik XIV. Elavhõbedamürgistusse suri
Inglise kuningas Charles II, kes alkeemikuna uuris
elavhõbedast kulla saamist. Arvatavasti mürgitas Antonio
Salieri 1791. Aastal sublimaadiga Wolfgang Amadeus
Mozarti. Kroonilist elavhõbedamürgitust põdesid maailmakuulsad
teadlased Carl Scheele, Michael Faraday ja
Humphry Davy, kes katsetel kasutasid elavhõbedat.
Möödunud sajandeil oli kübarategijatel elavhõbedamürgistus
kutsehaiguseks, sest kübaravilti vormiti elavhõbedasoola
lahusega. Mürgituse tunnuseks olid tasakaaluhäired, värisemine
ning arusaamatu ja seosetu jutt, unetus, higistamine ja
vaimne küündimatus. USAs nimetatakse iseloomulikku värisemist
kübarategijate linna järgi isegi Danburry vabinaks.
1953. aastal haigestusid Jaapanis Minamata lahe äärsete
külade elanikud saladuslikku haigusse, mille tagajärjel
paljud hukkusid. Üks Jaapani firma juhtis merre tehase heitveed,
mis sisaldasid elavhõbedaühendeid. Kalade kaudu jõudsid
elavhõbedaühendid inimestesse ja põhjustasid mürgistuse.
Rootsis puhtisid talunikud vilja orgaaniliste elavhõbedaühenditega,
millest inimesed ja loomad said raske mürgistuse. Nii aktualiseerus
Hg mürgistusoht.
Tänapäeval satuvad elavhõbe ja selle ühendid loodusringesse
purunenud päevavalgus- ja kvartslampidest, termomeetritest,
baromeetritest ja elektripatareidest. Elavhõbedat sisaldavad
tahkekütused, eriti kivisüsi (antratsiidis 10-4%), mille
põletamisel satub õhku elavhõbedaauru. Osa elavhõbedat jääb
tuha koostisse. Et paljud elavhõbedaühendid on vees rasklahustuvad,
siis arvati, et inimestele nad ohtu ei põhjusta. Mikroorganismide
elutegevusel muutuvad need ühendid aga lahustuvateks ja
lülituvad loodusringesse.
Looduses on elavhõbe suhteliselt haruldane. Inimene
saab päevas toiduga 0,004-0,02 mg, mürgistust põhjustab
0,4 mg, surmaannus on aga 0,15-0,3 g. ÜRO statistika kinnitab,
et vulkaanigaasidest ning aurumisel pinnasest ja veest eraldub
aastas õhku 3000-6000 tonni, inimtegevusest umbes 3000 t
elavhõbedat. Elavhõbeda maailmatoodang on ligikaudu kümme
tuhat tonni.
tagasi esilehele ...
|
|
|