kas sõrmust tuleb sõrmes kanda? teadusajakirjanik MADLI JÜRGEN

Hoopiski mitte. Sõrmuse, ka abielusõrmuse on nii mõnedki rahvad hoopis varbasse torganud. Näiteks Idamaades on naised mõnelpool kandnud abielu tähistavat sõrmust vasaku jala suures varbas. Varbasõrmused on ehtinud mehi Indias, Biharis. India varbasõrmused on tihti kaunistatud kõlisevate kellukestega. Arvatakse, et just Indiast on varbasõrmused levinud Aafrika idarannikule ja sealt omakorda Lääne-Aafrikasse. Aafrika varbasõrmused on tehtud messingist, vasest või rauast ja neid kantakse enamasti samuti suures varbas. Ngata-hõimu mehed seovad aga jahile minnes suure varba ümber pühvli sabajõhvi, et see õnne tooks. Masaid kasutavad varbasõrmust haiguste tõrjumiseks. Euroopas on varbasõrmuseid kantud näiteks direktooriumiaegsel Prantsusmaal 1790. aastate lõpul.

Sõrmuseid on amuleti, tunnusmärgi-pitsati või lihtsalt ehteasjana kantud ammustest aegadest. Sümbolina ja maagilises mõttes tähistab sõrmus katkematut ringjoont, igavikku. Sõrmust on kasutatud kaitsena kurja vastu - näiteks veel 16. sajandi Inglismaal arvati, et sõrmus hoiab eemal langetõve. Ja muidugi muinasjutud, kus esineb lugematul hulgal võlusõrmuseid (kas olete kuulnud lugusid võlukõrvarõngastest?).

Enamasti kinnitab sõrmus mingit liitu: abielusõrmus kokkulepet abikaasade vahel, nunna kuldsõrmus tema liitu Kristusega, vaimuliku oma liitu kiriku või kogudusega. Normandia hertsog sai keskajal sõrmuse selle märgiks, et ta on nüüd "abielus" oma hertsogkonnaga. Veneetsia dood_ide sõrmus sümboliseeris liitu Veneetsia ja mere vahel.

Ühed vanemad on kindlasti Muinas-Egiptuse sõrmused. Neid kasutati Keskmise ja Uue riigi ajal ning tõenäoliselt on nad välja kujunenud pitsatina kasutatud skarabeuste kujukestest (püha skarabeust ehk sõnnikumardikat peeti Vanas Egiptuses ürgolendiks, päikesejumala ilminguvormiks, sigivusjõu ja taassünni sümboliks). Viimased rippusid algselt lihtsalt nööri otsas, hiljem hakati neid kinnitama sõrme ümber oleva rõnga külge.

Skarabeuse-sõrmuste järel tulid graveeritud pitsatsõrmused, mis tähistasid ühtlasi kandja võimu. Sõrmuseid kandsid valitsejad ja ülikud, kes kinkisid neid mõnikord oma truudele teenritele usalduse ja teatud õiguste kinnituseks. Nagu seda tegi näiteks Egiptuse vaarao Joosepile sõrmust andes. Ja vaarao ütles Joosepile: "Vaata, ma olen pannud su kogu Egiptusemaa üle!" Ja vaarao võttis sõrmest pitserisõrmuse ning pani Joosepi sõrme... (1 Mo 41:41-42).

Katoliku kirikus on sõrmused paavsti, kardinalide ja piiskoppide võimu sümboliks. Kuulsaim neist on üks paavsti kolmest ametlikust sõrmusest, nn. kalamehesõrmus, mida kirikupead on kasutanud oma kirjade pitseerimiseks 15. sajandist alates. Igale paavstile valmistatakse oma sõrmus, millele graveeritakse tema nimi ja paadis kala püüdva Peetruse pilt. Pärast paavsti surma sõrmus hävitatakse. Piiskopisõrmus sümboliseerib omakorda armastuse ja ustavuse lepingut piikopi ja kiriku vahel. Sõrmuste sümboolset tähtsust keskaegses Euroopas peegeldab hästi 12. sajandil puhkenud investituuritüli, mille käigus vaieldi selle üle, kelle õigus on anda piiskoppidele üle nende võimu sümbolid - karjasekepp ja sõrmus.

Usku sõrmuste maagilisse jõusse iseloomustab see, et mitmetes kultuurides võetakse surnutel sõrmused sõrmest, et nende hing pääseks vabaks. Mürgisõrmusedki pole ajaloos tundmatud, neid on kasutatud nii vaenlaste kui ka iseenda hävitamiseks. Ka Kartaago kuulus väejuht Hannibal sooritas 183. aastal e. Kr. enesetapu mürgiga, mida ta oli oma sõrmuses kaua kaasas kandnud.

Euroopas on luust sõrmuseid valmistatud juba nooremal kiviajal. Antiik-Kreekas olid väga populaarsed pitsatsõrmused, mida kandsid nii mehed kui naised. Raudseid pitsatsõrmuseid tarvitasid etruskidki, aga suure õitsengu saavutas sõrmuste kandmine Antiik-Roomas. Kuldseid sõrmuseid kandsid algul Roomas vaid ülikud, hiljem kõik vabad kodanikud. Orjade sõrmused olid rauast. Sõrmuseid kaunistati üha enam ja kanti kõigis sõrmedes. Suurimad neist olid massiivsed pöidlasõrmused. Kui Hannibali sõdurid 216.a.e.Kr. pärast Cannae lahingut korjasid kokku langenud roomlaste kuldsõrmused, said nad tohutu koguse, mida hiljem on hinnatud umbes 27 liitrile.

Keskajal kanti esialgu endiselt palju pitsatsõrmuseid, kuid 2. aastatuhande alguses hakkas nende tähtsus vähenema, sest tarvitusele tulid suuremad pitsatid, mida ei saanud enam sõrmuse külge kinnitada. Keskajal oli sõrmus tihti ka mälestusese ja nii pärandati neid testamendiga suurel hulgal kõikvõimalikele sõpradele-tuttavatele. 16. sajandist hakati sõrmuste külge kinnitama kelli jms., maadeavastuste järel võõrailt mailt toodud haruldasi kive (vääriskive oli kasutatud varemgi).

Roomlased kandsid niisiis palju sõrmuseid, ning neilt on üle võetud ka sõrmus kui abielu sümbol. Roomas kandsid kihlasõrmust vaid naised, mehed aga abielusõrmust. Sõrmuste vahetamine omavahelise liidu märgina muutus keskajal üldiseks. Sõrmus pidi olema kullast, metallist, mis sümboliseerib truudust ja kestvust. Sõrmus võis meenutada kahte teineteisest kinni hoidvat kätt või olla kaunistatud mõnel muul moel. Sile kuldsõrmus tuli kasutusele 17. sajandil.