MEILE VASTAB
arheoloog
Evald Tõnisson
|
Evald Tõnissoni sünnikodu
on Paide lähedal Mäos. Ta on lõpetanud Paide Keskkooli (1946)
ja 1956 Tartu ülikooli arheoloogia erialal. Rida vahepealseid
aastaid oli Evald Tõnisson Põhja-Komis, kus ta enda sõnul tutvus
söekaevanduste maa-aluse elu ja toimingutega ning vahelduseks
uuris karboni ajastu ülirikka taimestiku jäljendeid kivimitel,
seda kõike siiski mitte päris omaalgatuslikult. 1955. aastast
töötab Evald Tõnisson Ajaloo Instituudis, kus ta on pidanud
mitmeid ameteid laborandist sektorijuhataja kt-ni. Ühtlasi on
Evald Tõnisson aastaid aidanud koolitada noori arheolooge Tartu
ülikoolis, olles ka 1992 taasavatud arheoloogia õppetooli esimene
juhataja. Tema peamised uurimisteemad käsitlevad Eesti ja naabermaade
rauaaega. Viimastel aastakümnetel on ta tegelenud Eesti muinaslinnade
uurimisega, millisel teemal kaitses 1988 ajaloodoktori kraadi.
Kuidas sai teist teadlane? Miks arheoloogia?
Tartu ülikooli ajaloostuudiumi 1946. aastal alustades oli mul
arheoloogiast üsna vähe aimu. Valiku tegemisel oli ilmselt oluline
osa prof. Harri Moora loengutel, mis, võrreldes teiste õppejõudude
pakutavaga (ei taha siinkohal kedagi halvustada), tundusid sisukamad,
nagu klass omaette. Igatahes sai mulle juba esimese õppeaasta
jooksul selgeks, et kui siin suurkoolis midagi tõsisemalt humanitaaralal
õppida, siis on see nimelt muinasteadus. Teadlaseks hakkasin
küpsema koos Eesti muistseid aardeleide käsitleva diplomitööga
ja selle järgneva publitseerimisega.
Kui Teist ei oleks saanud arheoloogi, siis millise tööga
oleksite leiba teeninud?
Tundsin üsna suurt huvi füüsika ja astronoomia vastu. Arvasin,
et just need on alad, mis kõige paremini aitavad mõista seda
kummalist maailma, kuhu oled sattunud üheks ja ainsaks korraks.
Ja mis saab olla põnevam, kui sind ümbritsevas vähegi selgusele
jõuda. Eks see ju natuke romantiline oli, ja pole kindel, kas
sellest leivateenimiseks oleks piisanud.
Kuidas hindate eesti arheoloogiateaduse hetkeseisu?
Hinnata on õigupoolest küsitav. Pigem võiks võrrelda. Aastakümnete
eest iseloomustas meie teadust suundumus kooskõlastatusele,
püüti kujundada terviklikumat üldpilti. Ning seda mitte ainult
Eesti, vaid isegi Baltimaade ulatuses. Nüüd on ühispürgimustest
üsna vähe järele jäänud. Orkestri asemel on solistid, kes omal
viisil otsivad oma teed ja suhtuvad kriitiliselt senitehtusse.
Võib-olla sünnib sellest vägev sümfoonia? Uusi võimalusi pakub
arheoloogia õppetooli ja kabineti taastamine Tartu ülikoolis.
Eesti arheoloogiateaduse praeguse seisu hindamine nõuab siiski
pikemat arutelu ja rohkem ruumi, kui käesolev intervjuu võimaldab.
Mitmes Eestimaa paigas olete aastate vältel kaevamisi juhendanud?
Paljudes Eesti maakondades, ainult Hiiu-, Põlva- ja Valgamaalt
ei tule midagi meelde (jättes kõrvale muististe nn. inspektsioonid).
Olen kaevanud ka Luuga ümbruses Venemaal ja koiva-liivlaste
kääpaid Lätis. Mitmesse kohta jäin pidama aastateks (Soontagana,
Konuvere jt.), Varbolasse koguni 16 suveks (1974-1989).
Unistuste leid?
Kõige uhkem leid oli kaheteraline mõõk koos 20 cm pikkuse hõbedast
mõõgatupeotsaga ühest liivi sõjamehe kääpast Krimuldas. Kas
seda siiski unistuste leiuks pidada, on iseasi. Ma pole vist
suurem asi unistaja.
Kui oleks võimalik minna ja teha uurimistööd mis tahes maailma
paigas (maastikul, kogudes) - kuhu ja miks suunduksite?
Eesti arheoloogia on Eesti-keskne ja tema põhiallikad ning nende
uurimine seotud Eestiga. Ent samas on arheoloogia tõeliselt
internatsionaalne, mis tähendab, et mineviku kultuuriliste ja
etniliste ilmingute selgitamisel ei saa lähtuda tänapäeva riigipiirist.
Eesti muistne kultuur ja etniline ajalugu on mõistetav ainult
laiemas regionaalses kontekstis, olgu selleks siis Baltimaad,
kogu Põhja-Euroopa, Ida-Euroopa põhjapoolne osa kuni Uuraliteni
või kaugemalegi; laiemas plaanis aga ka Kesk-Euroopa, mis on
vahendanud põhja poole lõunapoolseid kultuurisaavutusi ja olnud
ka ise omaette kultuurivaldkonnaks. Üht-teist on juba nähtud,
veel rohkem aga läbi käimata ja nägemata, uurimisest kõnelemata.
Oma uurimistöös olete palju tähelepanu pööranud linnustele.
Kui oleksite muistsete eestlaste vanem, siis millise neist oleksite
valinud endale n.-ö. residentsiks? Miks?
Olen näinud peaaegu kõiki Eesti muinaslinnu ja mitmeid nendest
ka kaevanud ning oskan mingil määral ette kujutada, kuidas nad
võisid omal ajal välja näha. Tänapäeva inimene tunneks end neis
umbselt, kitsalt, kokkusurutult, antisanitaarselt. Arvatavasti
ei läinud ka muistne inimene sinna naljapärast. Õnneks pole
mul mingit šanssi saada muistseks vanemaks, et resideerida
mõnes linnuses. Kui siiski oleks valida näiteks Lõhavere ja
Varbola vahel, valiksin viimase - suhteliselt avarama elu-olu
tõttu.
Fantaseerime pisut. Kui Teil oleks võimalik vestelda ükskõik
kellega ükskõik millisest ajast, kelle valiksite vestluskaaslaseks?
Valiksin näiteks aastaks 1200 juba vanemasse ikka jõudnud muinaseestlasest
meeskodaniku ja küll küsiks - kui palju võõraid maid ja rahvaid
on ta näinud, kui palju on tal põldu, künnab ta seda härgade
või hobustega, on tal mitu naist, usub ta Taarat või kedagi
teist? Ja mida arvab ta Eesti asjast ja mis on sellest tema
arvates saanud 800 aasta pärast?
Millist teadusavastust läbi aegade peate kõige tähtsamaks?
Kõige ohtlikumaks?
Raske oleks neid avastusi tähtsuse järgi reastada. Nad on ju
kõik omavahel kuidagi seotud. Ohte on neis piisavalt. Eks kinnita
seda üha arenev hävitustehnika ja sõjad. Ohtu sisaldab ka viimase
aja ühekülgne kiindumus arvutitesse ja infotehnoloogiasse -
kas ei või see kaasa tuua kirjutamis- ja kõnelemisvõime ning
koos sellega ka mõtlemisvõime ja kogu inimaju hallolluse taandarengu.
Kas piisab inimesele ainult oskusest õigele nupule või klahvile
vajutada?
Milline oleks Teie vapideviis?
Kadestan inimesi, kellel
väidetavalt kindlad põhimõtted, mida jätkub ka teistele õpetamiseks.
Minul taolist, seda enam vapile sobivat deviisi pole olnud ega
tulegi. Pole mul vappigi. Hea ja kurja, parema ja vasaku vahel
oskan siiski vahet teha ning paistab, et sellest on üldiselt
piisanud. Pean lugu kohusetundest, sõnapidamisest ja järjekindlusest.
tagasi ...
|
|