 |
|
|
| |
Kirkad
Iridiumid
LEMBIT
KURIK,
Tallinna Tehnikaülikooli füüsikainstituudi teadur. |
|
| |
Arvatavasti
on meist enamus mõnel varakevadisel päeval kellegi tähelepanu
võitmiseks või lihtsalt ärritamiseks võtnud taskupeegli
ja suunanud päikesejänku “ohvri” silma. Kindlasti oleme
isegi “ohvriks” olnud ja teame, et peeglist paistev päike
on silmipimestavalt ere. Nüüd on ka taevasse tekkinud selline
vallatu tähelepanupüüdja, kes meile aeg-ajalt silma teeb.
Need uued tegijad taevas on Motorola globaalse satelliitmobiilsidesüsteemi
Iridium satelliidid, mis tiirlevad kuuel polaarorbiidil
780 km kõrgusel maapinnast.
5. maist 1997 kuni 17. maini 1998 (osa asendussatelliite
on orbiidile saadetud ka hiljem) lähetasid neid kosmosesse
Ameerika Ühendriikide Delta II, Venemaa Proton
ja Hiina Long March 2C/SD kanderaketid.
Nimetus Iridium on tulnud keemiliste elementide perioodilisuse
tabeli 77. elemendi, iriidiumi, järgi, sest algselt kavandati
seitsmel polaarorbiidil 77 satelliidi kasutamist — tiirleb
ju iriidiumi tuuma ümber samuti 77 elektroni. Uudse mikrolainetehnika
kasutuselevõtt võimaldas satelliitide arvu vähendada siiski
66ni (nii et uus nimetus võiks olla perioodilisuse süsteemi
66. elemendi järgi Düsproosium).
Kõik satelliidid on suhteliselt lihtsa ehitusega. Nende
põhiosad on kommunikatsiooniplokk, päikesepatareid, aku
ning antennid, seda nii mobiil-, satelliit—maa- ja satelliit—satelliitsideks.
Satelliidi pikitelg on alati risti maapinnaga. Peeglina
käituvad kolm mobiilside antenni, mis paiknevad 120kraadise
sammuga ümber satelliidi pikitelje ja on 40 kraadise nurga
all korpuse suhtes. Need antennid on poleeritud alumiiniumist
pinnaga ja ainult 188 cm pikad, 86 cm laiad ning 4 cm paksud
plaadid, mis viimistletud hõbedaga kaetud tefloonikihiga.
Iga plaat sisaldab 106 antennielementi. Selliselt peegelpinnalt
Maale peegeldunud päikesejänku läbimõõt on väike ja seetõttu
paistab satelliit maalt vaadates väga heledana. Maksimaalne
heledus võib ulatuda -8 tähesuuruseni. Võrdluseks — Veenuse
heledus on parimal juhul -4,9, täiskuul -12 tähesuurust.
Iridium-satelliit, liikudes madalal orbiidil kiirusega
ligikaudu 7,5 km/s, teeb täistiiru ümber maakera 100 minuti
ja 28 sekundiga. Esimeses lähenduses sama kiirusega liigub
maapinnal ka satelliidi antennilt peegeldunud (suurusjärgus
kuni 100 km läbimõõduga) valguslaik. Nendest andmetest on
lihtne näha, et eredat peegeldunud valgusesähvatust peaksime
nägema natuke üle kümne sekundi. Reaalselt ongi sähvatuse
kestvuseks 5-20 sekundit. Pool sellest ajast kasvab heledus
kiiresti, et siis sama ruttu kahaneda. Jälgitav on ka valgustäpi
liikumine tähistaeva foonil. Raadionähtavuse piirkonnas
asub üks satelliit siiski kuni 15 minutit.
Tekib küsimus, kuidas tabada sellist lühiajalist sündmust,
mis toimub öö jooksul keskeltläbi ainult 5 korda. Kindlasti
ei ole meil kannatust ja aega öö läbi kõikvõimalikes suundades
taevasse vahtida, kuigi võime sel juhul palju muudki huvitavat
näha. Et ette teada sähvatuse toimumise aega ja kohta, peame
teadma kõigepealt oma täpseid geograafilisi koordinaate.
Koordinaatide leidmiseks on muidugi palju võimalusi. Selleks
kõlbab isegi telefoniraamatus olev Eesti kaart, kui lisaks
kasutada joonlauda ja natuke rehkendada. Vaja läheb ka soovitavalt
internetiühendusega arvutit. German Space Operations
Centre’i (GSOC) aadressil http://www2.gsoc.dlr.de/satvis/
võib leida andmeid paljude Maa tehiskaaslaste nähtavuse
kohta, sealhulgas ka Iridiumi valgussähvatuste ennustused
suvalises maakera punktis seitsmeks päevaks ette. Tallinna,
Tartu, Pärnu ja Kohtla-Järve inimesed saavad isegi oma asukoha
koordinaadid menüüst valida, teised peavad siiski asukohaandmed
ise sisestama. Päringu vastuseks on tabel, milles on Iridiumilt
peegeldunud valgussähvatuste täpne toimumise aeg, heledus,
koordinaadid taevavõlvil ja natuke lisainformatsiooni. Ka
oma täpseid geograafilisi koordinaate on väga mugav vaadata
internetist, näiteks Regio atlasest aadressil http://atlas.ibs.ee/.
Need kelle arvuti on ühendatud maailmaga ainult elektrivõrgu
kaudu, peavad natuke rohkem vaeva nägema ja muretsema mõne
selleks otstarbeks kohandatud arvutiprogrammi. Sobivad näiteks
SkyMap versioon 6,2, SKYSAT versioon 0,6 jne. Vaja läheb
veel selget taevast, mõni minut vaba aega ning võimegi nautida
uut muljetavaldavat tehisnähtust. Ilutulestike populaarsus
lubab oletada, et selline taevane valgusemäng võiks paljudele
huvi pakkuda. Pealegi on see vähemalt meile tasuta ning
jälgitav isegi oma koduaknast.
Mõni sõna ka sidesüsteemi Iridium tegelikust otstarbest.
Eesmärk on luua globaalne digitaalne satelliitmobiiltelefonivõrk
massiliseks individuaalseks kahepoolseks sideks. Süsteem
koosneb kolmest põhikomponendist: satelliitmobiiltelefonid
(ka piiparid), sidesatelliidid ja maapealsed tugijaamad.
Satelliittelefon on väga sarnane tavalise GSM-telefoniga
ning tavakasutaja ei pruugigi olulist vahet märgata. Osa
satelliittelefone ongi kahesüsteemsed, võimaldades sidet
ka GSM-võrgu kaudu. Esialgsete plaanide kohaselt pidi sidesüsteem
käivituma 23. septembril 1998. aastal (samal päeval algas
Washingtonis Satellite Communications Expo &
Conference). Kuid väga tõenäoline on viivitus vajadusest
asendada osa riketega satelliite uutega ja viimistleda süsteemi
häälestamist. Eesti jaoks ei oma satelliitside teenus esialgu
olulist tähtsust maapealse side kättesaadavuse ja hinna
tõttu. Tulevikus olukord ilmselt muutub. Satelliitside areng
on juba lähiaastatel ilmselt väga kiire ja muudab siin maailmas
mõndagi.
tagasi
esilehele ...
|
|
|