Allergia on organismi ülitundlikkus mingi teguri, kõige sagedamini kehavõõra aine, eriti võõrvalgu (allergeeni) suhtes. Pärast esmakordset kokkupuudet allergeeniga tekivad organismis antikehad, mis koosnevad globuliinide hulka kuuluvast valgust. Allergeeni ja antikeha korduval kokkupuutumisel vallandubki ülitundlikkusest tingitud allergiline reaktsioon. Sel juhul allergeen ühineb rakkude pinnale kinnitunud antikehadega, rakk kahjustub ja temast väljuvad bioloogiliselt aktiivsed ained häirivad paljude elundite talitlust. Nikkel ja nikliühendid ei põhjusta organismis antikehade tekkimist, kuigi nad võivad nendega reageerida. Antikehade moodustumise saab nikkel esile kutsuda alles pärast seda, kui ta on liitunud mõne teise, tavaliselt valgumolekuliga, mis toimib nagu nikli kandur. Samasuguselt, s.t. organismi valkudega liitudes muutuvad allergeenseteks ka penitsilliin jt. ravimid, osa maomürke (näiteks eefa), juuksevärv parafenüleendiamiin jne. Nikliallergiat esineb sageli nikeldajatel, kellel esialgu tekib nahapõletik, mis kiiresti muutub ekseemiks. Lööve võib areneda ka rõivastega kaetud kehaosadel. Nikliallergia korral ilmuvad põletikunähud kohtades, kus nahk puutub kokku nikeldatud esemetega, näiteks käekella või -võruga, rinnahoidja nikeldatud pandla või sukahoidja trippidega. Allergilist löövet täheldatakse vahetevahel nende inimeste kätel, kes sageli käsitsevad nikeldatud riistu või instrumente. Järelikult on põhjendatud ka mure niklit sisaldavate ühe- ja kaheeuroste müntide käibeletuleku pärast. Mõningatel andmetel esineb nikliallergiat 20 protsendil eurooplastest. esilehele |
