EESTI KLIIMA TULEVIKUST
Sirje Keevallik |
Loodusseadused ja inimtegevus
Niikaua kui Maad on ümbritsenud atmosfäär, on olemas olnud ka
kasvuhooneefekt. Päikesekiirgus tungib suhteliselt kergesti
läbi õhkkonna ja neeldub aluspinnas. Neeldunud kiirgus muutub
soojuseks ja nii hakkab aluspind kiirgama nähtamatut infrapuna
ehk soojuskiirgust: mida kõrgem temperatuur, seda rohkem. See
ei pääse aga enam vabalt läbi atmosfääri, vaid neeldub osaliselt
õhkkonnas olevates gaasides, kiirgub tagasi ja jääb niimoodi
ekslema aluspinna ja atmosfääri vahele. Maailmaruumi pääseb
teda hoopis vähemal määral, kui aluspinnalt kiirgub, ja maapinnalähedane
õhk seisab soojemana kui ilma atmosfääri kaitsva mõjuta. Õhkkonna
soojapidavus oleneb tema koostisest: soojust neelavate nn. kasvuhoonegaaside
suurema sisalduse korral on palju, on atmosfääri soojendav efekt
tugevam.
Viimase sadakonna aasta jooksul täheldatakse Maa keskmise temperatuuri
tõusu umbes poole kraadi võrra. Et samal ajal kasvab atmosfääris
üsna ühtlaselt ka põhilise kasvuhoonegaasi - süsihappegaasi
- kontsentratsioon, siis pole midagi loomulikumat, kui siduda
temperatuuritõus ülemäärase süsihappegaasi poolt tekitatud ülearuse
kasvuhooneefektiga, atmosfääri ülemäärane süsihappegaasisisaldus
aga liiga tormiliselt areneva tööstusrevolutsiooniga.
Selle esmase hüpoteesi poolt ja vastu on olnud nii palju arvamusi,
et kuni viimase ajani pole tõsiteaduslikud ringkonnad julgenud
midagi kindlat väita. Läbimurre toimus 1995. aasta detsembris,
mil Valitsustevaheline Kliimamuutuste Ekspertnõukogu (IPCC)
söandas ametlikult, ent ettevaatlikult teatada:
"Mitmete märkide kokkulangemine lubab arvata, et inimtegevus
võib avaldada globaalkliimale tajutavat mõju."
Niisiis tuleb kasvuhooneefektist rääkides teha vahet loodusliku
nähtuse ja inimtegevusest põhjustatu vahel. See aga ongi kõige
keerulisem. Ent ka kõige tähtsam, sest loodusseadustele on raske
vastu seista, inimtegevust aga annab hea tahtmise juures juhtida.
Kliimamuutused
Maa ajaloos on olnud väga mitmesuguse kliimaga perioode, nii
sooje ja sõnajalarohkeid, mil keskmine globaaltemperatuur oli
praegusest 7 kraadi võrra kõrgem, kui külmi ja igijäiseid, mil
6-10 kraadi võrra madalam. Viimane jääaeg algas umbes miljon
aastat tagasi ja pole tõenäoliselt veel lõppenud, sest suured
liustikud, nagu Jostedalsbreen Norras, taganevad visalt ning
sisaldavad veel toonast igijääd. Ka inimkond mäletab pehmet
keskaega ja karmi 19. sajandit, mil õhkõrnades ampiirkleitides
daamid mässisid end küll kašmiirsallidesse, ent haigestusid
ikka üksteise järel kopsupõletikku. Erinevaid arvamusi kliimamuutuste
kohta mäletavad nüüdisaja inimesedki: kui praegu on populaarne
rääkida kliima soojenemisest, siis kuuekümnendatel kubisesid
ajalehed uue jääaja ennustustest. Niisiis tuleb kliimamuutusi
ette kujutada kui miljonitesse aastatesse ulatuva perioodiga
võnkumisi, mille foonil toimuvad sajanditepikkused hälbed. Ja
needki pole siledad, vaid koosnevad mõnekümneaastaste soojemate
ja külmemate perioodide vaheldumisest.
Mis siis toimub praegusel hetkel? Esiteks eemaldume aegamööda
viimasest tõsisest jääajast. Teiseks tuleme välja nn. väikesest
jääajast, mis suurest jääajast eemaldumise foonil kestis 16.
sajandist eelmise aastasaja keskpaigani. Kolmandaks taastasime
äsja, 1975. aasta paiku, 1940. aasta globaalkeskmise temperatuuri,
mil see vahepealsesse miinimumi langema hakkas. Ja alles neljandaks
tuleb kõne alla, et üheksakümnendate aastate kujunemisel erakordselt
soojadeks võib mängus olla inimese käsi.
Viimasel ajal täheldatava globaalse soojenemise pikaajaline
jätkumine võib olla küll vähe tõenäoline, aga sellest tulenev
oht on nii suur, et halvima vastu valmistumine pole ülearune.
Seetõttu on käivitatud mitmed teadusprogrammid, mis asja uurivad.
Üks maailma juhtivamaid kliimauurimiskeskusi tegutseb Inglismaal,
East Anglia Ülikoolis. Seal kogutakse ja analüüsitakse meteoandmeid
nii ajas kui ruumis. Peale andmete koondamise, säilitamise ja
uurimise tegeleb keskus ka kliima tulevikustsenaariumide väljatöötamisega.
Selleks on nende käsutuses maailma 14 parema kliimamudeli rehkendustulemused,
mida nad oskavad kombineerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioonide
võimalike tulevaste muutustega. East Anglia Ülikooli teadlaste
juhtpositsioonist kliima tuleviku ennustamisel annab tunnistust
ka see, et rahvusvahelised organisatsioonid eesotsas ÜROga lähtuvad
riikide ja poliitikute nõustamisel just nende poolt esitatud
stsenaariumidest.
Mis võib toimuda Eestis?
East Anglia Ülikooli kliimastsenaariumide generaatori uusim
variant on olemas ka Eestis ja just niisuguseks otstarbeks,
et vaadata, kuidas globaalselt oodatavad muutused kajastuvad
Läänemere idakaldal. On ju üldteada, et globaalse soojenemise
taustal võib regionaalkliima muutuda üsna mitmeti, sealhulga
ka jaheneda. Nii on juhtunud näiteks Põhja-Atlandil, kus viimase
20 aasta jooksul on temperatuur, võrreldes eelmise 20 aastaga,
poole kraadi võrra langenud.
Alustame tõenäoseimate globaalsete muutuste hindamisega.
Kui maakera elanikkond jätkab elamist ja tootmist umbes samamoodi
nagu praegu, kahekordistub kasvuhoonegaaside kontsentratsioon
aastaks 2100. See oleks enamvähem ühtlane üle terve planeedi,
ja Eesti eripärast pole siin mõtet rääkida. kahekordistamine
Säärane asjaolu põhjustaks umbes kahekraadise globaaltemperatuuri
tõusu. Põhiliselt soojuspaisumise, aga vähesel määral ka igijää
sulamise tõttu tõuseks maailmamere pind umbes poole meetri võrra.
Kui inimkond rakendab meetmeid tootmise ja tarbimise piiramiseks,
lükkub niisugune oht kaugemasse tulevikku.
Aastani 2100 ei ela meist keegi. Seetõttu vaatame parem ennustusi
aastaks 2035. Tolleks ajaks on kasvuhoonegaaside sisaldus kasvanud
veidi üle 30 protsendi, Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,7
kraadi ja maailmamere tase kerkinud 17 sentimeetrit.
Siinkohal tekib kohe küsimus, kust võetakse teaduslikus õuduskirjanduses
maailmamere oodatav tõus 70 meetrit ja enam. Eks ikka oletusest,
et sulab kogu Maal esinev jää ja lumi. Tegelikult on niisuguse
sündmuse tõenäosus nullilähedane. Esiteks võtaks see hirmus
kaua aega, aga Maa kliima ajalugu näitab, et ükski trend ei
kesta igavesti. Teiseks kinnitavad nii mõõtmistulemused kui
ka mudelid, et planeedi keskmise temperatuuri tõus toimub suuremalt
jaolt talvede ja ööde arvel. Kui nüüd polaaralade talveööd lähevadki
natuke soojemaks, ei ole jää sulamise seisukohalt vahet, kas
see on -20 või -18 kraadi. Kõige muu hulgas võib globaalne soojenemine
tuua kaasa hoopis jääkilpide kasvu. Nimelt kaasneb soojenemisega
tõenäoliselt ka sademete rohkenemine ning polaaraladele kogunev
lumi pigem suurendab kui vähendab igijää hulka. Igal juhul näitavad
vaatlused ja mudelid, et viimase 100 aasta jooksul toimunud
10-25 sentimeetrisest merepinna tõusust võib liustike ülemäärase
sulamise arvele kanda vaid 2-5 sentimeetrit.
Missugune võiks 2035. aastal olla kliima Eestis? Mõistagi juhul,
kui inimkond jätkab paljunemist, tootmist ja tarbimist samamoodi
nagu praegu, aga kliima looduslik foon ei muutu. Üldjoontes
võib öelda, et Eesti kliima läheb siis soojemaks ja niiskemaks
- selles on ühel nõul kõik arvutisse sisestatud 14 mudelit.
Küll aga hindavad need kõik erinevalt oletatavate muutuste suurust.
Õnneks on East Anglia Ülikooli teadlastel varuks ka metoodika,
kuidas mingi regiooni jaoks sobivat mudelit valida ja nii olengi
valinud Eesti kliima tuleviku hindamiseks Inglismaa meteoroloogiakeskuse
uusima mudeli HadCM2. See lubab öelda, et keskmine temperatuur
Eestis on aastaks 2035 tõusnud veidi rohkem kui ülemaailmne
keskmine - 0,9 kraadi. Talved on soojenenud veidi rohkem kui
suved. Sealjuures on öiste ja päevaste temperatuuride erinevus
kahanenud 0,1-0,2 kraadi võrra, peaasjalikult ööde soojenemise
arvel. Sademete hulk on kasvanud umbes 6 protsendi võrra, seda
nii suvel kui talvel. Pilvisus on suurenenud 0,7 protsendi ja
tuuled tugevnenud 0,6 protsendi võrra.
Tuleb tunnistada, et teistsugune kasvuhoonegaaside emissiooni
ennustus ja mõne teise kliimamudeli valik võib anda ka mõnevõrra
teistsuguseid tulemusi, sest kliimastsenaariumide määramatuse
piirid on laiad ja ebaselged. Samuti võib ennustuse ära rikkuda
mingisugune võnge kliima looduslikus muutlikkuses. Nimelt koosneb
kliimasüsteem õhkkonnast, ookeanidestmeredest, jõgedest-järvedest,
veeringest, maismaast ja igijääst. Seda süsteemi mõjutavad pidevalt
ääretingimused: Päikeselt saabuv kiirgus, Maa orbiidi muutumine,
aluspinna omadused, mandrite paiknemine, õhu koostis, vulkaanipursked
jne. Osa neist mõjutustest muutuvad perioodiliselt, mõned on
juhuslikud või näitavad tajutavaid tendentse. Igal juhul aga
reageerivad kliimasüsteemi erinevad osad neile välistele muutustele
isesuguse ajateguriga, mis kokku moodustab kliima üsna ettearvamatu
muutlikkuse. Tohuvabohule lisanduvad veel sisemised tagasisided,
mis omakorda toimivad erineva ajateguriga. Kui korrapäraseid
muutusi ääretingimustes (valguse ja soojuse sesoonne ja ööpäevane
muutumine) saab põhimõtteliselt ette näha ja matemaatiliselt
kirjeldada, jäävad juhuslikud sündmused siiski ettemääramatuteks.
Samuti on kahtlase väärtusega tegevus seni tuvastatud trendide
pikendamine. Selle kõige tõttu tuleb ka kirjeldatud stsenaariume
võtta mitte kui ennustusi, vaid kui mõttelist eksperimenti.
Ometi on aga ülaltoodu vaieldamatult parim, mida maailma teadusavalikkus
praegu Eesti kliima tuleviku kohta oskab ja julgeb öelda.
Sirje Keevallik (1943) on Tartu Observatooriumi teadur. Füüsika-matemaatika
kandidaat.
tagasi ...
|
|