 |
|
|
| |
Andmeid
kogus vannutatud mees...
|
|
| |
Eesti
kui riik ei saa toimida inimkeskselt, kui tal pole andmeid
oma rahvastiku kohta, väidavad demograafid KALEV KATUS,
LUULE SAKKEUS ja ALLAN PUUR.
Kui Nikolai I ajal hakati rajama Peterburi-Moskva
raudteeliini (valmis aastail 1843-1851), siis koostasid
asjast huvitatud mõisnikud mitu projekti selle suurehituse
konkreetse trassi kohta. Igaüks soovis, et raudtee läheks
just tema mõisa juurest läbi ja teeks kergeks ühenduse pidamise
kahe metropoliga. Tegelikkuses sai tol korral määravaks
hoopis isevalitseja kirglik soov ratsutama minna — kiirustav
Nikolai ei heitnud projektidele ning põhjendustele pilkugi,
haaras joonlaua, ühendas sellega Moskva ja Peterburi (tsaari
pöidla kohale jäi jõnks sisse) ning selle sirgjoone järgi
raudtee rajatigi (läbi soode ja rabade, tohutute kulutustega).
Nii on otsuseid langetatud ja langetatakse veelgi riikides,
kus ei taheta või ei osata tugineda tegelikkusele — andmetele.
Demograaf Kalev Katuse sõnul on tänaseks paljudes maailma
maades selles osas palju muutunud. Võib öelda isegi, et
alates 1960. aastaist hakkasid demokraatiamaades poliitikat
tegema mitte niivõrd poliitilised parteid kui just korrastatud
andmed. Inimkeskses demokraatlikus ühiskonnas tugineb võimulolev
partei andmetele ja otsustab nende põhjal, milline lahendus
on mõistlik. Seepärast tundub nii mõnegi lääneriigi (sise)poliitika
suhteliselt ühesugune hoolimata sellest, kes parasjagu valitseb.
Andmestik võtab poliitikutelt ära mänguruumi ja sellega
on suhteliselt raske kohaneda. Andmestik annab Kalev Katuse
sõnul võimaluse teada saada, milline otsus tuleb kasuks
rahvastiku enamikule, sest lahendused, mis kõigile meeldiksid,
pole praktiliselt võimalikud.
Otsused — kelle jaoks?
Mingi seaduse ja selle kaudse mõju arvestamine on väga
komplitseeritud küsimus. Mingisugune näiliselt puhtmajanduslik
lahendus võib vägagi tugevasti mõjutada kogu riigi arengut.
Näiteks 1970. aastail otsustas USA kaitsta oma suhkrutootjaid
ja kehtestas tollid Kariibi mere ääresete maade odavale
suhkrule. Tõepoolest — USA suhkrutööstus areneski hoogsamalt.
Kuid millised olid selle otsuse kaudsed mõjud? Ühelt poolt
jäi Kariibi mere maade suhkrutööstus kängu, teisalt aga
suurenes USA vajadus vastava tööjõu järele. Tekkis illegaalne
migratsioon, mille tulemusena tõmmati USA suhkrurooistandustesse
umbes 2 miljonit (!) immigranti. Niisiis mõjutas näiliselt
majanduslik otsus lõppkokkuvõttes hoopis rändeprotsesse
ja pani liikuma 2 miljonit inimest, ning pole vaja pikemalt
peatuda probleemidel, mis sellega kaasnesid.
Kuidas peaksid eelnevat arvestades otsuseid langetama
Eesti poliitikud? Konkreetse näitena võiks tuua tubaka aktsiisimaksu
küsimuse. Maksu tõstmisel peaksid poliitikud alati selgeks
tegema, kes seda maksavad ja kellele sealt tulev raha läheb?
Kui me tahame tubaka käibemaksu tõstmise arvel toetada näiteks
kolmelapselisi peresid, siis on käibemaksu arukas tõsta
vaid juhul, kui emad-isad enamikus neis peredes ei suitseta
(sest maksu arvel suureneva toetuse nulliks ära kulude suurenemine
sigarettidele, kui vanemad on suitsetajad). Teadlased ei
saa niisiis poliitikutele ütelda, milline otsus on põhimõtteliselt
õige või vale. Andmetele tuginedes saab otsustada, milline
lahendus annaks parima tulemuse antud tingimustes.
Andmete kogumise viisidest (rahvaloendused, küsitlused
jm.), registritest ja paljust muust loe pikemalt “Horisondi”
trükinumbrist.
tagasi esilehele ...
|
|
|