 |
|
|
| |
Barentsi
meri enne ja pärast suurt veeuputust ehk hiljuti avastatud
loodusnähtuse jälil
IVAR MURDMAA
|
|
| |
Käesoleva loo autor, geoloogiadoktor Ivar Murdmaa on
töötanud mitu aastakümmet Moskvas, varem N. Liidu TA Okeanoloogia
Instituudis, praegu Venemaa TA Okeanoloogia Instituudis
ja osa võtnud kümnetest rahvusvahelistest okeanoloogiaalastest
ekspeditsioonidest maailmamerel. Oma muljetest, ekspeditsdiooni-
ja uuringutulemustest on ta kirjutanud korduvalt ka ajakirjas
"Horisont".
Franz Josephi maal - tuhande kilomeetri kaugusel põhjanabast
Minu reisid maailma meredel ja ookeanidel polnud seni
kordagi ulatunud põhja-polaarjoone taha. Möödunud aasta
sügisel sai see lünk täidetud. Jääkaru pildiga kaunistatud
ning kapteni allkirja ja pitseriga varustatud Gramota kinnitab,
et 8. septembril 1997 olin uurimislaeval "Akadeemik Sergei
Vavilov" tõepoolest Franz Josephi maa saarestikus Tihhaja
lahes. Olime jõudnud siia, maailma kõige põhjapoolsemale
maale, kust põhjanabani on vähem kui 600 meremiili (umbes
1000 km). See oli juhtunud Barentsi mere uurimiseks korraldatud
teadusliku ekspeditsiooni käigus. Nabale lähemale ei pääsenud,
sest Briti kanali väinas triivisid jääväljad Põhja- Jäämerest
meile vastu. Küllap meenus kaptenile paljude oma laevadel
jäässe takerdunud mineviku meresõitjate saatus, kui ta andis
käsu kiiresti ankur hiivata ja jää eest lõunasse taanduda.
Teatavasti külmus 1872. aasta sügisel Novaja Zemlja looderanniku
juures jäässe Austria-Ungari keisririigi polaarekspeditsiooni
laev "Tegetthof". Järgmise aasta kevadel hakkas aga laeva
vangis hoidev jääväli aeglaselt põhja suunas triivima ja
suve lõpus tulid ootamatult nähtavale senitundmatud jääliustikega
kaetud kaljusaared. Tolleaegse Austria-Ungari keisri nime
järgi ristitigi avastatud saarestik Franz Josephi maaks.
Ühel nendest saartest, Wilczeki maal, veetis ekspeditsioon
veel ühe talvise polaaröö. Ja alles 1874. aasta kevadel
vabanes "Tegetthof" jäävangist ning pöördus kodumaale tagasi,
jättes maha tüürimehe Otto Krischi ristiga tähistatud
kivihaua, esimese paljudest polaaruurijate kalmuküngastest
sel karmil maal.
Meie laev sõitis läbi kitsaste, kuid väga sügavate (kuni
400 m) väinade, mööda jääliustikega kaetud lamedatipulistest
kaljusaartest, kus paljandusid tumedavärvilised kihilised
settekivimid. Laudmägede jalameid katab igilumi, mis siin
kunagi ei sula ja aja jooksul jääliustikeks tiheneb. Lumenõlvadel
on näha murenenud kivimeist rusuvooge. Et kaljud pakase
toimel nii intensiivselt murenevad, seda poleks uskunud.
Binokliga merre suubuvaid jääliustikke vaadeldes märkasin,
et jää oli kihiti kive ja liiva täis. Võis näha, kuidas
laevast mööda ujuvad väikesed jäämäed jämedateralist settematerjali
mööda merd laiali kannavad, kus see jää sulades põhja vajub,
et setete koostisosaks saada. Nii tekivad polaaraladele
omased nn. marino-glatsiaalsed setted. Möödusime ka Flora
neemest, mis sai oma nime siin korduvalt talvitanud polaaruurijailt
tänu oma Franz Josephi maa kohta eriti lopsakale taimestikule.
Siin kasvavat isegi rohtu, kuna mujal on vaid samblikud
ning kohati kidur sammal. Õiget muldagi selles polaarkõrbes
pole.
Arktika väravas
Põhja-Jäämeri suhtleb Atlandi ookeaniga kahe "värava"
kaudu. Üks on Grööni meri, kustkaudu külm Grööni hoovus
kannab arktilist vett Atlandi ookeani lääneossa, põhjustades
Kanada idaranniku külma kliima. Teine värav on Barentsi
meri.
Meie ekspeditsioonilaev võttis suuna suhteliselt hästi läbi
uuritud Barentsi merele selleks, et saada tänapäeva okeanoloogia
saavutustele vastav terviklik pilt siin toimuvatest füüsikalistest,
keemilistest, bioloogilistest ja geoloogilistest protsessidest.
Eesmärgiks oli nende protsesside modelleerimise teel prognoosida
praegust ja tööstuse arenguga seotud tulevast inimtegevuse
kahjustavat mõju Arktika loodusele. On ju plaanis alustada
lähitulevikus nafta ja gaasi tootmist Barentsi mere põhjas
avastatud hiigelmaardlatest. Vahest veel tõsisem on vajadus
uurida, millist ohtu kujutab endast Novaja Zemlja tuumakatsetuste
polügoonilt lähtuvad radionukliidid.
Peale nimetatud praktiliste ülesannete (milleks Venemaa
valitsus meile õieti raha andiski), olid igal töörühmal
oma puht-teaduslikud huvid. Mina näiteks sõitsin koos paari
geoloogist kolleegiga Barentsi merele paleookeanoloogilisi
uurimistöid tegema. Peamiselt sellest ka järgnev jutt.
Barentsi mere looduslikke tingimusi määrab soe Norra hoovus
(Golfi hoovuse kauge jätk), mis toob sooja ja soolasemat
Atlandi vett merre piki Norra rannikut edelast. Tänu sellele
"küttesüsteemile" on Põhja-Euroopa (sealhulgas ka Eesti)
kliima suhteliselt leebe ning Norra ja Koola poolsaare sadamad
polaarjoone tagagi aastaringselt jäävabad. Eks meiegi kohanud
sügisel jääd alles Franz Josephi maa juures 80. laiuskraadist
põhja pool. Idast ja põhjast tuleb Atlandi vetele vastu
külm ja magedam (tänu suurtele Siberi jõgedele) arktiline
veemass. Nende veemasside omavahelisi suhteid püüdsid mõista
hüdrofüüsikud. Meie töörühma huvitas, milliseid muutusi
on meri üle elanud geoloogilises lähiminevikus, viimasel
jääajal ja pärast seda. Ajal, mil mandrijää umbes 10 000
aastat tagasi sulas, põhjustades järsu merepinna kerkimise
(kuni 100 m võrra), mis sai võib-olla aluseks piibliloo
suure veeuputuse legendile.
Ookeanivete globaalne konveier
Meie paleookeanoloogilistel uuringutel oli veel üks
kaugem tagamõte. Lootsime leida Barentsi mere setetes paleookeanoloogiliste
sündmuste jälgi, mida saaks siduda ülemaailmsete kliimamuutuste
ja maailmamere üldise tsirkulatsioonisüsteemi hälvetega.
Meid, nagu paljusid paleookeanolooge ahvatlevad ookeanivete
globaalse konveieri ideed.
Konveieri hüpoteesi, mis okeanoloogias viimastel aastatel
palju laineid löönud, esitas 15 aastat tagasi USA geokeemik
ja okeanoloog W.Broecker, et seletada süvavetes sisalduvate
mikroelementide ja isotoopide mõneti kummalist käitumist.
Veel varem olid hüdroloogid veemasside liikumist uurides
oletanud, et suhteliselt soolased Atlandi ookeani süvaveed
valguvad aeglaselt teistesse ookeanidesse, sest muidu ei
saanud soolade hulka tasakaalustada. Konveieri hüpotees
seletab neid ja mõningaid teisigi ookeani paradokse minu
arvates väga elegantselt. Igatahes võtsid paleookeanoloogid
selle kasutusele veel enne, kui tänapäeva ookeani tsirkulatsiooni
uurivad hüdrofüüsikud jõudsid hüpoteesi oma matemaatilistesse
valemitesse ja numbrilistesse mudelitesse toppida.
Idee on lühidalt jägmine. Norra meres Atlandi põhjaosas
segunevad ülalmainitud Norra hoovuse suhteliselt soolased
veed külma arktilise veega, muutuvad raskemaks ja vajuvad
põhja, moodustades 2-3 km sügavusel nn. Põhja-Atlandi süvavee
(inglise keelest lühendatult NADW). Täites Norra mere basseini,
valgub NADW üle geomorfoloogilise läve Islandi ja Gröönimaa
vahel Atlandi ookeani ning liigub pinnahoovuste all lõunasse,
Antarktise mandrinõlvani välja. Seal pöördub veemass, ikka
2-3 km sügavusel, itta, läbib India ookeani lõunaosa ning
voolab ümber Austraalia Vaiksesse ookeani, kus teda geokeemiliste
"jälgede" (trasserite) abil võib ära tunda. Edasi liigub
NADW, ikka veel oma tunnuseid säilitades, ehkki tublisti
muutunud kujul, Vaikse ookeani põhjaossa, kus Aleuudi-Komandori
saartekaare juures kerkib pinnale ning pöördub tagasi lõunasse.
Läbi Malai arhipelaagi väinade tungib veemass, nüüd juba
ookeanipinnal, India ookeani, sealt ümber Aafrika Atlandi
ookeani, et lõpuks Norra meres konveieri globaalset ringkäiku
uuesti alustada.
Kõige põnevam on vahest see, et konveier ei kanna läbi terve
maailmamere mitte üksi tohutuid veemasse, vaid ka informatsiooni
mitmesugustest, muu hulgas geoloogilises mõttes üsna lühiajalistest
(aastasadade pikkustest) klimaatilistest ning paleookeanoloogilistest
sündmustest. Vaikse ookeani põhjaosas avastati süvaveepuurimisel
saadud kvaternaari setetes Atlandi ookeanis asetleidnud
lühiajaliste muudatuste jälgi, mida sai tõlgendada kui konveieri
kiirenemist ja aeglustumist. Siinjuures arvatakse, et signaal
sündmustest jõudis pärale palju kiiremini kui konveier oma
täispöörde ära tegi (arvestuste järgi kulub täispöördeks
umbes 1500 aastat). Konveieri võime paleookeanoloogilisi
signaale edasi kanda teebki selle hiljuti avastatud loodusnähtuse
paleookeanoloogidele eriti meelepäraseks.
Salakirja võti
Et merepõhjast saadud settetulpadest paleookeanoloogilist
informatsiooni välja lugeda, peab tundma koodi, mille abil
loodus selle teabe on salvestanud. Võtmeks on tänapäeva
protsessid, mida meie ekspeditsioon Barentsi meres ka igakülgselt
uuris.
Ülalpool oli juba juttu jääliustike tegevusest jämedateralise
settematerjali varustaja ning transportijana. Leides avamere
peeneteralises savimudas jämedat liiva ja kivitükke, tegime
järelduse jääliustike olemasolust ümbritsevail randadel.
Kuna jämedateralist materjali leidus rohkem alumistes, seega
vanemates kihtides, võisime oletada, et need kihid on settinud
siis, kui mandrijää need siia kandis. Jämedateralise settematerjali
hulk mudas tõestab jää transporditegevuse aktiivsust. Kive
ja kruusa täis vahekihid annavad tunnistust huvitavaist
nähtustest polaarmerede ajaloos (nn. Heinrichi sündmustest),
kui mandrijää lagunemisel äkki rohkesti jäämägesid oma kivilaadungiga
merre sattus. Sulavee juurdevool tegi mere pinnakihid varasemast
magedamaks ja seega kergemaks, nii et vaatamata madalale
temperatuurile pinnavesi enam alla ei vajunud. Konveier
seisatus ja signaal seisakust kandus üle terve maailmamere.
Nii igatahes seletatakse Heinrichi sündmuste märke settetulpades,
mis saadud kaugel Norra merest lõuna pool.
Oletatakse, et globaalse konveieri käiku võib pidurdada
ka mageda vee juurdevoolu kasv Siberi jõgedest. Vastupidi,
kui Norra hoovus toob rohkem soolast Atlandi vett Barentsi
merre, peaks see jahtunult ja raskemaks muutunult soodustama
konveieri tegevust. Raske soolane ja külm põhjavesi voolab
praegugi Barentsi mere läänenõlva pidi Norra merre vastassuunas
voolava sooja Norra hoovuse all. Selleks, et saada kätte
setete talletatud informatsiooni veemassides toimunud muutustest,
on tarvis mõõta mineviku merevee temperatuuri ja soolasust.
Paleotemperatuuri määramiseks kasutatakse ainuraksete foraminifeeride
mikroskoopilisi lubikodasid. Esiteks on foraminifeeride
liigid tundlikud merevee temperatuuri suhtes ning settekihtides
määratletud liigilise koosseisu võib teatud matemaatiliste
tehete abil temperatuuriks ümber arvestada. Teiseks näitab
loomakesi eluajal ümbritsenud merevee temperatuuri mikrofossiilide
lubikodades sisalduva hapniku isotoopide suhe, mida saab
moodsa aparatuuri abil suure täpsusega määrata. Nii saidki
meie peamiseks huviobjektiks Barentsi mere setetes just
foraminifeerid, mida seal kahjuks üsna napilt leidub.
Põhja lähedase veemassi soolasuse saime teada poorivees
lahustunud kloori sisalduse analüüsidest. Selle uue meetodi
aluseks on oletus, et kloori (soolasuse näitaja) sisaldus
setetesse mattunud merevees aja jooksul oluliselt ei muutu.
Poorivete kloor näitas nooremates, pärast jääaega settinud
kihtides normaalset merevee soolasust, kuid mõningate variatsioonidega.
Viimaseid seletasime Norra hoovuse intensiivsuse muutustega.
Nii saimegi kätte paleookeanoloogiliste sündmuste võtme.
Poorivesi setete alumistes kihtides oli aga ootamatult palju
magedam. Siin oli tegemist mingi teise sündmusega. Millega
siis?
Barentsi meri jääaja lõpul
Mandrijää liustike levik põhjapoolkeral oli suurim umbes
18 000 aastat tagasi, mil need Skandinaaviast kaugele lõunasse
ulatusid ja katsid ka Eesti. Mis sel ajal Barentsi mere
kohal toimus, on seni täpselt teadmata. Ühed arvavad, et
ühtne jääkilp kattis kogu mandrilava koos Teravmägede, Franz
Josephi maa ja Novaja Zemljaga, nii et Barentsi merd polnud
olemaski. Teised, meie kaasa arvatud, oletavad, et eraldi
kilbid olid vaid madalikel ja saartel, nende vahel sügavamates
nõgudes aga laius meri. Küsimuse lahendust otsisime settetulpade
alumises otsas leitud tihkest hallist savist, mida ennegi
korduvalt on uuritud. Suure kilbi pooldajad peavad seda
moreeniks (maismaa jääliustike setteks) või hoopis vanemaks
kivimiks, mille liustik on paljandanud. Meie leidsime suuri
setteproove läbi pestes, et too savi sisaldab, kuigi väga
väiksel arvul, ainult soolases merevees elavaid foraminifeere
ja pteropoode. Savis leiduv poorivesi oli küll normaalsest
mereveest magedam, kuid siiski nii soolane, et maismaa liustike
sulaveeks seda kuidagi pidada ei saanud. Rohked kivitükid
savis olid ilmselt jääga merre kantud. Nii et meri siiski
oli olemas, ehkki jäine ja natuke magedam kui praegu.
Savi peal lebav muda oli peenekihiline, ilmselt settinud
merepõhja nõgudesse mingeist pulseerivaist mudavoogudest.
Ka see sisaldas soolast merevett ja merelisi mikrofossiile.
Sooja Norra hoovuse tunnuseid neis varastes, arvatavasti
liustike sulamise ("suure veeuputuse") ajal kuhjunud setetes
me ei leidnud. Küllap oli Arktika idavärav siis veel suletud.
Golfi hoovuse soe soolane vesi ei tunginud Norra merre,
vaid pöördus Islandist lõuna pool itta. Barentsi merd kattis
jääkoorik, mis suvelgi ei sulanud. Sellistele järeldustele
tulime ekspeditsiooni käigus. Kuidas käitus neis tingimustes
konveier, see selgub loodetavasti edasistel uuringutel.
Saastamise oht on tõsine
Tänapäeva setteprotsesse uurisime muu hulgas selleks,
et modelleerida looduslikke ainevoogusid Barentsi meres
ja inimtegevuse mõju neile voogudele. Merd saastavad antropogeensed
ained peaksid ju levima samade seaduspärasuste järgi nagu
looduslikud.Tõsine oht Barentsi mere loodusele tekkis siis,
kui meie sajandi teisel poolel hakkasid siin ringi uitama
Venemaa aatomiallveelaevad ning kui Novaja Zemlja saarestik
muudeti tuumarelva katsetuste polügooniks. Selles kurikuulsas
paigas on aastakümnete jooksul lõhatud kümneid tuumapomme
- nii õhus, vees kui maa all. Pani isegi imestama, et me
ei leidnud ka Novaja Zemlja ranna juures setteproovides
kõrgendatud radioaktiivsust. Esialgu paistab Barentsi meri
puhas olevat. Esialgu...
Juubelipidustused tuumapolügoonil
Novaja Zemlja tuumapolügooni keskuse Belushja Guba asula
100aastast juubelit kutsuti pühitsema ka meie ekspeditsoon.
Kahemõtteline ja mõneti traagiline juubel. Belushja Guba
asula rajati Novaja Zemlja lõunatippu 1897. aastal tolleaegse
Arhangelski kuberneri algatusel, et luua seal alaline vene
kodanikest elanikkond ning sellega kinnitada Vene impeeriumi
õigusi saarestikule, kus iidsetest aegadest peale (vist
isegi 8. sajandist) olid nii pomoorid ja neenetsid kui Lääne-Euroopa
meremehed mereloomi küttinud. Mandri rannikutundra põliselanikud
neenetsid (keda siis veel samojeedideks kutsuti) kõlbasid
selleks puhuks vene kodanikud olema küll. Mõnikümmend neenetsi
peret laaditi ("vabatahtlikult") "Samojedi"-nimelisele laevale
ja viidi elama seni asustamata Novaja Zemljale, kus neid
koduse tundra asemel ootas ees midagi tundra ja polaarkõrbe
vahepealset. Seal ehitati neile paar-kolm puulobudikest
asulat, muu hulgas mainitud Belushja Guba. Viimases oli
isegi pisike õigeusu kirik kooliga, kus Arhangelskist tulnud
papp suviti lapsi ristimas ja neenetsite puuslikke põletamas
käis.
Lahe kaldal seisab siiani endine kirik, kus nõukogude ajal
oli saare täitevkomitee. Seinal ripub memoriaaltahvel, millelt
loen, et siin töötas aastail 1926-1954 Saare Nõukogu esimees,
Novaja Zemlja "peremees", nagu ta ennast ise nimetanud,
siin sündinud ja maalikunstnikuna tuntuks saanud Tõko Võlka.
1954. aasta sai temale ja kogu Novaja Zemlja neenetsitest
elanikkonnale saatuslikuks. Nõukogude valitsus otsustas
rajada Novaja Zemljale tuumakatsetuste polügooni. Neenetsid
laaditi (jälle muidugi "vabatahtlikult") mingile juba teise
nimega laevale ja transporditi mandrile. Tõko Võlka suri
1960 Arhangelski haiglas. Teda leinas kogu neenetsi rahvas.
Nii kustus ainulaadne 67aastane Novaja Zemlja "tsivilisatsioon".
Kiriku taha paljale musta kilda klibuga kaetud künkale ehitati
plokkmajadest asula ohvitseride ja polügooni töötajate perekondadele.
Polügoonil hakkasid plahvatama tuumapommid kogu inimkonna
hirmuks.
28. veebruaril 1997 toimus Belushja Guba ainsal tänaval
sõjaväeparaad, milles osalesid ka neenetsi kombel põdranahkadesse
riietatud soldatid. Kohalikus poes aga sai osta eesti jogurtit.
tagasi ...
|
|
|