 |
|
|
| |
Soup,
soap, salvation — supp, seep, sõna! |
|
| |
Veel mõni aeg tagasi pärines enamiku eestlaste ettekujutus
päästearmeelastest vaid filmidest, kui neil just eelmise
iseseisvuse perioodist vastavaid mälestusi polnud. 1996.
aastast on Päästearmee tegevus Eestis taastatud ja tänavustegi
jõulude ajal on igaühel võimalik toetada nende jõulupajakorjandust.
Päästearmee tekkis Inglismaal ja selle asutajaks sai samuti
Inglismaal kujunenud kristliku konfessiooni — metodisti
kiriku — liige William Booth (1829-1912). Anglikaani
kirikust võrsunud metodismi sünnimomendiks loetakse aastat
1738, Päästearmee oma praeguse nime all rajati 1878. Niisiis
tähistavad mõlemad kristluse harud tänavu ümmargust — metodism
260. ja Päästearmee oma nime 120. sünnipäeva.
William Booth sidus oma elu teadlikult kirikuga 15aastaselt.
Siis, noorukina, olevat tal olnud kolm soovi: olla edukas
maailmas, parandada vaeste olukorda ja õppida tundma Jumalat.
W. Boothist sai metodisti jutlustaja (1858 ordineeriti ta
pastoriks), kes kõneles tihti telgikoosolekuil, kus teda
käis kuulamas palju inimesi ühiskonna põhjakihtidest. Igapäevaelu
näitas, et kogudused neid heal meelel oma liikmeks vastu
ei võtnud — kas või juba sellepärast, et jumalateenistustele
tulles olid need heidikud räpased ja haisesid, mis häiris
korralikke kirikulisi. William Boothile hakkasid silma tänavalapsed,
kelle vanemad veetsid aega pubides prassides. Tollal kiirelt
areneva tööstusega Inglismaa aguliprobleemide suhtes aitas
tema silmi avada muu hulgas töökogemus pandimajas. William
Boothi isa suri, kui poiss oli 13aastane. Sellega katkes
Williami koolitee, ta pidi ise endale elatist hakkama teenima
ja sattus ametisse lombardi. Seal töötatud kuue aasta jooksul
koges ta palju vaesust ja kurjust, nägi, kuidas mõni ema
tõi panti viimase teki, et saadud väheste veeringute eest
lastele süüa osta. Nii tugevnes vaeste aitamise soov aina
enam. Sai ka selgeks, et mõttetu on rääkida Jumalast ja
armastusest inimestele, kes on näljased ning kannatavad
külma käes. Inimest saab aidata vaid siis, kui teha seda
tervenisti — pesta ta puhtaks, anda talle riided selga ja
sööta kõht täis. Neist põhimõtetest ja soovidest lähtudes
koondaski William Booth enda ümber ühiskonna heidikuid ning
1865. aastal pani aluse Ida-Londoni Kristlikule Misjonile
(East London Christian Mission).
Misjonist armeeks
Nimetus Päästearmee tuli kasutusele alles 13 aastat
hiljem — 1878. Idee ei pärine mitte armee asutajalt endalt,
vaid tema vanemalt pojalt William Bramwell Boothilt,
kellest sai hiljem, isa surma järel, Päästearmee teine kindral.
Nimelt mainis too mingit aruannet kirjutades, et me oleme
nagu vabatahtlike armee. William Boothile see väljend
ei meeldinud, tema arvates pidid misjoni liikmed alati
valmis olema hädasolijaid aitama. Kuna usuühinguna rõhutasid
organisatsiooni loojad isikliku päästmise momenti, saadigi
kokku Päästearmee. Küllap oli nime tekkeloos oma osa sellelgi,
et Inglismaal on ikka armeed ja mundrit armastatud. Igal
juhul sobis noorele organisatsioonile sõjaväeline ülesehitus,
samuti sõjaväelised auastmed. Kuigi näiteks Päästearmee
juhi, kindrali nimetus tuletati tegelikult väljendist peasekretär,
inglise keeles general secretary, millest jäi järele
general ehk kindral. Ühise vormi — univormiga — taheti
aga alguses rõhutada eeskätt päästearmeelaste ühtekuuluvust,
mitte niivõrd vormi ennast. Lõppkokkuvõttes oli taoline
riietus 19. sajandi neljandal veerandil ka väga praktiline.
Kui tänapäeval on näiteks arutletud Päästearmee vormi juurde
kuuluva naiste kübara kandmise nõuete pehmendamist (noored
tahaksid oma juukseid ilusasti soengusse sättida, mida kõikjal
kantav peakate ei võimalda), siis algusaastatel tuli sageli
osaleda vabaõhu- ja telgikoosolekutel, kus kübar oli lausa
hädavajalik.
Tänapäeval peab Päästearmeesse astunu üldjuhul oma vormiriietuse
ise õmblema või tellima, mis on seotud üsna suurte kulutustega
(näiteks Põhjamaades, ka Eesti tingimustes, on ju vajalik
nii suvine kui talvine riietus). Muidugi on võimalik ka
vastav toetus, nii et kellelgi rahapuudusel vorm õmblemata
ja Päästearmee sõduriks saamata ei jää.
Pasuna- ja laulukoorid
Päästearmee üks töölõike on läbi aegade olnud muusika,
pasuna- ja laulukoorid. Puhkpillimuusikat kasutati Päästearmee
üritustel esimest korda juba aastal 1878, mil Londonis tegutses
kolmest mängijast koosnev “orkester”. Miks siis muusika
Päästearmee töös nii tähtsa koha on hõivanud? Põhjused on
taas praktilist laadi. Päästearmee üritustele kogunes igasugu
inimesi, keda oli raske distsiplineerida ja kõnelejat jälgima
panna. Muusikat kuuldes aga jäid kokkutulnud enamasti vait
ning edasi oli koosolekut juba lihtsam läbi viia. Algusaastatel
kasutati palju tollal tuntud tantsumuusikat, millele tehti
vaimulikud sõnad. William Booth on ise samuti mitmeid viise
kirjutanud ning laulutekste loonud.
Armee kui kirik ja korpus kui kogudus
Kuigi Päästearmee Eestis on registreeritud kristliku
mittetulundusühinguna, tegutseb ta sisuliselt nagu kirik.
Tavalisele kirikukogudusele vastavad Päästearmees korpused.
Eestis tegutseb praegu üks — Tallinna Kopli korpus.
Päästearmees ei ole kiriklikke rituaale ja sakramente,
nii näiteks ei risti Päästearmee lapsi ega jaga armulauda.
Põhjuseks asjaolu, et Päästearmee kujunemise aeg oli keeruline
ning parasjagu vaieldi palju sakramentide olemuse ja põhimõtete
üle. William Booth ei tahtnud niisugustes teoloogilistes
debattides osaleda, vaid soovis keskenduda kõige tähtsamale
— inimeste aitamisele.
Kuigi Päästearmees armulauda ei jagata, ollakse siiski
seisukohal, et altari ees põlvitamisel, pattude kahetsemisel
ja palvetamisel on tähtis toime. Koosolekusaale alati kaunistav
lipp ja tolle värvid on selles mõttes sümboolse tähendusega:
punane tähistab Jeesuse verd, sinine — Jumala puhtust, kollane
— Püha Vaimu. Päästearmee õnnistab siiski lapsi, viib läbi
laulatusi ja matuseid.
Sakramentide puudumine Päästearmees võib mõnikord probleemiks
osutuda inimeste puhul, kellele need olulised on. Küsimus
on leidnud lahenduse seeläbi, et päästearmeelasel on lubatud
ka mõne muu kiriku liige olla (ei pea olema!). Näiteks Soomes
kuulub 90 protsenti inimesi luteri kirikusse. Päästearmee
esmaseid ülesandeid kajastab aga pealkirjas toodud loosung
— supp, seep ja sõna!
Abivajajaid on kõikjal maailmas
Pärast 1878. aastat, kui Päästearmee ametlikult vormistati,
laienes selle tegevus Inglismaa piiride taha. Juba 1880.
aastal alustasid esimesed Päästearmee ohvitserid tööd USAs
ja Austraalias, 1881 Prantsusmaal, 1882 Kanadas ja Rootsis.
1882. aastal jõudis Päästearmee Indiasse, 1883 Sri Lankale,
Lõuna-Aafrikasse ja Pakistani. Soomes, mille päästearmeelased
on erinevatel aegadel juhendanud ka tööd Eestis, alustati
1889, Eestisse jõudis Päästearmee 1927. Esimene koosolek
peeti küll juba 1921. aastal, kuid asi jäi soiku ning ametlik
asutamine sai teoks 31. detsembril 1927. Algselt kulges
töö Eestis Rootsi Päästearmee juhendamisel, kuigi eestlased
käisid Soomes õppimas ja Soome ohvitserid omakorda Eestis
tööl. Ametlikult läks Eesti Päästearmee Soome alla 1937.
aastal ja selline staatus püsis Päästearmee likvideerimiseni
1940. Aastail 1927-1940 tegutses Eestis viis korpust — üks
Tartus, üks Rakveres ja kolm Tallinnas, kus oli organiseeritud
ka supiköök.
Eesti taasiseseisvumise järel toimus siin esimene Päästearmee
koosolek 1995. aastal, ametlik avamine 1996. Nende paari
aasta jooksul on Eesti Päästearmee ridades olnud maksimaalselt
20 liiget, hetkel on neid 13. Üle maailma tegutseb 1,5-2
miljonit päästearmeelast 104 maal.
Ajaloo keerdkäike iseloomustab hästi Eesti Päästearmee
praeguse juhi, soomlanna major Arja Laukkaneni saatus.
Tema sai innustust Päästearmeesse astumiseks ühelt eestlannalt
— tartlanna Therese Lappard oli 1939. aastal asunud
õppima Soome Päästearmee kadetikooli ning nõukogude võimu
saabudes jäänudki Soome, kus ta 1968. aastal suri.
Kuidas saada kindraliks?
Päästearmee liikmeks võib saada üsna noorelt — alates
14. eluaastast. Armeesse astumine eeldab esmajärjekorras
isiklikku pöördumist, s.t. kindlat usku Jumalasse. Seejärel
võetakse pürgija prooviliikmeks ehk noorsõduriks. Minimaalselt,
varem teada-tuntud inimese puhul, kestab noorsõduri-periood
kolm kuud, aga võõrama kandidaadi korral isegi kuni aasta.
Sel ajal korraldatakse prooviliikmetele õppepäevi, peetakse
loenguid. Järgneb sõduriks pühitsemine. Päästearmeelane
võibki olla sõdur ehk siis armee lihtliige terve elu. Allohvitseriks
saab sõdur, kes vastutab mingi kindla töölõigu eest — näiteks
juhatab pühapäevakooli või laulukoori. Kursused allohvitseride
jaoks viiakse läbi korpuse juures.
Kui sõduril on vähemalt üks aasta Päästearmees teenitud,
on tal õigus minna õppima ohvitseriks (seda küll alates
18. ja kuni 40. eluaastani). Päästearmee ohvitseriks saamine
on nagu mis tahes teinegi eriala valik — inimene peab olema
veendunud, et see on tema kutsumus. Järgneb kaks aastat
ohvitserikoolis (varasema nimetusega kadetikoolis). Soome
ja Eesti Territooriumi vastav õppeasutus paikneb Helsingis.
Õpitakse piiblilugu, Päästearmee ajalugu, kiriku ajalugu,
homileetikat ehk jutlustamise kunsti, psühholoogiat, muusikat-laulu,
sotsiaaltööd, majandusasju jpm. Kooli lõpetanu pühitsetakse
pidulikult ohvitseriks, ta saab vastava tunnistuse. Viieaastase
teenistuse järel ülendatakse leitnant kapteniks ja veel
15aastase teenistuse järel majoriks. Järgnevad kolonelleitnandi,
koloneli ja komandöri auastmed, kuid neid omistatakse vaid
päästearmeelastele, kes määratakse kõrgematele ametikohtadele
— territooriumi juhiks jne. Kolonelid ja komandörid omakorda
moodustavad Päästearmee Kõrgema Nõukogu, mille ainus ülesanne
on iga viie aasta järel valida Päästearmee juht ehk kindral.
Kõrgem Nõukogu kogunes esimest korda 1929, et pärast William
Bramwell Boothi surma valida kolmandat kindralit. Sest ajast
peale on tolles ametis olnud 11 meest ja 2 naist — William
Boothi neljas tütar Evangeline C. Booth (kindral
1934-1939) ja Austraalia päritolu Eva Evelyn Burrows
(kindral 1986-1993). Päästearmee kindralid on enamasti olnud
kas inglased või kanadalased, kuid nende hulgas on olnud
ka üks rootslane (Erik Wickberg, 1969-1974) ja üks
soomlane (Jarl Wahlström, 1981-1986). Hetkel juhib
Päästearmee tööd esimest korda USA päritolu kindral, Paul
A. Rader, keda 1999. aasta märtsis oodatakse ka visiidile
Tallinna. Päästearmee ülesehitus on üldiselt demokraatlik
ja piirkonnad suhteliselt iseseisvad, kuid mõned otsused
vajavad siiski kindrali kinnitust.
Päästearmee ohvitseri töö on raske, eeldab head tervist,
nõuab suurt pühendumist, iga hetk tuleb olla valmis asumiseks
uuele ametikohale uues paigas. Seepärast kehtib ohvitseride
puhul näiteks tingimus, et abielludes säilitavad nad auastme
vaid siis, kui tulevase kaasa auaste on sama — sest nii
võib loota vastastikusele arusaamisele kõiges, mis puudutab
kohustusi Päästearmees. Ohvitserid saavad oma töö eest palka,
sõdurid osalevad Päästearmee ettevõtmistes vabatahtlikena.
Kopli korpus tegutseb
Päästearmee peakontor Eestis paikneb juba mõned aastad
Kardiorus Jüri Vilmsi tänaval. Ühel ja teisel pool on abivajajatele
ka putru ja teed jagatud. Juuli alguses pühitseti ja avas
uksed Kopli korpus, mis asub endises kino “Lembitu” hoones,
millest Päästearmee ostis sisuliselt poolteist korrust.
Endisesse kinosaali on rajatud koosolekute pidamise ruum,
omaaegses ooteruumis jagatakse teisipäeviti, neljapäeviti
ja laupäeviti toitu, aga ka riideabi. Kodututele on pakutud
võimalust end pesta. Enamuse tööd teevad vabatahtlikkuse
korras sõdurid, vaid kolm inimest on hetkel Päästearmee
palgal: lisaks major Arja Laukkanenile major Kirsti Reponen
Soomest ja eestlanna Elle Soom. Nende sõnul tulevad
Kopli korpusesse abi järele ikka lähema ümbruskonna elanikud.
Putru käib hommikuti söömas umbes sadakond inimest, rekordarv
on olnud 128. Eesti päästearmeelaste soov on, et nende majal
oleks madal ukselävi, et inimesed ei kardaks tulla abi paluma,
sest Päästearmee on kõigi jaoks. Päästearmee põhimõte toitu
jagades seisneb selles, et inimene saaks oma elu taas järje
peale ja suudaks ise enda eest hoolitseda. Praeguse kasvava
tööpuuduse tingimustes muutub see aga üha raskemaks. Kopli
korpuses töötab pühapäevakool ning Päästearmee traditsioonide
järgi õpetatakse lastele pillimängu.
Päästearmee toimib üldjuhul annetuste varal ja peaks
end ise ära majandama. Eesti on uus tegutsemispiirkond ja
seepärast on seni mujalt tuge saadud. Eesti Päästearmee
töö eest vastutab hetkel Soome Päästearmee, samal ajal kui
näiteks rootslased toetavad lätlasi. Peamaja kaudu on tulnud
abi USAst, Põhjamaadest. Päästearmee traditsioonilised kevad-
ning sügiskorjandus, aga samuti jõulupaja korjandus on Eestis
seni andnud tulemuseks ca 7000-8000 krooni ringis. Tänavune
jõulupajakorjandus algab 16. detsembril...
Noore William Boothi sooviks oli elus edu saavutada.
Vaevalt ta sellest unistades oskas arvata, et sõidab kunagi
oma silmaga vaatama Päästearmee tänuväärset tööd Prantsusmaal,
Austraalias, Uus-Meremaal, Lõuna-Aafrikas, Indias ja mujalgi.
Andes au William Boothi tööle vaeste abistamisel võttis
24. juunil 1904 Päästearmee asutaja Buckinghami palees vastu
kuningas Edward VII.
Päästearmee Kopli korpuses käis
Kärt Jänes-Kapp
tagasi esilehele ...
|
|
|