Erik Tago on sündinud 11. oktoobril 1950. aastal Paides ja õppinud Paide Keskkoolis (Paide Gümnaasium). 1974 lõpetas Tartu ülikooli füüsika osakonna astronoomia erialal. Samal aastal asus tööleTartu Observatooriumi (siis Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituuti), kus töötab senini, praegu teadurina. Oma uurimistööd alustas ta tudengina täheparvedest. Tema huvi on koondunud peamiselt Universumi kõige suurematele süsteemidele. Uurides galaktikate ja galaktikaparvede ruumjaotust, on koos oma kolleegidega avastanud Universumi rakustruktuuri. Ligi 40 teadustöö autor või kaasautor.

Olete üks Universumi struktuuri uurijaid, k.a. jaanuaris ajakirjas "Nature" ilmunud ja nii välis- kui kodumaal "laineid löönud" artiklite autoreid. Kuidas Te seda maailmaruumi ikka tegelikult ette kujutate?

Me elame kolmemõõtmelises maailmas, aga kõike, mis on Universumi sügavustes, näeme taevasfääril kahes mõõtmes. Sellest tulenevad peamised uurimise ja ettekujutamise raskused. Hädast saab suuresti üle, kui õnnestub mõõta uuritavate tähesüsteemide kaugusi. Juba paar aastakümmet on Tõravere astronoomid püüdnud nii endale kui ka teistele selgeks teha Universumi ehitust, kasutades selleks nii lihtsaid plastmasskeradest tehtud mudeleid kui ka videofilmi ja keerulist numbrilist modelleerimist arvutitel. Mõnevõrra on see ka õnnestunud, kuigi galaktikate ruumilist jaotust visuaalselt esitada ja aru saada, mis on näha, ei olegi nii kerge. Kompuutritest ja matemaatikast on selles muidugi suur abi. Üks viis saada ettekujutus, on leida analoogia mõne tuttavama ja igapäevasema asjaga. Universumi ehitust võrreldakse tihti meekärjega. See tähendab, et aine, mida me näeme Universumis, on jaotunud sarnaselt vahale meekärjes. Kärg loob kujutluse ehk liiga korrapärasest maailmast. Kärje asemel sobiks veidi paremini käsn. Nagu käsnas, on ka Universumis "poorid" ehk tühikud. Aga "kärg" on Universumi jaoks auväärsem sõna kui "käsn" või "seebivaht".Viimastel oleks küll igapidi suurem sarnasus selle Maailmaga, milles me elame!

Kui tõenäone see on, et seda uskuda ja selles mitte kahelda?

Kahelda tuleb ikka. Teadlaste loomuses on juba kahtlemine. Aga midagi tuleb uskuda ka, muidu ei saaks teadust teha. Kui te olete omaks võtnud füüsika põhitõed, siis tuleb uskuda ka kosmoloogia mõningaid tõdesid. Vaatlused kinnitavad üha enam, et galaktikad eemalduvad üksteisest, millest tuleneb Universumi paisumine. Kosmosest tulev reliktkiirgus tõendab, et kunagi pidi Universum olema kuum. Galaktikate kauguste mõõtmine ja ruumilise jaotuse uurimine veenab, et Universumis on suured "tühikud", kus ainet ei ole. Kuidas aga Universum tekkis ja arenes oma varases nooruses, see on veel suuresti kosmoloogia mõttemäng.

Jaan Einasto oma artiklis sellessamas "Horisondis" küsib, et kes või mis "puhus Universumi orelit", et ta selline on, nagu ta praegu ettekujutuse järgi on. Kuidas suhtuda selles lauses sõnasse kes ?

Oletan, et Jaan Einasto mõtles selle all ülekantud tähenduses neid protsesse varases Universumis, mis määrasid Universumi saatuse. Selles võib näha ka vihjet Loojale. Suhtumine Loojasse on nii isiklik asi, et ei tahaks kellelegi sõnu suhu panema hakata. "Orelipuhuja" võib asuda meis enesteski ja suunata meid nii erinevalt mõistma ümbritsevat maailma.

Milline oli algtõuge, et Te üldse teaduse teele asusite? Miks astronoomia?

Tehiskaaslaste ja kosmoselendude ajastu algus langes kokku minu poisiea vastuvõtlikumate aastatega. Mäletan, et olin 12aastasena aheldatud haigevoodisse, kui ema ostis vastilmunud raamatu "Teistele planeetidele". Lugesin selle ahnelt läbi. See oli hea populaarne raamat, mis vallandas laste fantaasia. Esimesed mehitatud kosmoselennud olid juba toimunud. Tekkis huvi tähistaeva, kosmoselendude ja muu sellise vastu, nii et klassivend kinkis paksu astronoomiaraamatu. Sellest ajast see pisik vist külge jäi.

Mis Teile veel meid ümbritsevas maailmas erilist huvi pakub?

Huvi pakub palju, aga kõigele ei jätku aega. Vaimukas ja vaimne inimene huvitab eelkõige. Suuremaid elamusi pakub muusika, eriti improvisatsiooniline muusika ja ehe folkloor. Hea meelega vaatan väärtfilmi. Ajakirjandus on viimasel ajal teadlased kergekäeliselt nohikuteks tembeldanud, kes ümbritseva maailma vastu huvi ei tunne. Mulle tundub siiski, et ergas ühiskondlik närv ja huvi kõige ümbruses toimuva vastu on teadlastele vägagi iseloomulik. Vähemalt minu tutvusringkonnas on enamik teadlasi sellised.

Kuidas maandate stressi?

Ega enamjagu ajapuudusel teadlikult ei maandagi, see toimub kuidagi märkamatult.

Kui on aega, võtan midagi huvitavat ette pereringis või kuulan lemmikmuusikat.

Kas loete horoskoope? Miks?

Loen, kui keegi vaimuka horoskoobi lugeda toob.

Milline teadusavastus läbi aegade on Teie arvates tähtsaim? Ohtlikem?

Võib ju arvata, et tuumaenergia või geneetiline manipulatsioon elusolenditega on väga ohtlik. Aga iga avastus võib osutuda vastuoluliseks. Teadusavastusi ja leiutisi on kasutatud varem või hiljem nii inimeste hüvanguks kui ka hävinguks. Tähtsaim teadusavastus saab kuuluda minu arvates valdkonda, mis puudutab otseselt inimest, näiteks elu päritolu või mõtlemist. See on seni veel tegemata.

Milline oleks Teie vapideviis?

Seda ühte ja ainukest juhtkirja ei ole. Püüan seda, mida teen, teha nii hästi kui oskan.