Mis laule laulab teekann?
Mis laule ta ikka laulab! Kui, siis vahest midagi
nostalgilist - lootusest saada suhu mõne põnevama
joogi, näiteks glögi, maitset. Aga oot-oot! Mingit praginat
või susinat sealt vahel tuleb küll. Ega siis muud,
kui kuulame järele. Paneme teekannu pliidile, kella lauale ja lülitame müraallikad välja. Mis kuulda-näha, selle kirjutame tabelisse. Enne iga ülestähendust kiikame kella poole, et teada, mitu minutit kannu pliidile asetamisest möödas on. Ah jah, kannu tuleb vett ka valada. Meie võtsime ühe liitri.
Selliseid tähendusi tegime kahel korral. Tulemused
erinesid vaid selle poolest, et teisel korral ilmusid täpid
paar minutit varem, kuna elektripliit oli
kohe kuum.
Millest need häälitsused?
Pakume omalt poolt järgmise selgituse. Et vett
soojendatakse altpoolt, siis tekivad aurumullid kannu põhja
lähedal. Kuna mullid on hõredamad (väiksema tihedusega)
kui vesi, hakkavad nad, nii nagu soojenenud vesigi, ülespoole
kerkima. Mida lähemale pinnale, seda jahedam on vesi. Mullid
annavad oma siseenergiat veele, mille tulemusena rõhk
mullis alaneb. Rõhk väljastpoolt on suurem ( veesamba
rõhk + atmosfäärirõhk). Mull pressitakse
kokku. Heliefektid, mis kannust kostavad, pärinevadki õhu-
ja aurumullide lõhkemisest. Kui mull edasise kuumutamise
käigus sedavõrd suure rõhu saavutab, et ta
vee survele vastu peab, jõuab ta pinnale ja lõhkeb
õhu käes. Õhu käes lõhkemisel on
hääl aga hoopis teistsugune kui tihedas vees lõhkemisel.
Mis tossu sealt väljus?
Enamus vastab selle peale - see on ju aur. Aga veeauru
on õhus alati, ja me ei näe seda! Udu aga näeme
küll. Ja udu see ongi. Kuidas nii? Vesi ju aurab! Seda küll.
Kuid pinna kaudu veest õhku väljunud kiired molekulid
põrkavad kokku hoopis aeglasemate molekulidega (köögis
ju pole 100 kraadi sooja). Kaotanud kiirust, viibivad osakesed
üksteise läheduses nii kaua, et nende vahel mõjuvad
tõmbejõud suudavad nad piisakesteks kokku tõmmata.
Tihe veepiisakeste kogum õhus - see ongi udu. (Analoogia
mõjutamise aja tähtsuse kohta: kui lööd
käega teisele laksu vastu peopesa ja tõmbad käe
ruttu ära, on raske kätt kinni haarata. Aeglase käe
saab kergesti kätte.)
Vett keetsid Anu ja Mart Kuurme MART KUURME (1948) on Tallinna Reaalkooli direktor ja loodusteaduste õpetaja, Anu aga tema kuueaastane tütar. tagasi pealehele! |