 |
|
|
| |
Tehismaterjalid
pole ahjus ega kaminas põletamiseks
HERGI KARIK (1929)
on Tallinna Pedagoogikaülikooli keemiaprofessor |
|
| |
Möödunud aastakümnetel olid kahjutule ohvrid tingitud peamiselt
vingumürgitusest vÕi siis ei suudetud põlevast ruumist kiiresti
välja pääseda. Nüüdisajal on peamiseks hukkumispõhjuseks
tehismaterjalide põlemisel tekkivad mürgised lõhustumissaadused.
Neist võib ruumis viibija juba kahjutule tekkimise algstaadiumis
saada väga raske mürgistuse või kaotada teadvuse.
Enamik tehismaterjalidest ja polümeerid, millega on kaetud
ruumide seinad, põrand ja lagi, aga samuti mööbli viimistlusmaterjalid,
lakid ja värvid, vaipkate, kardina- ning rõivamaterjalid
süttivad kokkupuutes tulega.
Tuleohtu kogeti juba esimese tehissiidi puhul. 1880. aastail
valmistas Prantsuse keemik Hilaire de Chardonnet
nitrotselluloosi, eetri ja alkoholi segust naturaalsiidi
meenutava esimese tehiskiu, mis oli aga tuleohtlik, ning
ohvridki ei jäänud tulemata. Ballimiljöös süttis härrasmehe
sigari väikesest sädemest daami õhtukleit, mis muutus sekundi
vältel leegitsevaks tõrvikuks ja mida ei jõutudki kustutada.
Nüüdisajal nii kergesti süttivaid materjale ei kasutata,
kuid enamik tekstiilidest põlevad ning eraldavad mürgiseid
põlemissaadusi.
Tehismaterjalide põlemisel tekib lisaks vingugaasile (süsinikoksiid)
veelgi mürgisemaid ühendeid. Lämmastikuühendeid sisaldavate
tehismaterjalide, näiteks nailon-, kapron, melamiin- või
uretaanesemete põlemisel on üheks reaktsioonisaaduseks vesiniktsüaniid,
mille vesilahus on sinihappe nime all tuntud juba ammu tugeva
mürkainena. Põlemisel tekib vesiniktsüaniidi seda rohkem,
mida kõrgem on temperatuur. Kummi põlemisel eraldub mürgine
vääveldioksiid ja kantserogeensed süsivesinikud.
Väga ohtlikud on kloori sisaldavate plastide ja polümeeride
¾ polüvinüülkloriidi, vinüülplasti, PVC-kiu, plastikaadi,
tehisnaha jmt. põlemissaadused. Nii võivad tekkida dioksiinid,
mis on seni tuntud ühenditest kõige mürgisemad. Lisaks moodustub
veel sõjagaasina tuntud fosgeeni. Tehisnaha ja polüvinüülkloriidtoodete
põlemisel ja kuumutamisel eraldub õhku mürgist vinüülkloriidi,
mis põhjustab vähkkasvajaid ja väärarendeid. Öeldust järeldub,
et kloori sisaldavaid tehismaterjale ning neist valmistatud
esemeid ei tohi põletada. Põlemis- ja lõhustumisaadused
on õhust raskemad ja "voolavad" ahjusuust kergesti välja
ning põhjustavad ruumis viibijaile raske mürgistuse.
Kui soovite teada saada, kas materjal sisaldab klooriühendeid,
võite teha lihtsa katse. Selleks on vaja vasktraati (läbimõõduga
soovitavalt alla ühe millimeetri), põletit ja uuritava tehismaterjali
proove (vaibatükki, kilet, plastikaati vms.).
Katsetamiseks on soovitav kasutada piiritus- või gaasipõletit,
selle puudumisel gaasipliiti, mille leek reguleerige võimalikult
väikeseks. Katse õnnestub ka kõrgemat temperatuuri andva
küünla leegis. Küünla kasutamisel katses kattub vasktraat
harilikult tahmaga. Et seda ei juhtuks, tuleb traati eelnevalt
puhastada liivapaberiga.
Leegis tuleks kuumutada vasktraati kuni hõõgumiseni ja asetada
see siis kiiresti vastu uuritava materjali pinda ning lasta
seal jahtuda. Kuumast traadist jääb pinnale väike märk.
Järgnevalt viige vasktraat uuesti leeki. Kui leek värvub
intensiivselt roheliseks või rohekassiniseks, osutab see
uuritavas materjalis klooriühendite olemasolule. Kuuma vasktraadi
ja materjali vahel oli toimunud keemiline reaktsioon ja
moodustunud vaskdikloorid. Viimase koostisse kuuluvad vaskioonid
värvivadki leegi roheliseks.
tagasi ...
|
|
|