 |
|
|
| |
MEILE
VASTAB
füüsik
JÜRI KRUSTOK |
|
| |
Jüri
Krustok on sündinud 13. veebruaril 1955 Tallinnas, kuid
kogu oma edaspidise elu elanud Keilas, kus sai ka keskhariduse.
Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist füüsikudiplomiga 1981.
aastal asus ta tööle nüüdsesse Tallinna Tehnikaülikooli.
Seal õpetas ta füüsikat, kuid pärast füüsika-matemaatikakandidaadi
kraadi kaitsmist Tartu Ülikooli juures 1986. aastal on ta
töötanud vanemteadurina praeguses TTÜ pooljuhtmaterjalide
tehnoloogia õppetoolis, uurides keeruliste pooljuhtmaterjalide
luminestsentsi ja defektkoostist. Teadustöö kõrvalt tegeleb
Jüri Krustok endiselt ka õppetööga ning teaduse populariseerimisega
Eesti ajakirjanduses. 1998. aastast Eesti teaduspreemia
laureaat.
Millist osa on etendanud Teie elus 8 aastat enne Teie
sündimist ilmale tulnud pooljuhtseadis nimega transistor?
Kui ma olin umbes 10aastane, ehitasid meie tänava poisid
kõik endale pooljuhtdioodi kasutades detektorvastuvõtjaid.
Minul dioodi polnud ja keegi ei tahtnud ka enda oma ära
anda. Aga mul oli üks must asjandus kolme jalaga, niisiis
panin selle ja raadio hakkas tööle. Kõik poisid käisid pärast
seda ime vaatamas ning mind hakati pidama veidi "füüsikuks".
Alles aastaid hiljem sain teada, et olin avastanud transistori
olemuse ning minust saigi füüsik.
Kuulute sel aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia saanud
TTÜ tehnikateadlaste kollektiivi. Uurimisteemast selgub,
et Teiegi tähelepanu on suunatud pooljuhtmaterjalidele,
mis seotud päikeseenergia talletamisega ja optoelektoonikaga.
Milliseid vagusid te ise sellel teaduspõllul ajate ja mis
on seni mullakamara alt välja koorunud?
Minu töö on põhiliselt seotud nende pooljuhtmaterjalide
füüsikaliste omaduste uurimisega. Pooljuhtide füüsika on
teadusharu, mis areneb pealtnäha üsna aeglaselt, kuid kindlalt.
Samas on viimastel aastatel oluliselt suurenenud tehnoloogiasse
tehtud investeeringud ning kohati ei jõuta enam füüsikaga
tehnoloogidele järelegi. Nii ongi kujunenud olukord, kus
iga tühisemgi füüsikute uus teadmine leiab otsekohe rakendamist
pooljuhtmaterjalide tehnoloogias. Eks ole meiegi üht-teist
uut suutnud leida. Eelkõige peaks mainima sügavate tsentrite
kõige tõenäolisema mudeli loomist ühendpooljuhtides ning
mitmete materjalide kiirgustsentrite esmakordset korrektset
mõõtmist. Kuid ehk enamgi olulisemaks pean ma tõeliselt
rahvusvahelise seltskonna meelitamist endaga koos töötama.
Nii kuuluvad sellesse sõbrad ja kolleegid Helsingi Tehnikaülikoolist
Soomest, Salfordi Ülikoolist Inglismaal, Strathclyde Ülikoolist
otimaal, Delfti Ülikoolist Hollandist, Belli Laboratooriumidest
USAs ja Konstanzi ning Giesseni Ülikoolidest Saksamaal.
Usun tõsimeeli, et koos sellise ühismeeskonnaga suudame
ehk enamat kui üksikult eraldi nokitsedes.
Teadustöö kõrval olete vähemalt viimaste aastate produktiivsemaid
autoreid teaduse populariseerimisel. Kust see vajadus ja
sõnaseadmise oskus rasketest asjadestki kergemalt kirjutada?
Ausalt - ma ei tea. Igatahes hakkas mind mingil ajal
vaevama teadmine, et võrreldes teiste füüsikutest kolleegidega
välismaal, teadsin mina üpris vähe maailma teaduses toimuvast.
Võtsin asja käsile ja oma üllatuseks avastasin hulga põnevat,
mida lihtsalt ei saanud ainult enesele jätta. Aga keerulistest
asjadest võib kergelt kirjutada ainult see, kes neisse eriti
sügavalt ei süüvi. Seetõttu olen ma ka üsna vähe osanud
kirjutada neist probleemidest, millega ise tegeleme.
Kuidas lõõgastute, mis valmistab Teile erilist rõõmu?
Erilist rõõmu valmistab sõpradega kaunil suveõhtul
saunas käia.
Millised on Teie harrastused?
Nende populaarteaduslike artiklite kirjutamine ongi
tegelikult minu harrastus, sest tööks ei saa ju seda nimetada.
Teie lemmikspordiala ja -kunstizanr?
Ise pole küll enam kaua spordiga tegelnud, kuid televiisorist
jälgin meelsasti kõike, mida näidatakse. Mis kunstisse puutub,
siis meeldib mulle kangesti vene filmikunst.
Fantaseerime pisut. Kui Teil oleks võimalik vestelda
ükskõik kellega ükskõik millisest ajast ja teemal, kelle
valiksite vestluskaaslaseks?
Kui nüüd rääkida konkreetsest momendist, siis praegu
tahaksin küsida näiteks lugejalt, et mida tema sellele küsimusele
vastaks. Aga loomulikult poleks mul ka midagi selle vastu,
kui saaksin näiteks Niels Bohri ning Albert Einsteiniga
koos sauna minna ja kõrvalt nende kuulsat vaidlust kvantmehaanikast
pealt kuulata.
Millist teadusavastust peate tähtsaimaks, ohtlikemaks?
Ilmselt on igal teaduses tehtud avastusel omad "fännid".
Seetõttu on ka igasugune hinnang konkreetsele avastusele
üsna subjektiivne ning peegeldab eelkõige hindaja suhet
antud teemasse. Olles nüüd veidi tuttavam ka teiste teadusharude
arenguga, tundub mulle ülekohtusena eelistada mingit avastust
teisele. Nad kõik on ju võrdselt tähtsad! Kuid ohtlikuks
ei pea ma küll ühtegi teadusavastust, pigem on ohtlikud
inimesed, kes neid õigesti kasutada ei oska.
Mis on Teie jaoks ime?
Füüsikas, ja teaduses üldse -, puudub selline mõiste,
nagu ime. Ime on eelkõige inimloomuse reaktsioon millelegi
vapustavale ja tundmatule, kuid teadmiste kasvuga võib ka
kõige grandioosseim ime lihtsalt haihtuda. Kuid sealjuures
on igasugune ime alati olnud üks teaduse mootoritest.
Milline oleks Teie vapideviis?
Kui omal ajal pidi Lenin kirjaoskamatutele ja paljasjalgsetele
vene talupoegadele lausa pidevalt kordama sõna "õppida",
siis minu vapile piisaks vahest ainult Õ-tähest, hea lühike,
sisult õige, vormilt rahvuslik ja mis peamine - ei lase
muutuda ükskõikseks ümbritseva suhtes.
tagasi esilehele ...
|
|
|