Praegusaja inimene olevat kohutavalt uudistenäljane ja vajavat
igapäevast globaalset infoportsu, mille hankimine kõikseltsi
kanalite abil on tal ka täiesti võimalik. Paarsada aastat
tagasi oli aga lihtinimesel, kui ta polnud just meremees või
kaupmees, võrreldamatult vähem võimalusi midagi teada saada
kaugetest maadest - millised taimed seal kasvavad, kes seal
kahel või neljal jalal ringi liiguvad. Inimeste himu teada
saada ja vajadus teadasaadud asju teistele edastada olid aga
ka siis olemas.
Maadeavastustega laienev maailm suurendas kirjelduste hulka,
kuidas "seal kaugel" elavad inimesed (kes on ise veel püsti
paganad ka!), kui veidrad ja "meist siin" erinevad on nende
kombed. Taoliste, nn. eksoodikirjelduste hulka kuulub ka järgnev
kirjatükk ühest 1720. aasta saksakeelsest kalendrist, mille
nimigi - "Curiositeten-Calender" - näitab, et ta oma lugejate
janu imevärki asjade järele pidi kustutama. Eesti Ajaloomuuseumi
arhiivis olev kalendrifragment on kuulunud Rootsis aadlitiitli
saanud Tallinna raeisandale ja kaupmehele von Drentelnile
(selles on sissekanne poja sünni kohta ja arvukalt Tartu,
Narva, Riia, Lüübeki, Amsterdami ja Peterburi partnerite nimesid).
Tõlgituna kõlab lugu ise järgnevalt:
Taimest DUTROA ja selle imetabasest mõjust
See Dutroa on Ida-India1 tavaline taim, mis
kasvab kõikjal väljadel. Tema lehed on odakujulised ja ümberringi
sakilised nagu karuputkel ja peaaegu sama suured. Tal on pikisuunas
palju soonekesi, ta on peaaegu maitsetu, mahlane ja pisut
mõru ning tal on lõhn nagu rõikal. Selle taime õied on värvi
poolest peaaegu nagu rosmariini õied ja neist jääb ümar kupar
nagu mooni õitest, mis on täis seemneid nagu melonil. Kui
inimene neid söögi või joogi hulgas tarvitab, kaob tal mingiks
ajaks mõistus, ta muutub täitsa narriks, naerab ainult ja
ta ei märka ega tunne ära ega mõista midagi, ka seda mitte,
mis tema juuresolekul sünnib, ükskõik, mis see olgu. Mõnikord
paneb see inimese nii kõvasti magama, nagu ta oleks surnud
ja see võib kesta kuni 24 tundi, kui tal sel ajal külma veega
jalgu pesta, siis tuleb ta jälle teadvusele. Seda rohtu tavatsevad
indiaani2 naised oma meestele sisse anda ja teevad
seda sageli, kui nad oma armukestega meelt jahutada tahavad.
Kui nad mehele on seda rohtu sisse andnud, ei pelga nad ka
tema juuresolekul oma himusid rahuldada. Ja nad sikutavad
meest koguni habemest, nimetavad teda sarvekandjaks ja teevad
temaga veel vempe ja kuigi mees seda kõike näeb, ei mõista
ta sellest ometi mitte ja ei ütle ka midagi, vaid naerab ja
peab end ülal nagu narrilane ja pöörane. Aga kui ta jälle
enese juurde tuleb ja tema aeg läbi on, ei tea ta millestki,
vaid arvab, et ta on maganud. Ka orjad ja pärisorised teenijad
tavatsevad seda rohtu oma peremehele või -naisele sisse anda,
et teda röövida. Sest kui nad märkavad, et rohi on mõju avaldanud,
on nad kindlad ja võivad kõik kastid ja kirstud lahti murda
ja varastada, mis neile meeldib. Seda Dutroad võib aga ainult
ettevaatusega tarvitada, sest ta on mürgine, nii et kui mõnele
liig palju sisse anda, maksab see tal elu, olgu siis, et kohe
vajalikku vasturohtu pruukida. Ida-Indias on küll kõvasti
keelatud, et seda rohtu ei tohi külvata ega pruukida. Hoolimata
sellest keelust tehakse selle abil ometi palju sulitempe ja
seda pruugivad mõnikord ka suursugused inimesed, kes seda
ise kõige kõvemini keelavad.
1
da-India on Ees- ja Taga-India ning Malai saarestiku varasem
üldnimetus, vastandina Vahe-Ameerika saarestikule, mida nimetati
Lääne-Indiaks.
2 18. sajandi alguse saksa keeles ei eristatud veel
alati indialast ja indiaanlast, viimased saidki ju oma nime
eksituse tõttu.
Kirjeldatu õiglasemaks hindamiseks tuleb arvestada, et praegu
on meil kõigest, mida me ise reaalselt näinud pole, adekvaatne
pilt, mille me oleme saanudki pildina - raamatufotost, televiisorist,
kinost, arvutist. Meil pole vaja seda endale kujutleda. Varasemate
sajandite kirjeldus oli aga eelkõige sõnaline, millest igaüks
ise oma fantaasias pidi pildi looma. Ja ega kirjeldajalgi kerge
olnud kauget ja ennenähtamatut tajutavaks muuta. Võõrast taime
võrreldi sel puhul tavaliselt mitme tuntud kodumaise taimega
(samuti võrreldi linde/loomi - lõukoer ja jõehobu on
niisugused "tundmatu tuntu kaudu" võrdlusest tulnud nimed).
Nii kokku pandud tervik oli täpsusest muidugi kaugel, seetõttu
kerkibki küsimus, mis hirmsast taimest siin juttu on. Ajaloomuuseumi
päringule vastasid lahkelt ja põhjalikult Washingtoni Loodusteaduste
Ajaloo Muuseumi kuraator Dan H. Nicolson ja New Yorgi
botaanikaaia referent Serena D. Gomez - tegu on ühe ogaõunte
mürgise perekonna esindajaga.
tagasi ...
|