|
|
|
|
Kes
on Golem?
SIIRI
VOMM
TÜ tšehhi keele tudeng |
|
|
Praha juudilinn oma sajanditepikkuses suletuses on alati
olnud seotud salapära ja legendidega. Kitsad sünged kaldaäärsed
tänavad armetute sopiliste majadega, võõrastamapanevad kombed
ja eluviis on andnud ainet kuulujuttudeks ja aeg-ajalt lahvatavateks
vägivallapuhanguteks juutide vastu. Kuid Praha juudi linnaosast
on võrsunud ka legend Golemist, mis pajatab järgmist.
Kaua aega tagasi, keiser Rudolf II valitsemisajal
elas Prahas kuulus rabi Jehuda Lew ben Bezalel, keda
rahvas tema pika kasvu ja mõõtmatu tarkuse pärast kutsus
Suureks Rabiks. Kord otsustas rabi teha endale abilise,
kes töötaks tema majapidamises ja sünagoogis. Rabi voolis
savist kuju, pani talle suhu šemi (pärgamendileht
maagilise jumala nimega) ning tumm teener ärkas ellu. Kuuel
nädalapäeval teenis Golem väsimatult oma isandat, nõudmata
sööki, jooki või puhkust. Reede õhtul pärast päikese loojumist
ja esimese tähe süttides aga võttis rabi Golemi suust
šemi, sest laupäeval oli töötegemine keelatud. Golem
vajus savihunnikuna nurka, kuni rabi ta uuesti ellu äratas.
Ühel reedeõhtul läks rabi sünagoogi laupäeva sisse pühitsema
ning unustas võtta Golemi suust šemi. Golem tuiskas
toas ringi, purustades üleloomuliku jõuga kõike, mis ette
jäi. Müra peale jooksid kokku ehmunud naabrid, kuid keegi
ei julgenud märatsevale homunkulusele läheneda. Saadeti
sünagoogi rabi Lewi järele. Kuigi laupäev oli juba välja
kuulutatud ja juutidel on hingamispäeval igasugune töö keelatud,
kiirustas rabi koju, kus metsistunud Golem parasjagu pärnapuud
juurtega välja kiskus. Kiire liigutusega võttis rabi Lew
püha nime Golemi suust ning samal hetkel langes Golem elutu
savihunnikuna maha. Rabi naasis sünagoogi ning laskis psalmi
veel kord laulda. Sellest ajast lauldakse Praha Staranová
sünagoogis sabati esimest psalmi alati kaks korda. Kui aga
laupäev mööda sai, ei elustanudki rabi Lewi enam Golemit
ning savikuju viidi sünagoogi pööningule, kus ta aja jooksul
tolmuks pudenes.
Golemi ehk kunstlikult ellu äratatud tumma abilise nimi
on pärit juudi kabalistlikust maagiast ning tähendab heebrea
keeles vormitut, kohmakat massi. Okultistlik maagia
käsitleb golemina sõna väel elustunud inimese- või loomasarnast
pilti või kuju, kitsamalt niisiis savist nukku, kes on ellu
äratatud kabala õpetuse järgi.
Maailmas on golemitest teatud rääkida juba vanas Egiptuses
ja Kreekas, samuti ida pool - Jaapanis ja Hiinas. Golemi-lugude
tähtsaimaks allikaks on siiski kabalistlik kirjandus, kust
pärineb nii tema nimetus kui traditsiooniline ettekujutus
golemist. Keskajal olid golemitega tuttavad vaid vähesed
õpetatud rabid, kes uurisid Talmudit ning kabala müstilisi
traktaate. Populaarsemaks muutus golem 19. sajandi teisel
poolel, mil temast leidis motiive oma muinasjuttudesse näiteks
ka Jacob Grimm. Tõeline golemi-palavik haaras kogu
Prahat 20. sajandi alguses, mil rahvuslikest ja sotsiaalsetest
pingetest väsinud rahvast tõmbas müstika ja salapära. Tollased
Praha noored kirjanikud, eriti saksa-juudi võrdlemisi isoleeritud
ringkonnad, püüdsid end vastandada väikekodanlusele ja igapäevasusele.
Prahas elava skandaalse noore saksasoost pankuri, spiritisti
ja müstiku, Tšehhi Teosoofilise Seltsi asutaja Gustav
Meyrinki 1915. aastal ilmunud romaan "Golem" tegi Golemi
maailmakuulsaks ning tõstis autori maailma fantastikakirjanduse
klassikute kõrvale.
Et Tšehhimaal ollakse varmad tehistöötajaid leiutama, seda
näitab aga peale Golemi ka Karel Èapeki väljamõeldud
robot (tšehhikeelne robota - teotöö, orjamine).
Tagasi esilehele ...
|
|
|