 |
|
|
| |
TOIMETAJA
VEERG |
|
| |
Aasta 1918 oli Euroopa ajaloos eriline ja see teeb mõnevõrra
eriliseks ka tänavuse. Sest paljud riigid ja rahvad said
Esimese maailmasõja lõppedes kahe suure impeeriumi varisemise
järel oma elu korraldama hakata - kes päris uut riiki rajades,
kes vana ümber korraldades või taastades. Oli ju ilmasõja
lõpp pöördelise tähtsusega eestlaste kõrval ka soomlastele,
lätlastele, leedulastele, poolakatele, ungarlastele, tšehhidele,
slovakkidele, Austria-Ungari lõunaslaavi alade elanikele,
kes ühinesid Serbia ja Tšernogooriaga Serbia-Horvaatia-Sloveenia
ehk SHS kuningriigiks. Aga muudatustega tuli kohaneda samuti
venelastel, austerlastel, sakslastel... Nii olekski tänavusel
aastal põhjust pikemalt peatuda üsna mitme Euroopa rahva
saatusel. Seekordne erinumber sai siiski kokku pandud peamiselt
tšehhidele mõeldes, kuigi Vana Maailma, eriti Kesk-Euroopa
rahvaste minevik on omavahel nii läbipõimunud, et ühe rahva
ajalugu teisest selgelt eristada on vahel üsna raske. Tsiteerides
käesoleva numbri kirjutist, mille autoriks Ago Vilo:
/Ka/ eestlaste saatus on tšehhide omaga märksa tihedamalt
seotud, kui tavakodanik sageli ettegi oskab kujutada.
1997. aastal ärgitas Ungarile pühendatud erinumbrit kokku
panema kaks tähtsat sündmust selle suurima soome-ugri rahva
ajaloost - 1996. aastal oli möödunud 1100 aastat ungarlaste
asumisest praegusele asualale ning 40 aastat Ungari ülestõusust
1956. aastal. Tšehhide minevikust leiab aga 1998. aastaga
seotult veel hoopis enam märksõnu: möödub 80 aastat Tšehhoslovakkia
riigi tekkimisest, 60 aastat Müncheni kokkuleppest, 30 aastat
Praha kevadest. Varasemast ajast võib meenutada fakte, et
650 aastat tagasi (1348) asutas kuningas Karel Prahas ülikooli,
380 aastat tagasi (1618) algas Habsburgide-vastane ülestõus
Prahas, mis viis Kolmekümneaastase sõja puhkemise ja Valgemäe
lahinguni, 150 aasta eest (1848) haarasid prahalased taas
kord relvad ¾ käes oli 1848.-1849. aasta revolutsiooni kõrghetk
Tšehhis.
Kui võrrelda tšehhide minevikku eestlaste omaga, siis näeme,
et esimene riik tšehhide asualal (Sâmo
riik) kujunes vaid mõned aastakümned hiljem, kui Ynglingite
saaga svealaste kuningas Ingvar sõjaretkel Eestisse surma
sai. Tšehhide suur kuningas Karel tõusis troonile samal
aastal, kui Taani oma Põhja-Eesti valdused pärast Jüriöö
ülestõusu Saksa ordule müüs ning ülikooli rajas too sama
kuningas Prahasse peaaegu kolm aastasada varem kui Gustav
II Adolf Tartus alma materi asutas. Ja veel eksisteerib
Eesti ja Tšehhi ajaloos üks huvitav seos, mille kohta Mati
Laur väidab käesolevas numbris: ajaloolased on üsna üksmeelsel
arvamusel, et eestlaste sisemine ristiusustumine, kristianiseerumine,
teostus just nimetatud liikumise läbi. Jutt on vennastekogud(ust)est,
mis oma juurtega ulatuvad böömi ehk tšehhi vendade kaudu
hussiitliku liikumiseni.
Neist ja mitmetest teistest, rohkem või vähem hiilgavatest,
rohkem või vähem rahva hinge jälgi jätnud sündmustest 10miljonilise
lääneslaavi rahva tšehhide ajaloos saategi käesolevast numbrist
lugeda. Aga ka Tšehhimaa loodusest ja tšehhi õllest. Ning
muidugi on kohal vahva sõdur Švejk ise!
Toimetus tänab kõiki autoreid nii Eestist kui Tšehhimaalt,
kes ajakirja valmimisele kaasa aitasid, eriti Tartu ülikooli
tšehhi keele lektorit Mairi Kõrvelit ja estofiil VladimRr
Macurat. Samuti Tšehhi Vabariigi Suursaatkonda ning Avatud
Eesti Fondi toetuse eest Tšehhi erinumbri väljaandmisel.
toimetaja
Kärt Jänes-Kapp
Tagasi esilehele ...
|
|
|