 |
|
|
| |
Universum
on täis muusikat
REIN VESKIMÄE (1936)
"Horisondi" reaalteaduste toimetaja 1967. aastast. |
|
| |
Augustiöödel laotub üle Eestimaa metsade, niitude ning põldude
sinkjasmust taevas, millest teravam silm võib üles leida
paar-kolm tuhat tähte. Ning üle lugeda veel langevad tähed
- meteoorid, mida augusti algul aina sajab ja sajab... Seejuures
soovida, soovida unelmate täitumist. See on tavaline igal
aastal korduv perseiidide tähesadu. Aga ometi ebaharilik,
lummav vaatepilt. Ja kujutage nüüd ette, et ühel niisugusel
soovide täitumise ööl musitseerib sihvakate männitüvedega
palistatud taluõuel oma sünnipäeva südaööl äsja kingitud
klaveril 14aastaseks saanud poiss. Kõlab muusika, mille
esmaettekandel puudub peale oma pere laiem kuulajaskond.
Aga siiski - kuulajaiks on noorukist helisid välja meelitanud
tähed, teiste seas Kassiopeia tähtkuju. Tema auks sünnib
esimene pala hilisemast tsüklist "Tähistaevas". Oma inspiratsioonihoo
valab tundmatu helilooja sealsamas ühe hingetõmbega ka nootidesse.
Muusikaline terviklik "Tähistaevas" kui niisugune, on tol
ööl vaid unistus, kui sedagi. Ent usu või ära usu - tollase
Tallinna Muusikakeskkooli õpilase Urmas Sisaski see
soov on poolenisti juba praegu täitunud! Ja mitte ainult
unistades, vaid tegeliku tähistaevaga koostööd tehes.
Eelmise aasta augustis, 23 aastat pärast Vääna männimetsade
rüpes sündinud öömuusikat, korraldas ta astronoomidele ja
kõikidele huvilistele perseiidide vaatlusi Jänedal. Seal
asub helilooja Urmas Sisaski tähetorn. Teistest omataolistest
eristab teda kirjapildis kaks sõna - muusika ja planetaarium:
niisiis Jäneda muusikatähetorn-planetaarium, mis
ainulaadne kogu maailmas.
Teleskoop ja klaver
12aastane Urmas elas koolipäevil mõnda aega abiturientidega
ühes ühiselamutoas. Arvatavasti õnneks, sest nagu jutust
selgub, hakanud ta suuremate äraolekul nende kappides sobrama,
küüned lausa kihelenud. See temp määras paljuski tema käekäigu,
sest kättesattunud astronoomiaõpik mõjus nagu narkootikumisüst
verre. Peagi ehitas ta oma kodus Väänas esimese teleskoobi:
toruks sai tapeedirull, prilliklaasidest ja uhiuue "Smena"
objektiivist valmistas objektiivi ja okulaari. Laudadest
ehitas aga kahe meetri kõrguse vaatetorni, kuhu oma paberteleskoobi
vaatlusteks valmis seadis. Hiljem õnnestus hankida naabruses
asuvast raketibaasist pikema toru ja valmistada 4meetrise
fookuskaugusega teleskoobi. Esimene vaatlus sellega läks
veidi aia taha - objektiivi ei sattunud mitte 2 kilomeetri
kaugusel asuva talumaja harja kohal rippuva Skorpioni tähtkuju
täht, vaid oma kambris lahtiriietuv naisterahvas. Nii et
esimene rõõm sellestki objektist läbi teleskoobi...
Veel varem, kui taevast, oli Urmas Sisask sisse võetud muusikast.
Aarne Oidi ja Uno Naissoo laulud olid 10aastase
poisi meelispalad. Vääna jahilossi pidudel, kus palju rahvast
käis, oli vaja abiks olla ka muusika tegemisel. Ema akordion
oli liiga suur, et see rinnale võtta. Seepärast pani ta
pilli põlvedele, tõmbas jalgadega lõõtsale tuule sisse ja
mängis seda nagu klaverit, oma kuulmise järgi. "Keila-Joa
raketibaasis käisin tastukasid mängimas. Vene sõdurid
aitasid meil kodus selle eest heina teha ja sauna ehitada.
Niisuguse vahetuskaubana läksid minu etteasted täie ette.
Ent muusikakeskkooli kolmandasse klassi minnes ei osanud
ma veel päris klaverit mängida ega tundnud nootegi. Ometi
läks kõik kuidagi iseenesest. V klassis üritasin juba Taikovski
esimest klaverikontserti mängida. Selle õnnestumise nimel
sai harjutatud päevi ja öid," meenutab kaugeid aegu ta ise,
nagu oleks kõik alles eile alanud.
Tallinna Muusikakeskkoolist Kivimäel viis suusarada sageli
ka Hiiu tähetorni, kus astronoom Peep Kalv teda ja
teisi temaealisi lahkelt vastu võttis. Mõnikord tassis oma
paberteleskoobi koolimaja katuselegi, sest Kivimäe ööd olid
pimedamad kui Hiiul, kuhu Mustamäe valgus sisse kumab. "Mind
peeti seetõttu natuke hulluks küll. Kuid vahel käisid noored
kenad tüdrukudki katusel tähtede poole õhkamas. Sel ajal
ei olnud säärane tegevus eriti populaarne ja kui kuuldi,
et kirjutan veel tähemuusikat, siis peeti mind eriti imelikuks."
Ent sellest ta ei hoolinud. Kui tavaliselt piirduvad taevavaatlused
Suure Vankriga, siis Urmas tegi endale tähtkujud selgeks
ühe ööga. Algul, kui nende ametlikest nimedest veel suurt
ei teadnud, kippus ise fantaseerima ja klapitas tähed kokku
omamoodi, pannes neile enamikus lindude ja loomade nimed.
Ühe neist ristis Sõjaväeks, mille keskel asub seniajani
Kindrali-nimeline täht. Kui aga 1970. aastate alguse "Horisontides"
avaldati tähtkujude kaardid, ning Urmas nende järgi taevast
uurima hakkas, ununesid omakonstrueeritud tähtkujud sootuks.
Siis selgus ka, et Sõjavägi oli ühe mütsi alla koondanud
Karjase ja Põhjakrooni. "Peagi sain aru, et tähtkujud muudavad
öö jooksul oma asendit, et näiteks Karjane tõuseb püsti
asendis, loojub aga selili. Täpselt nii nagu kõik karjapoisid
tegelikus elus," muheleb Urmas. Tollest ajast on järele
jäänud veel hulk vihikuid, mida andis välja tema enda kirjastus
"Metsavahe". Nendes avaldatud märkmeid looduse ja loetu
kohta, vaatlusandmeid päikese- ja kuuvarjutustest, tähtedest,
planeetidest ja muust võib praegugi sirvida.
Kahe tee vahel
Muusika ja taevas - need paelusid jäägitult. Annet,
huvi ja kiindumust näis jätkuvat mõlema jaoks. Ent kas suudab
üks nooruk mõlemaga tegeleda? Niisugused mõtted olid ilmselt
läbinud juba mitmeid kordi Urmase kasuisa pead, kui ta väikemeest
tema kooliteel pühapäeva õhtuti Väänast Tallinna poole bussipeatusse
saatis. "Kord, kui me koos kooliteed tallasime, seisatas
ta, öeldes mulle mõtlikul moel, et kui sa tahad tegeleda
astronoomiaga, siis tuleks ikka valida reaalkallakuga kool.
Muusikakoolis käies ei tohiks taeva ja tähtede peale suurt
aega kulutada. Äkki jäi ta ühel teelahkmel seisma, vaatas
kahele poole ja ütles: "Sinu eesmärk on jõuda praegu bussipeatusse.
Selleks on siin kaks teed. Kruusatee on muusikatee, okastega
kaetud sammaldunud metsarada tähistagu tähtede poole minekut.
Mõtle hästi, millist teed pidi sa lähed!" tegi kasuisa karmi
otsuse."
Urmase olukord meenutas õudusunenägu. Mida teha, kui tähed
lausa tirivad enda poole ja muusikast ammugi loobuda ei
suuda. Otsus oli ootamatu. Ta tormas sihtpunkti poole kahe
tee vahelt. See oli raske minek. Sügiseses pimeduses komistas
juba esimesele ettejuhtuvale kivile nina katki, koperdas
porilompides, puude oksad tirisid riided narmendama, takjad
kriimustasid käsi ja nägu. Aga bussipeatusse viis valitud
rada ometi. Papsilgi ei jäänud muud üle, kui isepäise poisi
teguviis heaks kiita. See oli hea märk.
Urmas Sisaski muusika- ja tähearmastusest saab pikemalt
lugeda trükinumbrist järgmiste alapealkirjade all:.
Jäi muusika, jäid tähed
Universumi klaviatuur
Mikromaailma muusika
Urmas Sisask ja Jäneda
tagasi ...
|
|
|