8 / 1 9 9 8   D E T S E M B E R  
 h o r i s o n t  
   
 I N I M E N E  L O O D U S  U N I V E R S U M
  Meile vastab — geograaf Ülo Suursaar  
 

Ülo Suursaar on sündinud 18. juulil 1962, lõpetanud L. Koidula nimelise Pärnu II Keskkooli ja 1985. aastal cum laude Tartu Ülikooli. Esimeseks töökohaks sai Rakendusgeofüüsika Instituudi Läänemere osakond ja aastast 1988 Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi Läänemere osakond. Edasistes reorganiseerimistes on asutuse nimi korduvalt muutunud (praegu Eesti Mereinstituut), kuid Ü.Suursaare teadustöö temaatika on ikka olnud seotud Eestit ümbritsevate merealade seisundi analüüsi ja modelleerimisega. Filosoofiadoktori (Ph.D.) kraadi geograafias kaitses Tartu Ülikoolis 1993. aastal, vanemteadur aastast 1994.



Töötate Eesti Mereinstituudis, miks olete valinud meie loo juurde just sellise pildi?
Mu töölaud ei ole kuigi fotogeeniline, ei mingit uhket laboriaparatuuri, ainult arvuti ja hulk pabereid. Kuid mu diplomil seisab “geograafia-hüdroloogia” ning kõik valge, mis mind sellel fotol ümbritseb, on ju samuti vesi. Olles oma elust poolteist aastat merel loksunud ja ligi aasta mägedes roninud, võin kinnitada, et meri ja mäed on stiihiatena sarnased.

Nii et aeg-ajalt sunnib töö ka merele minema. Või saab merd näiteks arvutiga ka ainult laua taga uurida? Teie kaugeim tööalane reis.
Meres toimuvaid protsesse saab tõepoolest arvuti abil analüüsida ja modelleerida, kuid ilma mõõtmistulemusteta on see siiski võimatu. Mudel kasvab välja välitöödel saadud teadmistest ning nõuab “timmimiseks” uusi andmeid, mida varem mõõta ei teadnud. Minu mere-ekspeditsioonid on piirdunud Lääne- ja Põhjamerega ning muud tööalased reisid Euroopaga. Island on kaugeim.

Kuidas sai Teist teadlane ja mis Teid oma uurimistegevuse juures eriti köidab?
Nagu paljud poisid, unistasin minagi kaugetest maadest-meredest, lugesin “Maailm ja mõnda” raamatuid ja vaatasin televiisorist saadet “Lugedes looduse raamatut”. Keskkooli lõpus kaalusin edasiõppimisvõimalustena geoloogiat, geograafiat ja (astro)füüsikat. Sain geograafiks-mereuurijaks. Meeldib tegevuse mitmekülgsus: käin välitöödel, töötlen ise andmeid, mõtlen, kirjutan-tõlgin-vormistan artikleid.

Kas teadlase leib on noorele mehele Eesti Vabariigis meeltmööda?
Umbes minuealiste vanusegrupis on Eesti teaduses üsna hõre. Rasketel aegadel lahkus palju noori “kohe ja hästi palju”- valdkondadesse. Teadlase leib ei paista piisavalt magus olema ka praegu. Kui enda nimel jätkata, siis olen rahul, sest puudub võrdluskogemus. Tuleb aga tunnistada, et ma ei tunne ennast sugugi “puhta” teadlasena, kuigi teaduspublikatsioonide nimekiri kasvab jõudsamalt kui kunagi varem. Tänapäeva teaduses (või selle ümber) on mõndagi, mis mulle ei meeldi, ja üha vähem on seda, mida kunagi sealt otsima asusin. Järeldan, et mu isiksuse dominandiks ei ole mitte “teadlaseks olemine”, vaid pigem “geograafiks olemine”. Arvan, et teadus on vaid üks geograafi (teisisõnu: maa kirjeldaja) uurimismeetoditest. Võib ju näiteks üks “National Geographicu” heade fotodega artikkel öelda rohkem, kui tõsiteaduslik arutelu samal teemal. Dokumentaalfilm, reisikirjeldus või fotoreportaazh võib olla informatiivsem kui entsüklopeediartikkel. Siit ka mu viimaste aastate hobi — teadusloome kõrval kirjutada näiteks “Horisondile”.

Olete ka alpinismiga tegelenud? Mis kisub 8tuhandeliste mägede suunas?
Tudengipõlves tegelesin tõesti nii alpinismi kui mägimatkamisega, kusjuures matkamine kui vähem kompromissitu ala on jäänud. Kunagine alpinismiharrastus on andnud kindlustunde ringi rännata kas või maailma kõrgeimates mäestikes. Olen näinud kaheksatuhandelisi mägesid väga lähedalt, kuid siiski vaid jalamilt, kümmet neljateistkümnest. Alpinism absoluutsel tipptasemel on arvatavasti kõige ohtlikum spordiala üldse. On mägesid (näiteks Nanga Parbat, Annapurna), millelt eluga pääsemise statistika on nagu vene ruletil: viis tühja padrunit ja üks laenguga. Mis ikkagi inimest sinna kisub, see on pikk ja hägune jutt.

Teete suurepäraseid fotosid. Kus seda kunsti õppisite? Millega veel hästi hakkama saate?
Oskan teha mõnda asja, kuid vist mitte ühtegi perfektselt. Seetõttu püüan sünteesida erinevaid oskusi, mida mulle näpuotsaga on antud. Pildistaminegi on tulnud ajapikku ja justkui iseenesest. Olen nupule vajutanud 20 aastat, kuid käsi läks lahti ehk alles 3-4 aastat tagasi. On vist võimalik paremaid fotosid tegema õppida ka lihtsalt vaadates ja maailma asjade üle mõeldes.

Millist avastust peate tähtsaimaks, ohtlikemaks?
Inimese kui bioloogilise liigi kestmise huvides oleks olnud parem, kui inimkond üldse mitte midagi leiutama poleks hakanud (ükski teine liik ju ei leiuta). Kui vana on Homo leiutaja sapiens - sada tuhat aastat? Ja mul on tunne, et teist sama paljut ta enam vastu ei pane - hävitab enese üha kiireneva progressiga ära. Kas pole rumal lugu, et kui tihti taganutetud dinosaurused suutsid kesta üle saja miljoni aasta, siis nüüd lahvatab üks liik kontrollimatult vohama, et peagi enda loodud mürkide ja tüsistuste kätte hävida. Mõtlen sellele, kui näen, kuidas siin tahetakse üha paremini elada, rohkem tarbida, rutem jõuda - ning kuskil seal on vaesed ja rahvarohked Aasia maad, kus võib-olla varsti hakatakse samu hüvesid, eluruumi ja õigusi nõudma.

Fantaseerime pisut. Kui Teil oleks võimalik vestelda ükskõik kellega ükskõik millisest ajast, kelle valiksite vestluskaaslaseks?
Kui juba nii fantastiline võimalus antaks, siis küsiks kohe vanajumala enda käest - juhul, kui ta olemas on. - Et kas oli tal inimestega ka mingi plaan või läks tal seda looma programmeerides midagi untsu (vt. ka eelmist vastust). Ja kui selgub, et jumalat ei ole ja mu küsimisõigus säiliks, siis küsiksin oma isalt. Ta suri, kui olin 6aastane ning olen temast hiljem puudust tundnud. Paluksin, et ta räägiks oma elu lugu.

Mis on Teie jaoks ime?
Ime on kõik see, mis imestama paneb.

Milline oleks Teie vapideviis?
“Kolumbus, Gagarin, hoirassaa!” - oli kord üks selline laul.


tagasi esilehele ...


 
Horisondi e-post - horisont@datanet.ee